olema neli hektarit. Kui on kas või ruutsentimeeter vähem, ei luba seadus seda teha. Hoolimata rangest seadusest on kõik ümbruskonna aiad suuremaid ja väiksemaid onnikesi täis ehitatud ja ilmselgelt kerkib neid ilma igasuguste ehituslubadeta aina juurde.
Proua Konstantina aga võttis kätte ja läks vanemate tahte vastaselt mehele ning kolis nende meelehärmiks elama kaugesse ja suurde Ateenasse. Viiskümmend aastat tagasi oli tütre meheleminemisel või poja naisevõtul vanematel oluline sõna öelda, see kehtib mõnedes väiksemates paikades siiani. Aga Konstantinale meeldis noor, tõsise olemise ja lokkis peaga politseinik. Tema tulevane mees polnud pärit rikkast perest, nagu polnud Konstantinagi, seega ei tekitanud küsimust ka seisusevahe.
Aga noormees oli pärit mägedest, Nemea kandist, kus iidsetel aegadel Herakles õnnetu lõviga arveid õiendas. Ta oli mägedeinimene ja pealegi polnud politseitöö sugugi prestiižne. Vanemad ei tahtnud kuidagi tütre valikuga leppida. Konstantina vanem vend läks isegi nii kaugele, et võttis jahipüssi ja marssis peigmehe koju: hoidke aga heaga, te mäeinimesed, meie meretüdrukust eemale! Kui see ei mõjunud, pakkus isegi raha. Aga miski ei aidanud, Konstantina jäi endale kindlaks ja seetõttu otsustati külatolm pärast laulatust jalgadelt pühkida.
Saabunud Ateenasse, mis kuuekümnendate keskel polnud teab mis võrratu paik elamiseks, alustas noor pere armetust pooleteisetoalisest üürikorterist Akropoli all. Sajanditetagusest suursugusest linnast polnud nende tuleku ajaks just palju järel. Pärast omaaegset türklaste lahkumist 1835. aastal meenutas Ateena kesklinn pigem kaamelite karjamaad ja Ateena taastamisel oldi dilemma ees, kas lõhkuda kogu kesklinna lobudikerajoon maha või püüda ehitada midagi uut kogu selle kaose keskele. Õnneks läks käiku ikka viimane variant.
Konstantina pere asus elama just sinna Akropoli alla, linna südamesse, sest seal olid elamispinnad kõige odavamad ja ka kõige viletsamad.
Varsti sündis kaks poega ja kesklinnakorter vaatega kuulsale Akropolile jäi kitsaks. Aga raha polnud. Kuna tütar läks mehele oma vanemate tahte vastaselt, siis ei toetanud need noort peret. Ja et poeg oli võtnud endale naise kuraasikast jahipüssiga vehkivast perest, polnud noortel elujärje parandamiseks abi loota ka mehe vanematelt, mis on Kreekas suhteliselt ebatavaline. Tuli ise hakkama saada.
Vähe tasuva politseinikuameti viskas noor abielumees peagi nurka ja pani aluse oma ärile. Perekond hakkas rentima poodi põllusaadustega kaupleval suurturul Agrotiko agoraal, kus nad põllusaadusi kokku ostsid ja väikestele poodnikele edasi müüsid.
See oli meeste maailm. Turg ja kauplemine on Kreekas alati ainult meeste ala olnud. Aga Konstantina otsustas, et tema saab hakkama ka paigas, kuhu naistel asja pole. Pikalt ei vaieldud – Konstantina otsustas turul esimeseks naiseks hakata. Ta osutus nupukaks ja ettevõtlikuks. Mehe saatis kell kolm öösel kaupa vastu võtma, tegi ise kodus lastele hommikusöögi, saatis nad kooli, võttis hommikueine kaasa ja läks turutööle. Raamatupidamine ja arved olid tema käes.
Peagi oligi tema see, kes kaubale hinna määras. Nii hakkas kogunema sent sendi järel. Mees sai aru, et võib majandamise muretult naise õlgadele jätta. Ja nii oli temal pealegi ka mugavam…
Varsti leiti sobiv krunt kesklinna lähedal. Algas majaehitus. Kõik tuli maksimaalselt ära kasutada. Ühele krundile kerkis kaks ühekorruselist maja, pisi-pisikest, aga siiski marmorpõranda ja duširuumiga. (Milleks teine maja? Kreekas on nimelt kombeks laste tulevikku kindlustada. Seega ühele pojale üks ja teisele pojale teine maja – tulevikuks. Sinnamaani aga saab ühe maja välja rentida. Nii tuleb veel rohkem raha.)
Kui Konstantina vanemad surid, sai ta päranduseks apelsiniaia. Aga lõpuni talle andeks ei antudki.
Meri meelitas noort peret ehitama randa suvemaja, mis sai lõpuks mitu korda suurem kui linnamaja, lausa kahekorruseline. Ikka üks korrus ühele ja teine teisele pojale. Kõik peab võrdne olema, nagu Kreekas kombeks.
Siis otsustas Konstantina, et on aeg autosõit selgeks õppida. Naisautojuhte kuuekümnendate Kreekas õieti polnudki. Juhiload taskus, soetas ettevõtlik naine ka esimese päevinäinud Toyota. Nüüd võeti sõbrannad kaasa ja käidi isegi väljasõite tegemas, kui mehed asju ajasid.
Kuulanud ära proua Konstantina eluloo ja jätnud temaga poekese ees hüvasti, sean sammud üle liivaluidete ja prantsatan mõnusalt rannatoolile istuma.
Laotan tööpaberid laiali. Tasane merekohin paitab kõrva, päike hellitab, ümbritsev kaob kuhugi olematusse…
Mul on väga põnev ja huvitav töö, mõtlen. Jah, kuulen seda reisijate suust pea ülepäeviti. Õnneks ei tea ütlejad selle töö miinuseid. Kas peakski? Las sellele tööle jäädagi põnevuse loor! Ometi jääb aasta-aastalt giiditööd teha soovijate hulk väiksemaks. Vastutus, põhjendamatu virin, purjutajad, peretülid, streigid, inimlikud apsud, kohalike omamoodi arusaam sõnapidamisest, pikad tööpäevad, valmisolek 24 tundi päevas probleeme lahendada, asjaajamine haiglas ja politseis, kadunud inimeste otsimine paneb huvitujate read kiratsema.
Võtan oma meanderornamentidega rannalina ja juba kahlangi Egeuse mere vette – selgesse ja taevalikult sinisesse. Mind on alati meanderornament paelunud – salapärane ja omapäine. Seda saab pikaks venitada ja ümmarguseks suruda, tuleb ainult lasta fantaasial lennata. Meander sümboliseerib kreeklastele elu, õnne ja armastuse käänulisi teid ning on üks lemmiksümboleid ehete disainimisel, hoonete kaunistamisel ja keraamikas.
Jah, ma armastan oma tööd, südamest armastan, mõtlen vees vedeledes. Pööran pea ranna poole. Pitsilised kaldakaljud, helehallid oliivisalud vahelduvad mürkroheliste apelsiniaedadega, arvutu hulk sinivalgeid kaluripaate vee kohal…
Ja ongi aeg jälle minna. Suman igaks juhuks jalge ette piiludes, et mitte mõnele siilikule astuda, kalda poole (muide, see torkiv mereelukas on suurepärane lisand toidulaual).
„Tere! Kust sa pärit oled? Pole sind siin enne näinud?” kõlab järsku keset vett ingliskeelne küsimus sarmikalt musklites meesolevuselt.
Mul hakkab kiire, pean peagi tööle ruttama… Pealegi pole mul vähimatki tahtmist praegu kreekalikku filosoofilist vestlust arendada. Nagu ma ei teaks, kuidas need asjad siin käivad!
„Olen maalt, mida sa nagunii ei tea!” viskan inglise keeles üleolevalt vastu. Nagu mulle hiljem õpetatakse, on selline vastamisviis kreeklaste seas väga ebaviisakas ja teiseks teavad kreeklased absoluutselt kõike ka sellest, millest nad mitte midagi ei tea.
Küsija ei lase ennast häirida: „No ja milline on siis see maa, mida keegi ei peaks teadma?”
„Vaata,” lisan juba viisakamalt, „see on nii pisike maa, et sa lihtsalt ei saagi seda teada!”
„Kui pisike, kas seal elab kümme miljonit inimest?”
„Ei.”
„No siis kolm miljonit?”
„Ei!”
„Sellist maad ei olegi olemas!” kõlab siiras vastus. Ma löön käega ja läinud olengi, jättes mehe mõistatama. Et saatus võib selle tühise kohtumisega mulle vimka visata, ei tule mul sel hetkel pähegi…
Kreeklased ei tea Eestist tõesti suurt midagi ja ausalt, ega eestlased Kreekast ka mitte. Koolis on nad õppinud Baltimaid, ent kuidas neid üksteisest eristada, jääb tavaliselt selgusetuks. Teine teadmine, mis neil Eestiga seostub, on see, et tegemist on Venemaa ühe osaga, ning kolmas, et seal kindlasti ei räägita muud kui vene keelt. Minu kogemuse kohaselt said kreeklased esimest korda Eestist aimu pärast Eesti võitu Eurovisionil. Enne seda, tundub, ei kanna Eesti tutvustamine mingit vilja, sest ükski normaalne kreeklane ei saa uskuda muud, kui ta juba tegelikult teab – see tähendab, et kuna ta tegelikult midagi ei teagi, tekitab selgitamine vaid tuuleveskitega võitlemise tunde.
Tõsiasja, et me Eestis eesti keeles räägime, ei usu paljud siiani.
Ma olen kohutavalt uudishimulik kõige suhtes, mis puudutab minu tööd. Et mingit maad tutvustada, paremini mõista ja tunnetada, selleks peab pisutki oskama kohalikku keelt ning toppima oma nina igale poole, kuhu