sarnaneval Waikikil. Viis kuud koostasid sõjaväeprokurörid süüdistust, aeg-ajalt kutsuti mind välja ja esitati küsimusi. Häda oli selles, et ma valetasin. Tegelikult olin sunnitud oma varasemate valede varjamiseks ikka ja jälle valetama. Üsna pea ei suutnud ma enam järge pidada.
Merejalavägi oli mulle õpetanud, kuidas tõrkumata loovutada elu kõrgema eesmärgi nimel ja hirmust üle olla. Merejalavägi andis mulle iseloomukindluse, kuid see, mida Vietnamis peeti vapruseks, oli kodus hoolimatus. Minu iseloomukindlusest oli saanud iseloomuvaegus. Minu enesekontroll ja tasakaal olid kadunud ning ma elasin oma elu, hoolimata vähimatki teistest ja seadusest.
Tegin nõnda lihtsalt sellepärast, et arvasin seda tohtivat.
Öeldakse, et iseloom on ettemääratus, kuid sedasama on ka meie iseloomu puudused.
Samal aastal põhjustas Watergate’i juhtumi kuulamine kongressis president Richard Nixoni tagasiastumise. USA esindajatekoda oli alustanud presidendi tagandamise protseduure, sest teda süüdistati õigusemõistmise takistamises, võimu kuritarvitamises ning kongressi nõudmiste eiramises. 5. augustil 1974 tunnistas president, et ta oli käskinud FBI-l lõpetada Watergate’i sissemurdmise uurimise. 9. augustil astus Nixon esimese USA presidendina ametist tagasi.
Nixoni asepresident Spiro Agnew oli juba varem, 1973. aastal, ametist lahkunud, sest avastati poliitilise korruptsiooni tõendid. Lõpuks taotles ta, et loobutaks tulumaksust hoidumise süüdistusest. Pärast Agnew’ tagasiastumist sai asepresidendiks esindajatekoja spiiker Gerald Ford, kes pärast Nixoni tagandamist presidendiks vannutati. President Fordi üks esimesi otsuseid oli Nixoni täielik amnesteerimine ning kõikide endise presidendi vastu algatatavate kriminaalsüüdistuste välistamine.
Watergate’i skandaali paljastamise ajal vabastati mind auväärselt merejalaväest. Näis, et paljastati ka korruptsioon, mis oli ajendanud isa poliitikuks kandideerima. Suurem osa korruptsioonist, mida olin kogenud Vietnamis, tuli lõpuks päevavalgele.
Ometi kord tungib süsteemi ka siirust, mõtlesin endamisi, võib-olla on valitsuses ka ausaid inimesi.
Kui valimata ametisse pääsenud president Gerald Ford amnesteeris endise president Nixoni, tagades talle kõikidest kuritegudest hoolimata immuniteedi, siis purunes minu usk valitsusse ja poliitikaprotsessi.
Ma kaotasin illusioonid.
Ma hakkasin otsima uusi vastuseid ammustele küsimustele, näiteks: Kas ma olen indiviidina jõuetu?
Mõtlesin, et olin õppinud koolis teatud isikliku mõjuvõimu saavutamiseks. Noormehena olin kuulnud, kuidas endine president ja kindral Dwight D. Eisenhower hoiatas maailma sõjatööstuskompleksi vägevuse eest. Vietnamis kogesin oma silmaga, mis president Eisenhowerit häiris. Sõjatööstuskompleks oli juba võimu haaranud. Ma olin käinud koolis ning õppinud sõduriks ja sõjatööstuskompleksi palgaliseks.
Jälginud mõttetu sõja raevutsemist, imestasin, kas kellelgi meist on jõudu tuua maailmale rahu.
Miks autud inimesed võidavad?
Mulle tundus, et kel vägi, sel õigus. Ma tundsin, et võimukana oleksin ma seadusest kõrgemal. Mul ei tarvitseks reeglitele alluda. Ma võin teha oma reeglid ja nende järgi mängida.
President Nixon sai amnestia ja president Kennedy tapeti. Hakkasin kahtlema, kas ausus ikka on parim poliitika. Mulle tundus, et kuritegu on kasulik. Ühed küsimused tekitasid teisi. Miks heade inimestega juhtub halba?
Kas minuga saab olla teisiti?
Ema ja isa olid alati usinasti töötanud, et kellelegi kasulik olla. Just sellepärast astusid nad põhitöö kõrval vabatahtlikult Punase Risti teenistusse, tsiviilkaitsesse ja Rahukorpusse. Nad uskusid, et nende elu aitab midagi muuta, kas või pisutki.
Mina olin astunud merejalaväkke, et miski oleks teisiti. Nüüd oli mul küsimusi, mis nõudsid uusi vastuseid. Ma arutasin nüüd, mida võiksin mina muutmiseks teha, kas või kõige tagasihoidlikumal viisil.
Kas jumal on olemas?
Ma imestasin, miks jumal pole aus. Imestasin, miks mõned inimesed on rikkad ja nii paljud vaesed. Imestasin, miks mõni inimene on sündinud parema tervisega. Imestasin, miks jumal tundub mõne inimesega julmalt käituvat, kuid see-eest õnnistab teisi.
Miks tapetakse rohkem inimesi jumala nimel?
Miks mina olen nii keskpärane?
Kahekümne viiendaks eluaastaks mõistsin, et mul pole mingeid erilisi andeid. Ma olin igati keskpärane inimene. Ma polnud koolis eriti tark ega ka võimekas sportlane või eriliste annetega. Kuidas saaksin keskpärasena olla edukas?
Kas peaksin ise leidma vastused?
1974. aastaks olin teinud, mida mu vanemad ja ühiskond nõudsid. Ma olin koolis õppinud, kirikus käinud, sõjaväes teeninud, hääletanud ja tööle hakanud. Aga ma polnud leidnud vastuseid, mida olin kõikides mainitud institutsioonides otsinud.
Vietnamis lendasin jaanuarist 1972 kuni jaanuarini 1973. Kui Vietnami teenistus lõppes, määrati mind Hawaiil Kaneohe Bays baseeruvasse merejalaväe eskadrilli.
1974. aasta juunis vabastati mind austusavaldustega merejalaväest.
1975. aastal kaotas USA sõja. Ehkki Vietnami sõda oli läbi, jätkus minu sõda. Tookord ma ei mõistnud, kui sügavalt oli sõda mind häirinud.
Siis, kui Robert oli 1965. aastal New Yorki USA merelaevanduse akadeemiasse õppima sõitnud, hakkas meie perekonna stabiilsus kõikuma. Rebenes perekonna kaitsekest, mille eest isa oli hoolitsenud.
1966. aastal lõpetasin keskkooli ning nüüd oli minu kord lahkuda unisest Hilo väikelinnast. Minu sihtkohaks olid Hawaii ülikooli magalad ja suur Honolulu linn. Isegi teisele saarele asumine oli minu jaoks suur muutus. Kohanesin ka seal ja leidsin uusi sõpru. Ma ei olnud ühenduses paljude Hilole jäänud sõpradega, sest pärast minu lahkumist tundus, nagu polekski meil kuigi palju ühist.
1967. aastal määrati isa haridusnõukogusse, kus temast sai Hawaii osariigi haridusinspektor; seega panid ka kõik teised perekonnaliikmed asjad kokku ja asusid Honolulusse. See oli emale raske, sest tema pidi kõige järele vaatama. Minu isapoolse vanaema tervis halvenes ning me lendasime mitu korda Mauile teda abistama. Mäletan selgesti, kuidas isa ütles, et võtab inspektorikoha kolmeks aastaks vastu.
Ta saavutas selle ajaga palju ning kirjutas sageli ajalehtedes, tutvustades uusi struktuure ning arutades värskeid kooliideid, et muuta vanu sätteid, mis olid seni laste haridust tõkestanud. Konas algas kooliaasta detsembris, sest lapsed noppisid sügiskuudel kohviube. Isa veenis sealseid põlluharijaid, et nad lubaksid lastel teistega sammu pidada, ning nõudis, et uus kooliaasta algaks jälle septembris. Samuti sõitis ta laevaga Niihau erasaarele ning selgitas sealse kogukonna juhtidele, et nad lubaksid lastel õppida Honolulus Kamehameha koolis, mis avardaks nende haridusvõimalusi ning aitaks murda juba sugupõlvi kestnud perekondade vastastikku abiellumist, mis põhjustas geneetilist väsimust.
Honolulu oli linn täis võimalusi ning seal õppides vaatasin ma teatrietendusi ja alternatiivseid sarifilme ning lugesin huvitavate kirjanike ja näitekirjanike raamatuid. Tundus, nagu oleks mulle selles linnas avanenud terve uus maailm. Esimesel ülikooliaastal tutvusin New Yorgist Long Islandilt pärit noormehega. Ta oli elanud linnas päris akadeemia lähedal, kus mu vend õppis. Iiri-itaalia segaverd veetleval Bob Murphyl olid vaimustavad silmad. Ta oli lõbus, tantsis hästi ja me sõbrunesime. Kui Bobi aeg täis sai, sõitis ta New Yorki tagasi ja esimese kursuse järel suvel olime kirjavahetuses.
Ma leidsin oma kire ning ärkasin kõrvalhuvide ja sõprade kaudu, mitte ülikooli kindla korra alusel peetavates loengutes. Ja mu hinded kinnitasid seda. Teise kursuse lõpul määrati mulle akadeemiline katseaeg. Ma otsustasin, et pean õppimisest puhkama.
Loomulikult oli mul piinlik vanematele öelda, et mind oli katseajale määratud; pealegi oli isa osariigi haridusinspektor. Ent ma teatasin seda neile ning, nagu võiski arvata, ei rõõmustanud kuuldu neid. Aga nagu alati, lubasid nad nüüdki mul endal leida oma tee.
Puhkus võimaldas mul