.

on liiga suur ja igapäevane. Millal ma ka sinna olen läinud, ikka on seal kas nii palju inimesi, et võimatu on pilte näha, mis on hirmus, või seal on nii palju pilte, et pole võimalik näha inimesi, mis veel hirmsam. Grosvenor on tõesti ainuke paik.”

      “Ma ei usu, et ma ta kuhugi saadaksin,” vastas kunstnik, visates pea tagasi sel vanal kombel, mis ajas sõbrad Oxfordi päevil ikka naerma. “Ei, mina ei saada teda kuhugi.”

      Lord Henry kergitas oma kulme ja vaatas talle üllatatult otsa läbi sinihõreda suitsu loori, mis tõusis nii kenades keerdudes tema oopiumiga immutatud raskest sigaretist. “Mitte kuhugi teda saata? Mu armas poiss, miks mitte? On teil mõni põhjus? Kui imelikud olete teie, maalijad! Te teete kõik, mis võimalik, et kuulsaks saada. Ja niipea kui seda olete, tahate selle kohe minema visata. Teist on see rumal, sest maailmas on ainult üks asi halvem, kui et kellestki räägitakse, ning see on – kui mitte ei räägita. Selletaoline portree tõstaks teid Inglismaal kõigist noortest kõrgemale ja vanad teeks ta üsna kadedaks, kui vanad üldse veel suudavad anduda mingile tundmusele.”

      “Ma tean, te panete mind naeruks,” vastas kunstnik, “aga ometi ei või ma temaga esineda. Olen temasse pannud liiga palju iseendast.”

      Lord Henry sirutas enda diivanil välja ja naeris.

      “Muidugi, teadsin, et seda teete, ometi on see tõsi.”

      “Liiga palju iseendast temasse! Uskuge, Basil, ma ei teadnud, et olete nii edev; ja ma ei suuda tõepoolest mingit sarnasust leida teis teie tõreda ja energilise näoga, teie süsimustade juustega ning selles Adonises, kes oleks nagu tehtud elevandiluust ja roosilehtedest. Õige, kallis Basil, tema on Narcissus – ja teie, muidugi on teie näos vaimne ilme ja kõik muu. Kuid ilu, tõeline ilu lõpeb seal, kus algab vaimne ilme. Mõistus on iseendast teatud liialdus ja sellepärast hävitab ta igas näos harmoonia. Silmapilgul, mil keegi istub maha mõtlema, muutub ta tervenisti ninaks, otsaesiseks või mingisuguseks koletiseks. Vaadake mõnda edurikast meest ükskõik mis õpetlaskutses. Kui eeskujulikult inetud on nad kõik! Vaimulikud muidugi välja arvatud. Aga vaimulikud ei mõtle ju. Piiskopil on viisiks kaheksakümne-aastaselt sedasama öelda, mis ta õppis ütlema kaheksateistkümne-aastase poisikesena, mille loomulikuks tulemuseks on, et ta välimus jääb alati otse võluvaks. Teie saladuslik noor sõber, kelle nime te mulle kunagi pole öelnud ja kelle portree mind tõepoolest võlub, ei mõtle kunagi. Tunnen seda päris kindlasti. Tema on mingisugune vaimutu ilus olend, kes peaks alati siin olema talvel, kui puuduvad lilled, mida vaadata, samuti ka suvel, kui vajame midagi, millega jahutada oma mõistust. Ärge siis meelitage iseend, Basil: teie pole põrmugi tema moodi.”

      “Te ei mõista mind, Harry,” vastas kunstnik. “Muidugi pole ma tema moodi. Tean seda väga hästi. Tõepoolest, ma kahetseksin, kui oleksin. Te kehitate õlgu? Räägin teile tõtt. On midagi saatuslikku kõigis kehaliselt või vaimselt valituis, midagi sellest saatuslikkusest, mis näib taga kiusavat kuningate kobavaid samme läbi ajaloo. On parem, kui inimene ei erine oma kaaslastest. Inetuil ja rumalail on siin maailmas kõige parem. Nemad võivad mõnusasti istuda ja mängu pärani silmil pealt vaadata. Kuigi nad ei tea midagi võidust, siis vähemalt pole neil vajadust tunda kaotust. Nad elavad, nagu meie kõik peaksime elama – segamata, ükskõikselt, mureta. Ei nad too teistele hävitust ega võta seda ka teistelt vastu. Teie seisus ja rikkus, Harry; minu mõtted, nagu nad on – minu kunst, ükskõik mis ka peaks väärt olema; Dorian Gray ilu – meie kõik peame selle eest kannatama, mis jumalad meile andnud, hirmsasti kannatama.”

      “Dorian Gray? On nõnda ta nimi?” küsis lord Henry, astudes üle ateljee Basil Hallward’i poole.

      “Jah, nõnda on ta nimi. Mul polnud kavatsust seda teile öelda.”

      “Aga miks siis mitte?”

      “Oo, seda ei oska ma seletada. Kui ma kedagi väga armastan, siis ei ütle ma kunagi tema nime kellelegi. Seega annaksin temast nagu osa ära. Olen harjunud armastama saladuslikku. Mulle näib, see on ainuke asi, mis võib meie moodsa elu teha müstiliseks ja imeliseks. Kõige harilikumgi asi muutub vaimustavaks, kui teda varjata. Lahkun ma linnast, siis ei ütle ma kunagi oma inimestele, kuhu ma lähen. Öeldes seda kaotaksin kogu oma lõbu. Õige, see on rumal harjumus, aga kuidagi näib ta ellu toovat suure hulga romantikat. Nüüd peate mind muidugi hirmus arutuks?”

      “Koguni mitte,” vastas lord Henry, “koguni mitte, minu armas Basil. Te unustate nähtavasti, et mina olen abielus, ja et abielu ainukeseks ilusaks küljeks on – mõlemapoolne absoluutne tarvidus elus petta. Ma ei tea kunagi, kus on mu naine, ja tema ei tea kunagi, mis mina teen. Kohates teineteist – me kohtame juhtumisi, kui sööme kusagil üheskoos lõunat või külastame hertsogit, – jutustame vastastikku kõige mõttetumaid lugusid kõige tõsisemate nägudega. Minu naine mõistab seda tõesti hästi, tõepoolest palju paremini kui mina. Ajas ei eksi ta kunagi, kuid mina teen seda alati. Aga kui ta mind mõnikord tabab, siis ei tee ta sellest väljagi. Mõnikord tahaksin, et ta seda teeks, aga tema naerab ainult.”

      “Mina vihkan seda, kuidas te oma abielust kõnelete, Harry,” ütles Basil Hallward, sammudes aeda viiva ukse poole. “Mina arvan, teie olete väga hea abikaasa, aga te häbenete oma voorusi. Te olete haruldane inimene. Te ei räägi kunagi midagi moraalset ja ei tee kunagi midagi kõlblusevastast. Teie künism on lihtsalt poos.”

      “Loomulikkus on ikka poos, pealegi kõige ärritavamaid poose, mida mina tunnen,” hüüdis lord Henry naerdes. Ja noormehed läksid kahekesi üheskoos aeda, kus asetusid pikale bambuspingile, mis seisis kõrge loorberipõõsa varjus. Päikesehelk libises üle läikivate lehtede. Rohus värisesid karikakrad.

      Natukese aja pärast võttis lord Henry kella.

      “Kahjuks pean ma minema, Basil,” lausus ta, “aga enne kui lähen, nõuan teilt küsimuse vastamist, mille esitasin teile äsja.”

      “Missuguse küsimuse?” küsis kunstnik ja vahtis ainiti maha.

      “Te teate seda väga hästi.”

      “Ei, ma ei tea, Harry.”

      “Noh, siis ütlen teile, milles see on. Mina tahan, et seletaksite, miks ei mõtle teie Dorian Gray portreed välja panna. Mina vajan tõsist põhjust.”

      “Ma ütlesin teile tõsise põhjuse.”

      “Ei, seda te ei teinud. Te ütlesite, põhjuseks olevat see, et pildis on liiga palju teist endast. Aga see on ju lapsik.”

      “Harry,” ütles Basil Hallward, vaadates sõbrale otseteed näkku, “iga portree, mis maalitud tundmusega, on kunstniku portree, mitte aga mudeli oma. Mudel on ainult juhus, ainult ettekääne. Mitte teda ei ilmuta maalija, vaid pigemini on tema ise see, kelle ta värvitud lõuendil ilmutab. Põhjus, miks ma seda pilti ei taha välja panna, on kahjuks see, et mina selles olen avaldanud oma hinge saladuse.”

      Lord Henry naeris.

      “Ja mis see on?” küsis ta.

      “Ma ütlen teile,” vastas Hallward; kuid nõutuseilme ilmus tema näkku.

      “Ma olen ootus ise, Basil,” rääkis kaaslane temale otsa vaadates.

      “Oo, siin on üsna vähe öelda, Harry,” vastas kunstnik, “ja ma kardan, et te mind vaevalt mõistate. Võib-olla vaevalt usutegi mind.”

      Lord Henry naeratas ja kummardudes noppis rohust roosalehelise karikakra ning vaatles seda. “Olen kindel, et ma seda mõistan,” vastas ta, vahtides ainiti seda kuldset valgeudemelist ketast, “ja mis puutub uskumisse, siis võin ma kõike uskuda, eeldades, et see on üsna uskumatu.”

      Tuul raputas mõned õilmed puist ja rasked sireliõied oma kobaras tähtedega liikusid edasi-tagasi rammestavas õhus. Rohutirts hakkas müüril siristama ja sinise joonena liugles pikk ja peenike kiil oma pruunidel loortiibadel mööda. Lord Henryl oli, nagu võiks ta kuulda Basil Hallward’i südame tuksumist ja ta ootas, mis oli tulemas.

      “Lugu on lihtsalt nõnda,” ütles maalija veidi aja pärast. “Kaks kuud tagasi läksin ma leedi Brandon’i suurele vastuvõtu-õhtule. Teate ju, meie vaesed kunstnikud peame end aeg-ajalt seltskonnas näitama, et publikule meelde tuletada – me pole mitte mõned