niihästi oma sisukuse kui ka ettekande hiilgusega palju kuulajaid leida, kui kõneleja vahetevahel poleks pillanud ütlusi ja märkusi, mis heidutasid ameerika harilikku praktilist kodanikku oma hoolimatuse, häbematuse, põlguse, paradoksaalsuse ja mürgise teravusega. Küll oli kõneleja osanud juba maandumisel enda kuulsaks teha uhke ütlusega tolliametnikele: “Mul pole muud tollida kui oma geenius”, aga ometi ei õnnestunud kogu kõneteekond kuigi hästi, ehk küll õrnema soo poolt talle kinnitati: “New Yorgis imetleti teid, Bostonis leiate jumaldamist.”
Ameerikas olles kirjutas Wilde oma Oxfordi kaaslase Renell Rodd’i luuletuskogule “Rose-leaf and Apple-leaf” eessõna, mis on tähelepanuväärne selle poolest, et ta siin esimest korda katsus väljendada oma esteetilisi põhivaateid. Vististi pidi ta seda tegema üsna selgesti ja hästi, sest siitsaadik muutunud endine kaaslane ja sõber temale võõraks.
Aprillis 1883 pöördub Wilde kodumaale tagasi ja püsib siin ainult lühikest aega. Näib, nagu oleks ta juba noorusehullustusest läbi: ta hakkab seltskonda ja tema kombeid arvesse võtma riietuses, eluviisides, ülesastumises. Teda võib näha igal pool, olgu teatris esietendusil, võiduajamistel, näitustel, klubides või ka rautidel, five o’clockidel, ballidel, pidudel. Ikka liigub ta kas aristokraatlikes või boheemlikes ringkondades, kuna ta kodanlikust ümbruskonnast eemale jääb, sest ei tema ise kannata sealset kitsarinnalisust ja vagatsevat tagasihoidlikkust ega või ka need ringkonnad teda sallida. Boheemkonnas viibib ta meelsasti teatritegelaste seltsis, kus valitsevad vabamad vaated ja eluviisid. Siin ei kuulu tema tutvuste sekka mitte ainult tuntud nimed, vaid ta sobib hästi ka Londoni agulite teatrite primadonnadega või nende vähemate kaasvõitlejatega, olles sagedasti hea lohutaja ja helde avitaja, kuigi tema omad sissetulekud on üsna kehvad.
Ainuke tume täpp, mis noil päevil jäi Wilde’i nimele, oli tema avalik vaidlus Whistler’iga, kes süüdistas teda oma mõtete plagieerimises. Juba tema luuletuste ilmumise puhul oli ajakirjanduses seda sõna tarvitatud, aga Whistler’iga vaieldes jäänud kõrvaltvaatajale tundmus, et siin oli see süüdistav sõna põhjendatult esitatud. Üldse oli O. W. selle poolest tähelepanuväärne, et ta nähtavasti muidu ei võinud elada, kui pidi kedagi jumaldama, ennastsalgavalt austama ja armastama, mis sundis teda oma jumaldatut ja armastatut jäljendama mitte ainult vaimselt, vaid ka väliselt. See oli temas puhtnaiselik joon, mis tõi talle lõpuks hukatuse. Oli aeg, mil ta jumaldas Carlyle’i, ja siis muretses ta endale tema kirjutuslaua. Sattus ta Balzac’i mõju alla, siis muretses ta endale kohe mungamantli-taolise valge öökuue, nagu oli seda kandnud geniaalne prantslane; samuti soetas ta endale tema eeskujul kepi. Hugo mõjule alludes tahtis ta tingimata samal paberil kirjutada nagu seegi. Baudelaire’ist vaimustudes tahtis ta tundma õppida tema armastatud uimastavaid jooke ja muid aineid.
Veel samal 1883. a., mil ta Ameerika-reisilt tagasi tuli, läks ta kauemaks ajaks Pariisi. Asukohaks valis ta endale Hotel Voltaire’i, üüris seal endale terve rea hästi möbleeritud tube, kus teda aga peagu kunagi polnud leida, sest enamasti viibis ta ikka väljaspool. Kui sõbrad siin seda ilusat vaatepilti imetlesid, mis avanes tema korteri akendest Seine’ile, ütles ta: “Dzhentlmen ei vaata kunagi aknast välja.”
Pariisis liikus ta kirjanduslikes ja kunstilisis ringkonnis. Tema sõprade ja tuttavate hulka kuulus hulk selleaegseid tuntuimaid nimesid, nagu Hugo, Edm. de Goncourt, Alph. Daudet, H. de Regnier, Mallarmé, J. Richpin, Gunnar Heiberg, Degas, Picasso, Sarah Bernhardt jne. Intiimsemaks sõbraks oli tal aga Paul Bourget. Ka Verlaine’iga on ta kokku puutunud, aga teda pole suutnud ta välja kannatada tema hävitava haiguse pärast, nagu talle ka Ameerikas pole meeldinud Walt Whitman oma musta ja räpase ümbrusega, mis haavanud Wilde’i ilutundlust. Huvitav on see sellepärast, et Wilde ise lõpuks pidi kannatama niihästi Verlaine’i tervislikku kui ka Whitman’i vaest olukorda, kus sõbrad ja tuttavad eemaldusid temast samuti nagu tema ise häil päevil oma ametivendadest. Hiljem neid kuulsusi oma kriitilisis-filosoofilistes teostes puudutades annab ta nende võimiste kohta enamasti eitava otsuse, ainult Balzac’i suurust tunnustab ta nähtavasti kogu eluaeg.
Oma vaimukuse ja kõne- ning vestlusosavusega etendas O. W. Londonis salongilõvi osa. Koosviibimised peeti nurjaläinuks, kui seal puudus Wilde. Pariisis ei paistnud ta sedavõrd silma, sest tema vaimukuse kõrval leidus seda küllalt ka teistes, on ju Pariis vaimukuse kodumaa.
1883. a. lõpul oli W. uuesti Londonis. Sissetuleku muretsemiseks hakkas ta loenguid pidama, reisides kogu maal ringi. Nüüd rääkis ta “Ilusast majast” ja “Kunsti olemusest”. Tulunduslikult ei andnud loengud loodetavaid tagajärgi, kuigi W. polnud reklaamis tagasihoidlik. Tol ajal oli ta juba kui “estetismi apostel” üldiselt tuntud, sest ta oli juba elegantsena läbi Pariisi kõndinud, päevalill pika varre otsas käes. Ta oli oma naerutekitavat “esteetilist kostüümi” kandnud ja teati rääkida, et ta oma akende all kerjavale vanamehelegi lasknud valmistada esteetilise kerjusekuue – tuliuue, ainult “esteetilised” kääridega lõigatud augud neil paigul, nagu Wilde heaks arvas. Kui siis loengute eel silmatorkavalt kuulutati: “Tema tuleb!!! Tema tuleb!!! Tema tuleb!!! Kes tuleb??? Kes tuleb??? Kes tuleb??? Oscar Wilde!!! Oscar Wilde!!! Oscar Wilde!!! Suur esteetik!!! Suur esteetik!!! Suur esteetik!!!” siis kostis see peaaegu nagu mõni taevapasun, mida kõik pidid kuulma. Aga mitte kõik, kes kuulsid, ei võtnud seda tõsiselt, vaid paljud panid naeruks. Ent neid, kes W-i tõsiselt võtsid, tegi tema omakorda pahatihti naeruks, nagu ta oli talitanud Ameerikaski. Loenguist saadud raha pillas ta pahemale ja paremale poole, nagu ta tegi seda ka oma hilisemate palju suuremate sissetulekutegagi.
Kõigile ootamata abiellus ta 1884. a. Constance Lloyd’iga, võrdlemisi jõuka naisterahvaga. Nüüd üüris ta endale terve maja ja seadis end seal mõnusasti sisse. Sissetulekute puudusel hakkab ta a. 1887–1889 naisteajakirja (The Woman’s World) toimetajaks, kirjutades siin korsettidest, kübaratest, riietusest, õmbluskursustest jne. Aga ta olnud halb toimetaja, sest temast ei saanud kunagi korralikku töötajat. Tema enese kinnituse järgi puudunud tal aeg korralikkuseks.
Pärast naistelehe toimetamist algas O. W-i elus tema loomingu viljakam ajajärk. Sundijaks loomisel oli sagedasti puudus, sest pillav elu nõudis suuri summasid. Väga viljakas polnud W. küll kogu oma eluski, sest tema ei tunnustanud ütlusi: “Geeniuses on üheksakümmend üheksa protsenti tööd” ja “Geenius on usinus”. Tema istus laua taha ainult häda ajal, muidu armastas ta istuda lõbusas seltskonnas ja võluda teisi oma silmade, hääle ja sõnadega. Kirjutama istudes püüdis ta lõpetada kõik ühe sõõmuga. Sellepärast on ta loonud ainult väiksemaid asju ja nende seas leiduvad tema loomingu paremad õied.
Pariisis oli ta loonud poeemi “The Harlot’s House” ja näidendi “The Duchess of Padua”, viimane kirjutatud eriliselt tuntud näitlejanna Mary Anderson’ile, kes aga tükki nõrgaks pidas ja selles esinemisest loobus. Nähtavasti hindas ta seda teost õieti, sest hiljem on seda mängitud New Yorgis, Hamburgis ja Berliinis, aga igal pool eduta.
Vähemate artiklite kõrval ilmusid Wilde’il tema esimesed proosaraamatud “The Happy Prince” ja “The House of Pomegrates”, kuhu kogutud tema muinasjutud; “Intentions” – filosoofilis-kriitilised esseed, ja “The Portrait of Mr. W. H.” ning “Lord Arthur Savile’s Crime” – satiirilised novellid. A. 1890 ilmub käesolev raamat. Nüüd on ta kui kirjanik oma kuulsuse tipul. On saabunud silmapilk, kus ollakse sunnitud teda tahes või tahtmata tõsiselt võtma. Aga tema tulunduslik seisukord on ikkagi kitsas. Sellepärast pöördub ta uuesti teatri poole, sest sealt on loota kõige ohtramaid sissetulekuid. Nõnda ilmub 1892. a. “Lady Windermere’s Fan”, 1893 – “A Woman of no Importance” ja 1894 – “The Importance of Being Earnest” ja “An Ideal Husband”.
20. veebr. 1892 oli “Lady Windermere’s Fan’i” esietendus St. Jamesi teatris. Tükk sai suure menu osaliseks ja siit peale algab W-i hiilgeaeg ka tulunduslikult, mis kestab kolm aastat – kuni languseni, mis osutus lõplikuks.
Sel hiilgeajal muutus Wilde täielikult “elukuningaks (the king of life)” ja “suureks elumeheks (le grand viveur)”, nagu ta ise juba varemalt ennast armastas nimetada. Ta oli moejünger, võluja, sübariit, maiasmokk, kunstnik ja kunsti toetaja, kirjanik ja jutustaja, valitseja ja klaun – kõik kokku, eriti aga just jutustaja. Isegi need, kes teda kaua aega ei suutnud tõsiselt võtta, allusid tema kõneldud sõnale, tema häälele