sellest. Elus olen ma nii mõnigi kord tähele pannud, et ämmad pole meestele mitte väga meeltmööda, aga mina ei taha kellelegi ka kõige väiksemakski raskuseks olla ning tahan pealegi täiesti vabaks jääda, kuni mul veel on mingisugune oma leivapaluke ja niisugused lapsed, nagu sina ja Dunja. Kui võimalik, siis asun teie mõlemate lähedusse, sest et kõige mõnusama hoidsin ma kirja lõpuks: tea siis, mu armas sõber, et võib-olla saame varsti kõik kokku ja kallistame üksteist peaaegu kolmeaastase lahusoleku järel! Juba on kindlasti otsustatud, et mina ja Dunja sõidame Peterburi, millal just, ei tea, kuid igal juhul väga, väga varsti, isegi võib-olla nädala pärast. Kõik oleneb Pjotr Petrovitši korraldustest, kes niipea kui ta Peterburis on ringi vaadanud, meile sõna saadab. Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu sõlmimisega rutata ja kui võimalik, pulmad veel käesolevail lihapäevil ära pidada, või kui see aja lühiduse tõttu ei õnnestu, siis kohe pärast Uspenski paastu. Oo, kui õnnelik ma olen, et saan suruda sind oma rinnale! Dunja on rõõmuärevuses sinuga kokkusaamise pärast ja ütles kord naljatades, et juba ainult sellepärast läheks Pjotr Petrovitšile mehele. Ta on ingel! Tema ei kirjuta omalt poolt midagi kirjale juurde, vaid käskis ainult mul kirjutada, et temal on nii palju sinuga rääkida, nii palju, et tal praegu isegi käsi kirjutamiseks sõna ei kuula, sest mõne reaga ei suuda midagi ära öelda, ainult teed enese rahutuks; käskis sind tugevasti kallistada ja piiramatu arvu suudlusi saata. Kuid selle peale vaatamata, et meie võib-olla õige pea isiklikult kokku saame, saadan ma sulle siiski neil päevil raha, võimalikult palju. Niipea kui kõik teada said, et Dunja läheb Pjotr Petrovitšile, suurenes äkki minu laenuusaldus ja ma tean kindlasti, et Afanassi Ivanovitš mulle nüüd pajuki arvel isegi kuni seitsekümmend viis rubla usaldab anda, nii et ma sinule võin rublat kakskümmend viis või isegi kolmkümmend saata. Saadaksin rohkemgi, kuid kardan eneste teekulude pärast; ja olgugi et Pjotr Petrovitš nii hea oli ja osa meie pealinna-teekonna kuludest enda kanda võttis, nimelt oli ta ise valmis oma kulul meie asju ja suurt kohvrit kohale toimetama (kuidagi tuttavate kaudu), aga ometi peame ka Peterburisse jõudmist arvestama, kuhu ei või ometi ilma kopikata ilmuda, vähemalt esimesil päevil. Muuseas arvasime Dunjakesega kõik täpipealt välja ja selgus, et tee nõuab vähe kulusid. Raudteeni on meil ainult üheksakümmend versta ja igaks juhuks leppisime juba ühe tuttava voorimehega kokku; raudteel aga võime Dunjaga väga hästi kolmandas klassis sõita. Nii et ma sinule mitte kakskümmend viis, vaid tingimata kolmkümmend rubla saan näpistada. Kuid küllalt; kaks poognat on otsast otsani täis ja ruumi enam ei ole; see on kogu meie lugu; noh, on aga ka palju sündmusi kogunenud! Nüüd aga, minu kallis Rodja, suudlen sind kuni peatse jällenägemiseni ja õnnistan sind oma emaliku õnnistusega. Armasta Dunjat, oma õde, Rodja; armasta teda nõnda, nagu tema sind armastab, ja tea, et tema armastab sind piiritult, enam kui iseennast. Tema on ingel, aga sina, Rodja, oled meile kõik – kogu meie ootus ja lootus. Kui aga sina õnnelik oleksid, siis oleme seda ka meie. Palud sa veel endiselt jumalat, Rodja, ja usud sa veel meie looja ja lunastaja headusse? Kardan oma südames, kas pole ka sind puudutanud uuem moodne uskmatus? On see nõnda, siis palvetan sinu eest. Tuleta meelde, mu armas, kuidas veel lapsepõlves, kui isa alles elas, sa oma palveid minu põlvedel lällitasid ja kuidas me siis kõik olime õnnelikud! Jumalaga või parem – jällenägemiseni! Sülelen sind kõvastikõvasti ja suudlen lugemata kordi.
Peaaegu kogu aeg, kui Raskolnikov luges, juba kirja algusest peale, oli tema nägu pisaraist märg; lugemist lõpetades aga oli tema nägu kahvatu, krampidest viltu kistud ja huulil vingerdas maona raske, sapine ja kuri naer. Ta laskis pea oma viletsale ja kulunud padjale ning mõtles, mõtles kaua. Ta süda peksles tugevasti ja ta mõtted olid suures ärevuses. Viimaks muutus see kollane toapugerik talle kitsaks ja umbseks, nagu oleks see mõni kapp või kast. Pilk ja mõtted nõudsid avarust. Ta võttis kübara ja läks välja, ilma et oleks kartnud kedagi trepil kohata: unustas selle hoopis. Teekonna aga valis Vassili saare poole mööda V. prospekti, nagu tõttaks ta sinna mõne asja pärast, kuid harjumuse ajel läks ta ometi teed tähele panemata, endamisi sosistades ja isegi kuuldavalt rääkides, millega pani möödaminejaid väga imestama. Paljud pidasid teda joobnuks.
IV
Ema kiri piinas teda. Kuid tähtsama, peapunkti kohta polnud tal silmapilgukski kahtlust, juba kirja lugemisel mitte. Sisuliselt oli ta küsimuse oma peas juba lõplikult otsustanud: “Kuni mina elan, ei tohi seda abielu olla, ja härra Lužin käigu kuradile!”
“Sest see asi on selge,” pomises ta endamisi naeratades ja juba ette oma otsuse edu üle kurjalt rõõmutsedes.. “Ei, ema, ei, Dunja, teie mind ei peta!.. Ja veel vabandavad, miks nad minult nõu ei küsinud ja ilma minuta otsustasid! Muidugi! Arvavad, et nüüd pole enam võimalik katkestada: eks vaatame, kas on või mitte! Missugune mõjuv ettekääne: “Pjotr Petrovitš on niisugune asjalik inimene, et naistki ei saa muidu võtta kui posthobustel, peaaegu raudteel.” Ei, Dunjake, näen ja mõistan kõik, millest sa minuga mõtled nii palju rääkida: tean ka seda, millest sa kogu öö mõtlesid, toas edasi-tagasi käies, ja mispärast sa Kaasani jumalaema ees palvetasid, mis seisab ema magamistoas. Kolgatale on raske minna. Hm!.. Siis tähendab – on juba lõplikult otsustatud: lähete asjalikule ja ratsionaalsele inimesele mehele, Avdotja Romanovna, inimesele, kel on oma kapital (kel on juba oma kapital, see on soliidsem ja mõjuvam), kes teenib kahes kohas ja kes pooldab meie noorema sugupõlve veendumusi (nagu ema kirjutab) ning on “nähtavasti hea”, nagu Dunjake ise arvab. See nähtavasti on kõige suurepärasem. Ja sama Dunjake läheb selle nähtavasti tõttu mehele!.. Suurepärane!.. Suurepärane!..”
“Kuid on siiski huvitav, milleks ema kirjutas mulle sellest “nooremast sugupõlvest”? Kas lihtsalt isiku karakteriseerimiseks või kaugema eesmärgiga: et muuta minu meelt härra Lužini kasuks? Oh teid kavalaid! Huvitav oleks veel üht asjaolu selgitada: missugusel määral olid nad teineteise vastu avameelsed – sel päeval ja sel ööl ning kogu see viimane aeg? Kas räägiti kõik sõnad avameelselt ja varjamata või mõistsid mõlemad, et sel kui ka teisel oli südames ja meeles üks ja seesama, nii et polnud mõtet sellest valjult rääkida ja asjata sõnu pillata. Vististi nõnda see osalt oligi; kirjast on näha: emale tundus ta pisut käredana, ja naiivne emake läks kohe oma tähendustega Dunjakese juurde. See aga, iseenesestki mõista, sai pahaseks, “vastas tusaselt”. Muidugi! Keda see hulluks ei ajaks, kui asi on arusaadav ilma naiivsete küsimustetagi ja kui on otsustatud, et asjatu oleks rohkem rääkida. Ja mis ta mulle seal küll kirjutab: “Armasta Dunjat, Rodja, tema aga armastab sind rohkem kui iseennast”; kas ehk teda salajas südametunnistus ei piina, et ta tütrele loa andis end poja eest ohvriks tuua? “Sina oled meie lootus, sina oled meile kõik!” Oo, emake!” Viha pulbitses temas ikka tugevamini ja tugevamini ja kui ta praegu oleks härra Lužinit kohanud, siis oleks ta tolle vististi tapnud!
“Hm!.. Tõsi,” jätkas ta, jälgides oma peas keerlevaid mõtteid, “tõsi, “inimesele peab lähenema pikkamisi ja ettevaatlikult, et teda tundma õppida”; kuid härra Lužin on läbipaistev. Peaasi, ta on “asjalik inimene ja nähtavasti hea”: ega see ometi nali ole, võttis enda peale kraami edasitoimetamise, suure kohvri toob omal kulul kohale. Nojah, miks ta siis hea ei ole? Nemad aga mõlemad, mõrsja ja ema, palkavad talumehe, kel on roguskiga kaetud vanker (mina olen ju selles küllalt sõitnud!). Pole viga! On ju ainult üheksakümmend versta, “siis aga võime väga hästi kolmandas klassis sõita” versta tuhat. Väga mõistlikult talitatud: sea suu sekki mööda; aga teie, härra Lužin, mis on siis teiega? See on ju teie mõrsja… Ja teil ei võinud ju ometi teadmata olla, et ema oma pajuki arvel laenab? Muidugi, teil on ju siin ühine äriline ettevõte, vastastikused tulud ja ühesuurused osad, tähendab – ka kulud pooleks; sool-leib ühine, aga tubakas eraldi, nagu vanasõna ütleb. Aga isegi siin lõi see asjalik inimene nad pisut üle: kraamivedu maksab ju vähem kui nende eneste sõit, võimalik ka, et kraam läheb maksuta. Kas nad siis tõesti kumbki seda ei näe või ei pane nad seda meelega tähele? Ja pealegi on nad rahul, rahul! Ja kui veel mõelda, et need on alles õied, kuna päris vili on alles ees! Peaasi, mis on siin tähtis: mitte kitsidus, mitte kopika korjamine, vaid kogu see toon. See on ju pärastise abielu toon, ennustus… Ja mis see emake küll prassib? Millega ta õige Peterburi ilmub? Kolme hõberublatükiga või kahe “piletikesega”, nagu räägib see…