.

tundsin end kahvatavat. Imelik hirmutundmus valdas mind. Mõistsin, et seisin silm silma vastu kellegagi, kelle pelk isik oli sedavõrd võluv, et kui mina oleksin lasknud, siis oleks ta ära neelanud kogu minu loomuse, hinge ja isegi minu kunsti. Mina pole oma elus kunagi välismõjusid kannatanud. Teie teate, Harry, kui iseseisev olen oma loomuselt. Ikka olen ma iseenda isand olnud, vähemalt enne Dorian Gray kohtamist. Siis aga – ma ei tea, kuidas seda teile seletada. Miski näis mulle ütlevat, et mind on tabanud mu elus hirmus kriis. Mul oli imelik tundmus, et saatusel on minu jaoks tagavaraks haruldased rõõmud ja haruldased kannatused. Ma hirmusin ja pöördusin ümber, et lahkuda. Mitte südametunnistus ei ajanud mind seda tegema, vaid isesugune argus. Et ma põgeneda tahtsin, seda ei taha ma endale kuidagi teeneks lugeda.”

      “Südametunnistus ja argus on tõeliselt sama asi, Basil. Südametunnistus on ettevõtte ärinimi. See on kõik.”

      “Seda ei usu ma, Harry, ja ma arvan, teie isegi ei usu seda. Siiski, ükskõik mis oli minu ajeks – ja see võis olla uhkus, sest ma olen ikka olnud väga uhke – igatahes tormasin ma ukse poole. Seal aga muidugi ma tabasin leedi Brandon’i enese. “Ega te ometi nii ruttu taha ära joosta, mr. Hallward?” karjus ta. Te ju teate tema imelikult lõikavat häält?”

      “Tean; ta on kõiges vau, mitte ainult iluduses,” ütles lord Henry, kiskudes oma pikkade närviliste sõrmedega karikakra puruks.

      “Ma ei saanud tast kuidagi lahti. Ta tutvustas mind kuninglikkude kõrgustega, tähe- ja lindikandjatega ning vanemate daamidega, kel hiiglatiaarad ja papagoininad. Ta rääkis minust kui oma kallimast sõbrast. Ainult ühe korra olin teda varem kohanud, aga millegipärast võttis ta endale täna pähe teha mind päevakangelaseks. Ma arvan, mõnel minu pildil oli tol ajal suur edu, vähemalt oli neist odavais turulehis lobisetud, mis on üheksateistkümnenda sajandi surematuse mõõdupuu. Äkki leidsin enese silm silma vastu noormehe ees, kelle isik mind nii imelikult oli vapustanud. Me olime teineteisele üsna ligi, peaaegu puutusime kokku. Meie silmad kohtusid jällegi. See oli mõtlematu, aga ometi palusin ma leedi Brandonit, et ta mind noormehega tutvustaks. Siiski, võib-olla polnudki see nii mõtlematu. See oli lihtsalt paratamatu. Me oleksime teineteisega rääkima hakanud ka ilma igasuguse tutvustamiseta. Selles olen ma kindel. Dorian ütles mulle seda pärast. Ka tema tundis, et me olime määratud teineteist tundma.”

      “Ja kuidas kirjeldas leedi Brandon seda imelist noormeest?” küsis lord Henry. “Ma tean, tal on viisiks kõigi oma külaliste kohta silmapilkset kirjeldust anda. Mäletan, kuis ta kord mind viis kellegi metsiku ja punanäoline vanahärra juurde, kes oli üleni kaetud autähtede ja lintidega, kuna ta ise mulle kõrva sosistas kõige imestusväärsemaid üksikasju – traagilisel sisinal, mida pidid kuulma kõik, kes viibisid selles ruumis. Mina pistsin lihtsalt plehku. Mina armastan ise endale tutvusi otsida. Kuid leedi Brandon talitab oma külalistega, nagu teeb seda oksjonipidaja oma kaubaga. Tema kas seletab nad täiesti minema või räägib neist kõik, välja arvatud, mis neist vaja teada.”

      “Vaene leedi Brandon! Te olete temale kare, Harry!” ütles Hallward loiult.

      “Armas poiss, tema katsus asutada salongi, aga tal õnnestus avada ainult restoran. Kuidas võiksin siis teda imetleda? Aga jutustage mulle, mis rääkis ta Dorian Grayst.”

      “Oo, midagi selletaolist, et “vaimustav poiss – vaene armas ema ja mina lahutamata koos – olen unustanud, mis ta teeb – kardan, et ei tee midagi – oh jaa, mängib klaverit – või on see viiul, kallis mr. Gray?” Kumbki meist ei suutnud naeru hoida ja nõnda saime korraga sõpradeks.”

      “Naer pole sugugi halb algus sõprusele, selle lõpuks on ta aga kõige parem,” ütles noor lord, noppides teise karikakra.

      Hallward raputas pead. “Teie ei mõista, mis on sõprus, Harry,” lausus ta, “ja sellepärast ka seda mitte, mis on vaenlus. Teile sobivad kõik inimesed, tähendab, teie olete kõigile ükskõikne.”

      “Kui hirmus ülekohtune te olete!” hüüdis lord Henry, lükates oma kübarat tagasi ja vaadeldes väikesi pilvi, mis liikusid nagu läikiv-valge siidi rebestatud kiud suvetaeva türkiissinises õõnsuses. “Jah, hirmus ülekohtune. Mina teen inimestes suurt vahet. Sõbrad valin endale nende hea välimuse tõttu, tuttavad nende hea iseloomu tõttu ja vaenlased nende hea mõistuse tõttu. Inimene ei suuda kunagi küllalt hoolikas olla oma vaenlaste valikus. Minul pole nende seas ainustki tola. Neil kõigil on terav mõistus ja sellepärast peavad nad minust lugu. On see minus edevus? Ma arvan, see on teatud edevus.”

      “Ma arvan ka, Harry. Aga teie astmeid arvestades kuuluksin mina ainult teie tutvuste sekka.”

      “Minu armas vana Basil, teie olete palju enam kui tuttav.”

      “Ja palju vähem kui sõber. Omataoline vend, oletan ma?”

      “Oo, vennad! Vendadest ei pea ma midagi. Minu vanem vend ei taha surra ja minu nooremad vennad ei teegi muud kui aga surevad.”

      “Harry!” hüüdis Hallward kulmu kortsutades.

      “Armas poiss, seda ei mõtle ma ju päris tõsiselt. Aga ma ei või midagi sinna parata, et pean oma sugulasi põlastama. Arvan, see tuleb sellest, et ükski meist ei või kannatada inimesi, kel on samad vead kui meil enestelgi. Mina sümpatiseerin väga inglise demokraatia vihale selle vastu, mida nemad nimetavad kõrgema klassi pahedeks. Hulk tunneb, et joomine, rumalus ja kõlblusetus peavad olema tema enda eriomandus, ja et kui mõni meist end millegagi määrib, siis rikub ta tema ainuõigust. Kui vaene Southwark sattus abielulahutuse-kotta, oli hulga viha otse suurepärane. Ja ometi ei usu ma, et kümme protsentigi proletariaadist elaks korralikult.”

      “Mina pole teie ainukesegi öeldud sõnaga nõus, ja mis veel enam, Harry, ma tunnen, ka teie ise pole.”

      Lord Henry silitas oma teravat pruuni habet ja toksis tupsuga ehitud mustpuust kepiga oma lakksaapa nina.

      “Kui väga inglane te olete, Basil! Juba teist korda tähendate sedasama. Kui keegi esitab tõsisele inglasele mingi idee – igatahes hädaohtlik tegu, – siis ei tule sellel uneski mõttese arutada, kas esitatud idee on õige või vale. Ainuke, mida tähtsaks peetakse – kas keegi ise usub oma ideed. Kuid teatud idee väärtusel pole midagi sellega tegemist, kas tema väljendaja ise seda tõsiselt võtab või ei. Tõepoolest, mida ebatõsisem on idee väljendaja, seda enam puhtmõistuseline on idee, sest niisugusel korral puuduvad temas väljendaja ajed, soovid ja eelarvamused. Ometi ei taha ma teiega vaidlema hakata poliitiliste, ühiskondlikkude ja metafüüsiliste küsimuste üle. Ma armastan inimesi rohkem kui põhimõtteid ja põhimõttetuid inimesi rohkem kui ükskõik mida maailmas. Rääkige mulle veel Dorian Grayst. Kui sagedasti kohtate teda?”

      “Iga päev. Ma ei võiks õnnelik olla, kui ma ei näeks teda iga päev. Ta on mulle absoluutselt tarvilik.”

      “Kui imelik! Ma arvasin, teid huvitab ainult teie kunst.”

      “Tema on praegu kogu minu kunst,” ütles kunstnik tõsiselt. “Mõnikord ma arvan, Harry, maailma ajaloos on ainult kaks tähtsat järku. Esimene, kus ilmub kunstis uus väljendusvahend, ja teine – kus ilmub uus isik kunsti jaoks. Mis oli Veneetsias õlimaali leid ja hilisele kreeka raidkunstile Antinouse nägu, seda on minule millalgi Dorian Gray nägu. Mitte ainult, et mina teda maalin, joonistan, skitseerin. Muidugi olen ma kõike seda teinud. Aga tema on minule palju enam kui ainult mudel. Ma ei tahaks öelda, nagu poleks ma sellega rahul, mis ma temast olen teinud, või nagu oleks tema ilu midagi niisugust, mida kunst ei suuda väljendada. Pole midagi olemas, mida kunst ei suudaks väljendada, ja ma tean, et minu töö, mis olen teinud sestsaadik, kui ma Dorian Gray’ga tutvusin, on hea töö, on minu elu parim töö. Kuid mingisugusel imelikul viisil – kahtlen, kas te mind mõistate – on tema isik minus äratanud sootuks uue kunstitõu, seotuks uue kunstistiili. Mina näen asju teisiti, mina mõtlen neist teisiti. Mina ammutan nüüd elust, mis oli varemalt minule varjatud. “Vormi unistus mõtte silmapilgul” – kes ütles seda? Olen unustanud; kuid just seda on Dorian Gray minule olnud. Selle poisi pelk nähtav olemus – sest tema tundub mulle vaevalt rohkem kui poiss, kuigi ta tõeliselt on juba üle kahekümne – tema pelk nähtav olemus, ah! Kahtlen, kas te suudate taibata, mis see kõik tähendab. Ebateadlikult määrab ta minule mingi uue kooli sihtjooned ja