kahekümne viiest punktist. Süüdistusmaterjalina esinesid kaebealuse kirjad, mis ta saatnud lord Douglas’ele ja mis sattusid rahaväljapressijate pihku, W-i kirjatööd, muu seas ka “D. Gray portree” ja mitmesuguste kahtlaste isikute suusõnalised tunnistused. Esimesel kohtuistungil ei saadud W-i süüdi mõista, sest kaheteistkümnest vannutatud mehest jaatasid ainult üksteistkümmend ta süüd, kuna üks seda eitas. Kuni järgmise kohtuistungini lasti W. vabaks kautsjoni vastu, mille tasusid pooleks tema eest lord Douglas’e vanem vend ja keegi vaimulik Steward Headlem, võrdlemisi vähese varandusega inimene, kirjaniku austaja.
Nüüd selgus ka, kuhu oli see alles hiljuti nii hellitatud õnnelaps oma seisukorraga jõudnud. Kui ta vanglast võõrastemajja sõitis, et seal puhata ja toibuda, siis tungis rahvahulk võõrastemajja ja nõudis peremehelt, et see kirjaniku oma ulu alt välja kihutaks. Järgmises hotellis, kuhu W. läks, kordus sama lugu. Kirjanikul ei jäänud muud nõu üle, kui pidi oma ema korteris varju otsima, kus ta ukselävel jõuetult kokku langes.
Ka nüüd soovitati W-ile põgeneda – ühes perekonnaga mandrile sõita, et päästa iseend, omakseid, sõpru, tuttavaid ja lõpuks kogu seltskonda ähvardava katastroofi eest. Sest tahes või tahtmata peab kogu protsessi käiku vaadeldes kalduma arvamisele, et see protsess ei pakkunud kuigi paljudele erilist lõbu, ehk küll kirjanikul oli nii palju vaenlasi, kes teda vihkasid. Isegi tema vastane markii v. Queensberry manitses teda Inglismaalt lahkuma. Ka politsei ei võtnud kuni viimase silmapilguni mingisuguseid ettevaatusabinõusid tarvitusele, nagu oleks ka tema oodanud sedasama, mida soovisid kõik. Aga W. jäi, nagu oleks ta igasuguse usu ellu ja tulevikku kaotanud, sest võidulootust polnud tal enam mingisugust, oli ta ju oma kergemeelselt naljatava, pilkava, väljakutsuva ja kõrgi teguviisiga viimse sümpaatia hävitanud ka kohtunikes.
22.–25. maini arutati asja uuesti ja nüüd andsid vannutatud mehed üksmeelse vastuse: süüdi. Kohtunik ütles otsust ette lugedes muu seas: “Et teie, Wilde, keskpunktis olete olnud noorte inimeste rikkumises kõige jäledamal viisil, selles on võimatu kahelda… Neil asjaoludel ei või ma muidu kui pean kõige raskema karistuse määrama, mis seadus mulle lubab, ja minu arvates ei ole sellest niisugusel juhul kaugeltki küllalt. Otsus lausub: kaks aastat vangistust ja sunnitööd (to be imprisoned and kept to hard labour for 2 years).”
Kohtuotsuses öeldakse, et kaebealusele süüks pandud kuritöös pole kahtlust. Seda arvavad ka need, kes hiljem protsessi materjalidega lähemalt tutvunud. Aga selle kõrval arvavad nad ka, et kohtulikult tõestatud pole W-i kõlbusevastane süütegu mitte, sest kõik tõestused on kas kahtlased või kaudsed. Asja otsustamine sündis enam sisuliselt ja veendumuse põhjal kui vormilise õiguse sunnil. Ka ei või kuidagi öelda, et W-i kuritegu oleks tema kodumaal väga haruldane asi. Kõlbluse ajalood ja sellekohane ilukirjandus (muidugi keelatud) tõendavad otse vastupidist. Seega oli siis W-i süütegu tõeliselt selles, et ta julges “kahest armastusest” avalikult rääkida kohtu eeski, nagu oleks ta mõni vana-kreeklane. Aga juba Goethe teadis, et rääkida kõigest, millest rääkisid kreeklased, ei taha meile hästi kõlvata. W. mõtles oma elust teha kunstitöö, kunstil aga ei pidanud tema arvates kõlblusega midagi ühist olema. Seltskond, eriti inglise oma, arvas teisiti: tema nõuab kunstiski juba kõlblust, ammugi siis eraelus, vähemalt viisakuse pärast ja viisakuse piirides. Oli võimatu midagi andeks anda inimesele, kes oli tänini kohtunikkude selja taga seisvale seltskonnale avalikult näkku karjunud: “Meie rahva hiilgava tervise eest võlgneme tänu meie rahvuslikule totrusele… Hea koka omamine on palju tähtsam kui kõlblus… Kiusatusele alla heita – see on ainuke abinõu temast vabanemiseks… Tähelepanu pöörata hea ja kurja mõistele tähendab vaimse arenemise kõhetuse (atroofia) ilmutamist… Värvide ja lillede tundmine on isiku arenemises tähtsam kui hea ja kurja mõistmine… Esteetika on kõrgem kui eetika… Kõlblusele kuuluvad madalamad ja vähem intellektuaalsed vallad… Pole muud pattu kui aga rumalus…” Selletaolised pisted avalikku arvamisse, mis toonitas vastupidist, olid seda ärritavamad, et nad pahatihti tabasid asjade tõelist seisukorda küllusse uppuvas seltskonnas. W. sai nõnda l’enfan terrible’iks, kes lobises välja kodused piinlikud asjad. W. tegi seda aga palju vähema tõsiduse ja mürgiga kui teeb seda tema vaimusugulane Shaw. Nad mõlemad kalduksid nagu Quincey’ arvamisele, kes ütles: “Vähesed, kes mulle siin maa peal põlastuse sisendasid, olid õitsvad, hea kuulsusega inimesed. Kelmidele, keda tundsin (ja neid pole vähe), mõtlen lõbuga ja heal meelel.”
Lõpliku kohtupäeva kohta tähendab Carl Hageman: “W-i nimi ja mälestus kustutati. Inglismaal tehakse midagi selletaolist meisterlikult. 1895. a. 25. maist saadik on ta unustatud.”
Veel enam: ta surmati ka tulunduslikult. Äkki ei mängitud enam ühtegi tema näidendit, ei ostetud ega loetud enam ühtegi ta raamatut. Olevad raamatud põletati või hävitati muidu. Veel enne kohtuotsust ütlesid kõik võlausaldajad oma võlad üles ja nõudsid nende tasumist. Rahvahulk tungis ta korterisse ja rüüstas selle. Mõned valmis käsikirjadki läksid kaotsi ja tulid alles hiljem päevavalgele. W-i laia ja pillava elu tõttu oli tal võlgu niipalju, et võlausaldajaid ei suudetud rahuldada. Nõnda veeti ta 1895. a. sügisel veel kord kohtu ette – pankroti kuulutamiseks.
Kohtukojast sõitis W. rahvahulga vilistamise, mõnituse ja kisa saatel Pentonville’i vangimajja. Seal aeti ta pea paljaks ja sunniti ta vanni minema, mille vees juba mitmed vangid end enne olid pesnud. Pentonville’ist viidi ta Londoni eeslinna Wandworthi karistusmajja, mille ülemale vali käsk oli antud W-ile mitte mingisuguseid kergendusi lubada. Varsti toimetati ta sealt Lõuna-Inglismaale Readingi karistusmajja. Teel tuli jaamas pool tundi oodata ja siin tunti W. teiste vangide seas ära. Mõnitades sülgas talle siin üks rahvasaadik näkku. Kindel, see rahvaesindaja saavutas surematuse, nagu Diana templi põletajagi. Ehk tuleb Inglismaalgi kord aeg, kus sellele paigale mälestussammas pannakse, kas või lihtne graniidist obelisk, pealkirjaga: “Siin sülitas rahvasaadik see ja see siis ja siis Oscar Wilde’ile näkku.”
Alguses ei lubatud W-ile mingisuguseid kergendusi vanglas ja nõnda lähenes tema hellitatud keha – suur ja tüse – täielikule kokkuvarisemisele. Laatsaretti ei jäetud teda kauemaks ajaks, sest tema häda peeti tehtuks. Neli korda aastas võis ta välismaailmaga kokku puutuda. Need, kes teda vaatamas käisid, räägivad tema tööga purustatud ja veristest kätest, lõpnud kehast ja võimetult rippuvast lõuast. Palavalt armastatud ema suri tal vangipõlve ajal, aga poeg matusele ei pääsenud.
Vangipõlve teine pool oli tal pisut kergem – vangla ülemuse vahetamise ja sõprade hoolitsuse tõttu keskvalitsuses. Kui tema “Salome” Pariisis oma esietenduse hiilgavalt läbi kannatas, soovis vangla ülem talle isegi õnne. Nagu Londonis aristokraatlikus seltskonnas, samuti võitis W. ka vanglas viimaks lugupeetud ja silmapaistva seisundi. Luges lõpuks siin Sophokles’t, kirikuisasid, testamenti ja Dante põrgut, oli ta ju ise praegu põrgus.
19. mail 1897 vabanes W. vanglast, kus talle lahkudes tehtud töö eest pool naelsterlingit pihku pisteti, mille ta andnud esimesele sandile. Sõbrad ja austajad olid talle suurema summa kokku pannud ja nõnda oli tal võimalik kohe sõita Prantsuse põhjaranda, Dieppe’i lähedusse, Bernevali linnakesse, kus ta enda mugavalt sisse seadis ja peagi samuti laialt ja pillavalt elama hakkas, nagu oli seda teinud paar aastat tagasi. Mõned, kes teda siin külastavad, ütlevad, et vangipõlv mõjunud oma korraliku ja kasina eluga W-i tervisessse nähtavasti hästi: ponduvus oli kehast kadunud ja näkku oli ilmunud jällegi see imeline seletatud vaimsus ja hingelisus, mis oli võlunud endisel ajal kõiki nii väga.
Teda kutsuti siit Pariisi, aga tema ei tahtnud enne minna, kui tal oleks valmis mõni näidend. Muu seas ta kavatses mingit “Vaarao” draamat ja tahtis kirjutada jutustust “Juudas”, aga selle asemel andis siin lõpliku kuju juba vanglas kirjutatud pihtimusele “De Profundis”, mille üksikud osad tohivad ilmuda tema testamenditäitja määrust mööda alles 1960. a. Ka kirjutas ta siin oma luigelaulu “The Ballad of Reading Gaol”. Peale nende kahe teose oli ta juba varemalt kirjutanud kaks artiklit inglise vangimajades valitsevate olude kohta, eriti laste suhtes. Mõlemad artiklid leidsid lehes ilmudes üldist tähelepanu. See oleks kõik, mis W. loonud vangipõlves ja pärast seda. Küll lootis tema ise endast palju rohkem, nagu ta lootis seltskonnaltki hoopis muud kui ta temalt sai. Ta arvas “Profundis’es”, et kui ta loob ainsagi kunstiväärtusliku teose, et siis seltskond hakkab kalduma tema kuriteo unustusele