ja rihvatud gruusia teemasina susin. Teenripoiss tõi kaks kerataolist portselanvaagnat. Dorian Gray läks ja valas teed sisse. Mehed astusid pikkamisi laua juurde ja kergitasid vaagnate katte.
“Lähme täna õhtul teatrisse,” ütles lord Henry. “Kusagil leidub kindlasti midagi huvitavat. Ma lubasin küll White’is lõunat süüa, kuid ainult ühe vana sõbraga, ja nõnda võin talle sõna saata, et olen haige või et olen takistatud minemast mingisuguse hilisema kutse tagajärjel. Ma arvan, see oleks päris kena vabandus: selles oleks igatahes üllatav otsekohesus.”
“Nii tüütu on frakki selga ajada,” urises Hallward. “Ja on ta sul kord seljas, siis on ta nii hirmus.”
“Jah,” vastas lord Henry unistavalt, “üheksateistkümnenda sajandi kehakate on vastik. Ta on nii tume ja rõhuv. Patt on moodsas elus ainuke tõsine värvikas aine.”
“Te ei peaks tõesti mitte niisuguseid asju Doriani kuuldes ütlema, Harry.”
“Missuguse Doriani ees? Kas selle ees, kes valab meile teed või kes on pildis?”
“Ei kummagi ees.”
“Mina tahaksin teiega teatrisse minna, lord Henry,” ütles poiss.
“Siis tulge kaasa; ja teie tulete ka, Basil, eks?”
“Ma ei või, tõesti mitte. Ka ei tahaks ma. Mul on hulk tööd teha.”
“Hea küll, siis läheme meie üksi, mr. Gray.”
“Tahaksin seda nii hea meelega.”
Kunstnik hammustas huult ja läks, tass käes, pildi juurde. “Mina jään selle tõelise Dorianiga,” ütles ta nukralt.
“On see siis tõeline Dorian?” hüüdis pildi algkuju ja sammus kunstniku juurde. “Olen ma tõesti tema moodi?”
“Jah, teie olete just seda moodi.”
“Kui imeline, Basil!”
“Vähemalt olete välimuselt tema sarnane. Kuid see ei muutu kunagi,” ohkas Hallward. “See on ka midagi.”
“Kui palju tühje sõnu teevad inimesed truudusest!” hüüdis lord Henry. “Isegi armastuses on ta ainult füsioloogiline küsimus. Temal pole meie tahtega midagi tegemist. Noored inimesed tahavad olla truud ja ei ole seda mitte; vanad inimesed tahavad olla truuduseta ja ei suuda seda: see on kõik, mis siin võib öelda.”
“Ärge minge täna õhtul teatrisse, Dorian,” ütles Hallward. “Jääge siia ja sööge minuga lõunat.”
“Ma ei või, Basil.”
“Miks?”
“Ma lubasin ju lord Henry Wotton’iga minna.”
“Sõnapidamise pärast ei peaks ta teist rohkem lugu. Tema murrab oma sõna alati. Ma palun teid mitte minna.”
Dorian Gray naeris ja raputas pead.
“Ma palun teid väga.”
Poiss kõhkles ja heitis pilgu lord Henry’le, kes vaatles neid teelaua juurest lõbusal naeratusel.
“Ma pean minema, Basil,” vastas ta.
“Väga hea,” ütles Hallward, läks teelaua juurde ja pani oma tassi kandmikule. “On juba üsna hilja, ja kuna te peate veel riietuma, siis on parem mitte aega viita. Head päeva, Harry. Head päeva, Dorian. Külastage mind varsti. Tulge homme.”
“Kindlasti.”
“Teie ei unusta?”
“Ei, muidugi mitte,” hüüdis Dorian.
“Ja… Harry?”
“Noh, Basil?”
“Pidage meeles, mis ma teilt täna hommikul aias palusin.”
“Olen unustanud.”
“Usaldan teid.”
“Tahaksin iseend võida usaldada,” ütles lord Henry naerdes. “Tulge, mr. Gray, minu kaarik ootab väljas, ma võin teid pärale toimetada. Head päeva, Basil. See oli väga huvitav õhtupoolik.”
Kui uks nende järel sulgus, langes kunstnik sohvale ja valuilme tõusis tal näkku.
III
Järgmisel päeval kell pool üks läks lord Henry Wotton Curzoni tänavalt Albany’le vaatama oma onu lord Fermor’it, lõbusat, kuigi pisut karedate kommetega vanapoissi, keda välismaailm nimetas egoistiks, sest ta ei ammutanud temast mingit tulu, kuna aga kõrgem seltskond pidas teda heldeks, toitis ta ju inimesi, kes teda lõbustasid. Tema isa oli olnud Inglise saadikuks Madridis, Isabella nooril päevil, mil veel Ellerheina Liidu2 peale ei mõeldud, kuid tõmbus diplomaatlikust teenistusest tagasi tusase tuju silmapilgul sellepärast, et temale ei pakutud saadikukohta Pariisi, kuhu temal ta enda arvates õigus oli saada oma sünni, loiduse, tema aruannete hea inglise keele ja ta haruldase lõbukire tõttu. Poeg, olles oma isa sekretär, lahkus teenistusest ühes ülemusega, mida tol korral peeti pisut meeletuseks, ja pärinud mõni kuu hiljem lordi aunime, andus ta kõrge aristokraatia mitte-midagi-tegemise kunsti raskele uurimusele. Linnas oli tal kaks suurt maja, kuid ometi eelistas ta elamist üürikorteris, sest see oli vähem tülikas, ja enamasti sõi ta ikka klubis. Pisut tähelepanu raiskas ta südamaal asuvaile kivisöekaevandustele, vabandades seda ärielu laiku tuluga, et omades kivisüsi džentelmen leiab mõnusa võimaluse iseenda koldes põletada puid. Poliitikas oli ta toori, välja arvatud silmapilgud, mil need valitsusetüüril istusid, mille vältel ta neid sõimas radikaalide kambaks. Kangelane oli ta oma teenrile, kes pidas teda oma päka all, hirmutis oma sugulastele, keda tema pidas omakorda oma päka all. Ainult Inglismaa võis tema toota ja alati kinnitas ta, see maa minevat hukatusse. Tema põhimõtted olid ajast ja arust, aga tema eelarvamustest võiks öelda nii mõndagi head.
Sisse astudes leidis lord Henry oma onu jämedas jahikuues istumas ja suurt ning tüsedat sigarit suitsetamas, kuna ta ise “The Times’i” lugedes urises.
“Noh, Harry,” ütles vanahärra, “mis ajab sind nii varakult välja? Mina arvasin, et teie, dändid3 kunagi enne kella kaht ei tõuse ja et teid enne kella viit ei näe.”
“Puhas perekondlik tundmus, kinnitan sulle, onu George. Tahaksin sinult midagi.”
“Raha vististi,” ütles lord Fermor tehes viltuse näo. “Hea küll, istu siis ja jutusta mulle see lugu ära. Noored mõtlevad tänapäeval, et raha on kõik.”
“Jah,” lausus lord Henry, korraldades lille nööpaugus, “ja vanemaks saades teavad nad seda. Kuid mina ei vaja raha. Ainult need, kes oma arveid õiendavad, vajavad seda, onu George, aga mina ei õienda omi kunagi. Krediit on noorema poja kapital ja sellest võib toredasti elada. Pealegi on mul tegemist ainult Dartmoori ärimeestega ja järelikult ei tülita nad mind. Mina vajan informatsiooni: muidugi mitte kasulikku informatsiooni, vaid kasutut.”
“Noh, ma võin sulle kõik öelda, mis leidub inglise Siniraamatus, kuigi tänapäev palju mõttetust kokku kirjutatakse. Olles veel diplomaat, olid asjad alles palju paremad. Aga nagu ma kuulen, lastavat nüüd eksamiga sisse. Mis võib sellest loota? Eksamid, sir, on puht pettus algusest kuni lõpuni. On keegi dzhentlemen, siis teab ta niikuinii küllalt, ja kui ta pole mitte džentelmen, seda halvem temale, kui ta midagi teab.”
“Mr. Dorian Gray ei kuulu Siniraamatusse, onu George,” ütles lord Henry loiult.
“Mr. Dorian Gray? Kes see on?” küsis lord Fermor oma valgeid kahus kulme kokku tõmmates.
“Seda tulingi teada saama, onu George, õigemini – ma tean, kes ta on. Ta on viimase lord Kelso lapselaps. Tema ema oli sündinud Devereux – leedi Margaret Devereux. Mina tahaksin sinult tema emast midagi kuulda. Mis moodi ta oli? Kellele läks ta mehele? Omal ajal tundsid sa ju peaaegu kõiki, nõnda võisid ka teda tunda. Mina olen praegusel silmapilgul mr. Gray’st väga huvitatud. Sain just temaga tuttavaks.”
“Kelso lapselaps!” kajas vanahärralt vastu. “Kelso