ja kord isegi peaga vastu põrandat löödi. Põrandal magav laps ärkas üles ja hakkas nutma. Poiss ei suutnud nurgas seda välja kannatada, lõi värisema, pistis karjuma ning jooksis koledal hirmul, peaaegu nagu mingist tõvehoost aetuna õe juurde. Vanem tütarlaps värises unisest peast nagu haavaleht.
“Jõi maha! Kõik, kõik jõi maha!” karjus vaene naine meeleheitel. “Ka riided pole enam need! Näljas, näljas!” (ja käsi murdes näitas ta laste poole). “Oo, põrmuni neetud elu! Aga teil, teil pole häbi,” kargas ta äkki Raskolnikovi kallale, “tulite kõrtsist! Kas sina jõid ühes temaga? Ka sina jõid temaga! Välja!”
Noormees tõttas sõna lausumata minema. Pealegi avanes sisemine uks pärani ja sealt vahtis mitu uudishimulikku. Sirutusid ettepoole häbematud, naervad pigimütsis pead, hambus paberossid ja piibud. Paistsid öökuubedes kujud, hõlmad üsna lahti, ebaviisakuseni kerged suvised ülikonnad, mõnedel kaardid käes. Eriti lõbusalt naersid nad sel silmapilgul, kui Marmeladovit karvupidi kisti, kuna aga too ise karjus, et see on talle naudinguks. Tulid isegi tuppa sisse; kostis lõpuks ähvardav kiljumine: Amalia Lippewechsel ise puges ettepoole, et omal viisil rahu jalule seada ja sajandat korda vaest naist hirmutada sõimuga ja käsuga homme korterist välja kolida. Väljudes jõudis Raskolnikov käe taskusse pista, kahmas sealt, niipalju kui pihku hakkas, vaskraha, mida ta kõrtsis rubla vahetamisel oli tagasi saanud, ja pani selle tähelepandamatult aknalauale. Alles trepil tulid talle teised mõtted ja ta tahtis tagasi minna.
“Mis lolluse ma küll tegin,” mõtles ta. “Neil on ju Sonja ja mina ise vajan seda.” Kuid arvates, et tagasi võtta on juba võimatu ja et ta niikuinii enam poleks tagasi võtnud, lõi ta käega ja läks koju. “Sonjale on ju ka pumatit vaja,” jätkas ta tänaval astudes ja naeratas mürgiselt, “raha maksab ju see puhtus… Hm!.. Sonja aga võib-olla jääb ise täna pankrotti, sest on ikkagi risk punase looma peale jahti pidada… kullakaevamine… seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik jännis… Ai, ai, Sonja! Missuguse kaevu leidsid! Ja tarvitavad! Näe, tarvitavad ju! Nutsid, aga harjusid! Kõigega harjub inimjätis!”
Ta jäi mõttesse.
“Noh, aga kui valetasin,” hüüdis ta äkki tahtmatult, “kui inimene tõepoolest polegi jätis, mitte üldiselt, nimelt mitte terve inimsugu, siis, tähendab, on kõik muu ainult – eelarvamused, ainult paljas pealeaetud hirm ja ei ole mingisuguseid takistusi, ning nõnda see peabki olema!..”
III
Järgmisel päeval ärkas ta hilja, pärast rahutut und, mis teda ei karastanud. Ta ärkas sapisena, ärritatuna ja kurjana ning vaatas vihaga oma toapugerikku. See oli pisitilluke toake, sammu kuus pikk, oma kollakate, tolmuste ja seintel lotendavate tapeetide tõttu väga viletsa välimusega, ja nii madal, et pikemal inimesel temas pisut hirm hakkas, kuna ju näis, et iga silmapilk võid pea vastu lage lüüa. Mööbel oli ruumikohane: kolm vana, mitte päris korras tooli, nurgas värvitud laud, millel lebas mõni raamat ja kaustik; juba ainult selle järgi, kuidas nad tolmunud olid, võis näha, et neid polnud juba ammugi kellegi käsi puudutanud; ja lõpuks suur, kohmakas sohva, mis oli Raskolnikovile sängiks ja võttis peaaegu kogu seina ja poole toa laiust enda alla; millalgi oli see sitsiga üle tõmmatud, aga sellest olid järele jäänud ainult räbalad. Sageli magas ta siin, nagu ta oli, riides, ilma linata, peale võttes oma kulunud puruvana üliõpilasepalitu, pea all väike padi, mille alla pani kogu hinge taga oleva pesu, puhta ja musta, et peats saaks kõrgem. Sohva ees seisis väike laud.
Raske oli sügavamale langeda ja lohakamaks muutuda, kuid Raskolnikovile oli see tema praeguses meeleolus isegi mõnus. Nagu kilpkonn tõmbub oma koore: sisse, samuti puges ka Raskolnikov kõigi eest kõrvale, ja isegi teenijatüdruku nägu, kes teda pidi ümmardama ja seepärast vahetevahel pilgu tema tuppa heitis, ärritas tema sappi ja tõi talle krambid. Nõnda juhtub mõnede monomaanidega, kes on millessegi liiga keskendunud. Korteriperenaine ei andnud talle juba kaks nädalat enam süüa, aga veel tänini polnud tal mõttesse tulnud alla minna asja seletama, ehk ta küll ilma lõunasöögita istus. Nastasja, köögitüdruk ja perenaise ainuke teenija, oli üürniku niisuguse meeleolu üle osalt rõõmus ja jättis tema juures koristamise ning pühkimise täiesti, ainult ajuti, nii nädalas kord, nagu kogemata, võttis ta mõnikord luua pihku. Tema ärataski nüüd Raskolnikovi üles.
“Tõuse üles, mis sa magad!” karjus teenija tema kõrva ääres. “Kell käib juba kümmet. Ma tõin sulle teed; teed tahad ju? Oled vist ära nälginud?”
Üürnik avas silmad, võpatas ja tundis Nastasja ära.
“On see tee perenaiselt või?” küsis ta, pikkamisi ja haiglase näoga end sohval üles ajades.
“Või perenaiselt!”
Tüdruk pani tema ette omaenda mõranenud teekannu järelejäänud teega ja kaks kollast suhkrutükki.
“Säh, Nastasja, võta, ole hea,” ütles ta taskus kobades (riietes ta ju magaski) ja peotäit vaskraha välja tõmmates, “mine ja osta mulle saia. Ja võta vorstipoest natuke vorsti ka, kuid odavamat.”
“Saia ma toon sulle otsekohe, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks ehk hapukapsasuppi? Hea supp, eilne. Juba eile panin sinu jaoks kõrvale, kuid sina tulid hilja. Hea supp.”
Kui supp oli kohal ja Raskolnikov selle kallale asus, istus Nastasja tema kõrvale sohvale ja hakkas vaterdama. Ta oli külast pärit ja suur lobamokk.
“Praskovja Pavlovna tahab politseis sinu peale kaevata,” ütles ta.
Raskolnikov kortsutas tugevasti kulmu.
“Politseis? Mis tal siis vaja on?”
“Sa ei maksa ju üüri ega lähe ka korterist välja. Teadagi, mis ta tahab.”
“Eeh, kuradi päralt, see veel puudus,” pomises Raskolnikov hambaid kiristades. “Ei, see tuleb mulle praegu… sobimatul ajal… Ta on loll!” lisas ta valjult juurde. “Lähen täna tema juurde, räägin temaga.”
“Loll on ta muidugi, nagu minagi, aga mis siis sina, tarkpea, lamad nagu kott, midagi pole sust asja? Varem, nagu sa räägid, olevat sa lapsi õpetamas käinud, aga mispärast sa nüüd enam midagi ei tee?”
“Ma teen…” lausus Raskolnikov karedalt ja vastu tahtmist.
“Mis sa teed?”
“Tööd…”
“Mis tööd?”
“Mõtlen,” vastas noormees vähese vaikimise järel tõsiselt.
Nastasja pahvatas laginal naerma. Ta oli naeruhimuline, ja kui tal kord naeruhoog peale tuli, siis naeris ta hääletult, kogu kehast õõtsudes ja vabisedes, kuni tal endal süda pahaks läks.
“Oled sa mõtlemisega juba palju raha kokku ajanud?” sai ta viimaks lausutud.
“Kui pole saapaid, siis ei saa lapsi õpetama minna. Pealegi – ma sülitan kõige peale.”
“Ära sülita kaevu.”
“Laste õpetamise eest makstakse vaskveeringuid. Mis sa kopikatega peale hakkad?” jätkas ta vastu tahtmist, nagu vastaks ta omaenda mõtetele.
“Aga sina tahaksid ühel hoobil saada terve kapitali?”
Raskolnikov vaatas talle imelikult otsa.
“Jah, terve kapitali,” vastas ta üürikese vaikimise järel kindlalt.
“Noh, hakka ikka väikselt peale, muidu kohutad ära; liiga hirmus kohe. Kas ma saia tooma lähen või mitte?”
“Kuidas soovid.”
“Ah jaa, unustasin! Eile, kui sind kodus polnud, tuli sulle kiri.”
“Kiri? Minule? Kellelt?”
“Kellelt, seda ma ei tea. Andsin postimehele omast käest kolm kopikat. Kas maksad ära?”
“Too siis kiri siia, jumala pärast, too siia!” hüüdis Raskolnikov suures ärevuses. “Issand!”
Veidi aja pärast oli kiri käes. No muidugi: emalt, R. kubermangust. Kirja vastu võttes ta isegi