all. Aga ei ühe ega teise pakkumisega olnud kirjanik nõus, sest Londonilt nõudis ta enda tunnustamist avalikult ja Pariisis ei tahtnud ta oma nimega lihtsaks reklaamiobjektiks saada.
Bernevalis lootis W., et ta naine, kes teda vanglas oli vaatamas käinud, ühes lastega tema juurde sõidab. Aga naine, kes umbes aasta hiljem suri, ei teinud seda teiste mõjul mitte, vaid W-ile pidi jääma terve aasta katseajaks, kas ta ehk tagasi ei lange oma endisse ellu. Esimeseks tingimuseks oli muidugi – ta ei tohtinud enam lord Alfred Douglas’ega kokku saada. See aga hakkas seda ikka tungivamalt nõudma, kuni W. üksikuna, mahajäetuna igavas sügisilmastikus ei suutnud kiusatusele vastu panna ja oma nõusoleku andis. Nähtavasti pidi see sündima, et saaks tõeks kirjasõna, mis räägib pestud emisest, kes läheb jällegi porri, ja koerast, kes asub oma okse kallale. Tahes või tahtmata tuleb see piiblisalm meelde, kui lugeda “De Profundis’t” ja “Readingi vangimaja ballaadi” ning vaadata, mis nüüd järgnes.
Vaevalt kunagi on ilusamini, südamlikumalt ja läbituntumalt räägitud inimese kannatusest, murest ja kurbusest ning vaevalt kunagi on sügavamini kaasa tuntud viletsale ja vaevatule, kui teeb seda W. oma kahes viimases teoses, kuigi ta tänini oli kinnitanud, tema võivat kõigele kaasa tunda, mitte aga inimese viletsusele. “Vangielu paneb inimesi ja asju nägema, nagu nad tõesti on, see muudab su kiviks,” kirjutab ta Robert Ross’ile. Ja sellepärast võib ta “De Profundis’es” kinnitada: “Kus on kannatus, seal on püha maa… Vaimulikud ja rahvas nimetavad kannatust mõnikord müsteeriumiks. Tõeliselt on ta ilmutus.”
Selletaolist lugedes hakkad lootma uut, suurt ja avarat loomingut, nagu näeme seda Dostojevski’l pärast inimeste viletsuse ja kannatuse sügavustes viibimist. Aga W. andis maailmale nii vähe. Nähtavasti ei suutnud ta üldisele masendavale õhkkonnale vastu pidada. Ta oli tõesti ainult “astunud ühest vanglast teise” ja oli hetki, mil kogu maailm näis talle vangikongina, kitsas ja kole. Pikemaks ajaks käis see tal üle jõu. Sellepärast ta ehk lõpetaski ballaadiga, nagu mõni maailmakuulus tenor või sopran, kes katkestab avaliku esinemise oma võimiste kõrgeimal tipul.
W. sai oma sõbraga kokku Rouenis, kust nad sõitsid Napoli juurde Posiliposse, lord Douglas’e suvilasse. Aga rõõm ja õnn polnud kuigi täielik ega ka kuigi kestev. Veel enam kui varemalt piinas sõber kirjanikku oma raske, tujuka ja jonnaka iseloomuga. Pealegi ei lasknud vana markii neid silmist. Sõprade lahutamiseks valis ta peagi kõige mõjuvama tee: sulges poja eest pangaarve. Nüüd polnud sõpradel enam muud pääseteed kui pidid lahku minema.
W. läks Pariisi ja sõi oma sõna: ta oli lubanud ilmuda sinna ainult uue näidendiga, ja ometi polnud tal midagi kaasas. Mis nüüd tuleb, on lõpu hakatus. Kuidas talle küll peale käiakse kirjutamiseks, kavatsused jäävad tal ainult kavatsusiks. Aja viidab ta hulkumisega, logelemisega, joomisega, söömisega, magamisega ning alamates ja tumedamates kihtides ümberkolamisega, misjuures ta vahetevahel sõpradele ja tuttavatele räägib “suurest romantilisest kirest”. Tõsiselt ei võta teda enam aga keegi. Uuesti pondub ta keha, uuesti kaob näost vaimsus, hingelisus.
1898. a. sügisel katsub Frank Harris, kes W-i eest ka vangipõlves muretsenud, sõpra välja kiskuda Pariisi mülkast ja ergutada uuele loomingule: ta võtab tema endaga kaasa Itaaliasse. Aga loomingust ei saa siin midagi, katsed ei õnnestu. Varsti jätab ta sõbra maha ja läheb ühes kellegi Gland’iga Shveitsi, sest see äratab temas huvi noormehega, keda ta veab kaasa teenrina.
1899. a. suve lõpul on W. uuesti Pariisis, et jätkata siin oma endist elu. Sissetulekuid pole tal juba enam mingisuguseid. Ulualust leiab ta nagu varemaltki “Hotel d’Alsace’is” (Rue des Beaux-Arts), mille peremees, lihtne mehike, tunneb W-i juba tema hiilgeajast saadik ja annab temale elamiseks toa ning muretseb tema söögi ja joogi eest – kõik ilma tasuta. Kui W. vahetevahel sõpradelt või tuttavatelt suurema summa saab, siis elab ta laialt, ilmudes suurlinna aguli pimedikust kesklinna hiilgusse, aga saadud summa lõpeb peagi ja W. taandub jällegi nägematusse. Vahetevahel sõidab teda “kostitama” nagu edvistades ka sõber lord Douglas, kel selleks võimalus avanenud isa surmaga.
1900. a. hakkavad sagenema W-il peavalud, muutudes intensiivsemaks. Põhjuseks arvatakse kukkumist vanglas, kus teda haigena sunniti jumalateenistusele minema. Viimaks ei või ta muidu olla kui peab valu tuimendamiseks vahetpidamata jooma ja suitsetama, mis oli tema suuremaid kirgi kogu eluaeg. Arstimisest ei või suurt juttu olla, sest selleks puudub raha. Kui peas tekib paise ja arstid seda lõikavad, leiavad nad, et W. põeb juba kolmandas staadiumis inimsoo kohutavamat haigust, mille ta pärinud ehk juba oma isalt. See seletab kogu tema elus nii mõndagi. Vististi vajas ta juba ammugi enam arstimist kui karistamist. Praegu oleks võinud tema elu ehk päästa ainult lõikus. Aga ainuke arst, kes sellega oleks võinud rahuldavalt toime saada, nõudis nii suurt tasu, et kirjanikul muud üle ei jäänud kui oludele alludes oma otsa oodata. Ta sureb, nagu juba alguses tähendatud, 30. nov. 1900, ilma et oleks tõestunud temas see uuestisünd, millest ta unistas vanglas ja “De Profundis’es”. Enne surma läks ta katoliku kiriku rüppe. Tema silmad surus kinni hotelliomanik Duporier, sest see oli ainus inimene tema surivoodil, mille pidi tulega hävitama – niisuguses seisukorras oli see, sest lahkunus olid kuni lõpuni alal hoidunud tema rikkalikud loomalikud instinktid.
Ühed ütlevad, tema matuserongis olnud kolmteistkümmend inimest, teised räägivad ainult seitsmest, needki pole kõik surnuaiale läinud. Matusetalitus oli kuiv, lühike, asjalik, sest vaimulikku ootasid teised hauad. Paar pärga. Sellel, mis oli vanamoelistest klaaspärlidest, seisis pealkirjana: A mon locataire – minu üürnikule. Hauakirjaks valisid sõbrad Hiiobi sõnad (29. peatükk, 22. salm) ladina keeles: Verbis meis addere nihil audebant et super illos stillabat eloquium meum. (Ei nemad lausunud enam sõnagi pärast minu sõna ja minu kõne tilkus nende peale.)
Kui W. teostest otsida seda, milles kajastuks kõige rohkem tema isiklik elu, siis peab lugema käesolevat raamatut. Võiks peaaegu öelda: W. on enda siin kolmeks lõhestanud. Dorian Gray on W. ise tema elumaitsmises, kunstnik Basil Hallward – kunstimaitsmises ja lord Henry Wotton – filosofeerimises. Nagu kirjanikul endal, samuti jookseb ka tema kangelaste elu ummikusse: saavad surma Basil ja Dorian, ning lord Henry lahkub meist raamatu lõpul raskemeelselt ohates. W-i sõna pole kunagi ülevamalt ja metallisemalt helisenud kui tema luigelaulus, vangimaja ballaadis, ja lord Henry ütleb Dorianile viimsel kohtamisel enne surma, kui ta klaverimängu lõpetab: “Kunagi pole te nii hästi mänginud kui täna öösel.”
Alguses ilmus see teos “Lippincotts Monthly Magazine’is” ja alles pärast seda raamatuna. Praeguse eessõna kirjutas W. a. 1891, kuna teos ise ilmus 1890, aga lühendatud kujul. Alles teises trükis omandas ta praeguse suuruse (juurde oli tulnud eessõna ja 3., 5. ning 15.–18. peatükk). Kaks korda on seda laval mängimiseks ümber töötatud, aga eduta, kuigi teos ise on menurikkamaid maailmas.
Öeldakse, W. olnud niihästi oma eraelus kui ka loomingus suurel määral jäljendaja, sest nõnda ilmutas ta oma armastust ja lugupidamist imetletud meistrite vastu. Muinasjutte kirjutades olnud tal ajendajaks ja mõtteandjaks Andersen, “Salome” idee saanud ta Flaubert’i lugedes ja käesoleva raamatu peamõtte (vananev pilt) olevat temas tekitanud Balzac oma “Shagrään-nahaga”, kuna muidu võivat temas leida muljeid ja jäljendusi I. K. Huysmans’ilt (A rebours), Poe’lt (William Wilson), Louis Stevenson’ilt (Dr. Jekyll and Mr. Hyde), Nathaniel Hawthornes’ilt (Prohvetlik pilt) jne. W. ise kinnitab, temas tärganud käesoleva teose peamõte 1887. a., kui ta ennast maalida lasknud. Oma pilti vaadeldes tabanudki teda nukker mõte, et tema ise peab varsti vananema, kuna pilt jääb särama igaveses nooruses. Siis avaldanudki ta maalijale soovi, et lugu võiks ometi olla ümberpöördult.
Et W. luues teistelt loojailt muljeid ja ergutust võis vastu võtta, paistab üsna loomulikuna, sest kogu eluaeg ei väsinud ta kinnitamast: “Kunsti tõsine õpetaja pole elu, vaid kunst… Halb kunst tekib seal, kus pöördutakse elu ja looduse juurde, pidades neid kõrgeimaks hüveks… Ainult iseenda kaudu võib kunst täielikuks saada… Elu on kunsti parim, kunsti ainuke õpilane… Elu jäljendab kunsti rohkem kui kunst elu… Kunst ei kujuta midagi muud kui aga iseennast… Kunst pole kunagi teatud ajajärgu sümbol, vaid ajajärgud on kunsti sümbolid…” jne. jne. Looduski pidi kogu oma ilmastikkudega ennast kunsti järgi seadma. Aga on lugu W-i arvates tõesti nõnda, milleks siis loominguks