Rikas vend Rikas õde. Emi Kiyosaki

lisatasuga pensionile. Minu isa oli erakordne mees. Tema moraalne kindlus, kaasinimeste teenimine, hiilgav kunsti, täppisteaduste, matemaatika, looduse ja kirjanduse tundmine, samuti huvitatus Hawaii rahvastest ja nende eest hoolitsemine kuuluvad nüüd Hawaii ajalukku.

      Ta oli mõtetega tulevikus ning arutas, missuguseid tagajärgi põhjustavad haridusdepartemangus astutud sammud ning kuidas need mõjutavad tulevasi põlvkondi. Ta algatas liberaalselt uusi programme ning aitas pärast hukatuslikku tõusulainet Hilo linna taastada. Minu isa oli üllas mees.

      Samuti oli ta ägeda loomuga ning võis muutuda kärsituks. Kui ta nägi, et kuskil vajati midagi, siis ei jäänud ta ootama, vaid asus kohe asja kallale.

      Kui need, kes olid julgustanud isa haridusinspektori kohalt lahkuma ja poliitikuks kandideerima, tema hülgasid, siis kaotus, murtud lubadused ning poliitikamehhanismist ajendatud uued suunitlused lahutasid vanu liitlasi ja lõhestasid tuttava territooriumi. Mõnikord rääkis isa mandrile asumisest, et uuesti alustada, kuid ta armastas Hawaiid ega lahkunud sealt kunagi.

      Need olid rasked ajad ning ilmselt vajas isa emotsionaalset tuge. Paljud inimesed, nii perekonnaliikmed kui ka sõbrad, ütlesid mulle: „Nüüd saad oma isa eest hoolitseda.”

      Ehkki niisugune jutt võis tunduda loogilisena, ei sobinud see mulle põrmugi. Ma lihtsalt ei saanud koju jääda ning kohusetruu tütre rolli sisse elada. Loomulikult isa leinas, kuid ta oli kõigest viiekümne ühe aastane ja üsna nooruslik. Mina võtsin ennast pärast lahutust kokku, püüdsin olla Erikale nii hea ema kui vähegi võimalik, otsides ühtaegu vastuseid ennast painavatele küsimustele.

      Oma lühikese abielu ja tolle kodus elatud aja kestel kaalutlesin elu eesmärki. Mis oli minu ettemääratus? Kõigest mõne aastaga oli möödunud noorus, olin omandanud hariduse, abiellunud, saanud emaks ja lahutanud. Mis oli veel jäänud? Vanadus ja surm? Isa majas elades ümbritsesid needki mind.

      Kogu see protsess tundus traagilise reaalsusena, kus peaaegu polnudki valikuvabadust. Võib-olla sellepärast, et abiellumine ja elu üksikemana olid toimunud otsekui juhuslikult, tundsin, nagu oleks olukord äkki minult nooruse ja vabaduse võtnud. Ma pidin ennast perekonnakohustustest lahti rebima. Kindlasti pakkus minu, samuti Erika füüsiline juuresolek isale mõningal määral lohutust, kuid temal oli tublisti tegemist õpetajate ametiühingu, haridusdepartemangu, poliitika ja valimiste tulemustega ning ta pidi ka leseseisusega harjuma. Kõike seda ei saanud ma temaga jagada.

      Sel minu elu varasel hetkel ei rääkinud me kuigi pikalt ega arutanud toimuvat süvitsi ning ma mõistsin, et pean edasi liikuma. Isa hilisematel elupäevadel muutusime lähedasemaks ning ehkki ma armastasin teda neil süngetel päevadel lakkamatult ja sügava kiindumusega, mõistsime mõlemad, et mul on aeg areneda ja uurida uusi kutsuvaid horisonte.

      Alates ajast, kui Erika oli saanud kaheaastaseks, võtsin ma korrapäraselt ühe päeva kuus, et teha midagi „sõpradena”, mitte nagu ema ja tütar tavaliselt. Käisime kinos või rannal, istusime mõnes kaunis paigas ja vestlesime. Neil päevil tõrjusin ma oma vanemarolli teadlikult kõrvale, me lobisesime kõigest, mis silma puutus, ning lihtsalt tundsime teineteise seltskonnast rõõmu. Sel ajal õppisin teda tundma isiksuse, mitte hoolealusena. Ma otsustasin kujundada suhted, milles me võime rääkida kõigest, ning püüdsin anda talle tingimusteta armastust ja toetust.

      Surma kogemine meie elus mõjutas mind lapsena sügavalt ja nõnda on see praegugi. Peame lepitama endas sõja ja rahu, meeles pidades tõsiasja, et me kõik sureme kunagi. Niisiis mõtisklesin ma sellest tõdemusest lähtudes küsimuse üle „Kuidas me elame?”.

      Aastail 1971 kuni 1973 astusin koos Erikaga läbi elu. Sõprade ja suhete asjus langetatud otsustustes – millal paigal püsida ja millal edasi minna – lähtusin ma Erikale mõteldes. Paljud minu valikud võisid teistele tol ajal rumala mulje jätta, kuid ma püüdsin tasakaalustada emakohustusi otsingutega, milles soovisin leida vastust küsimusele, milleks on meile antud elu.

      Erika isa püüdis igati mõistev ja toetav olla, kuid minu mõtteuitamised panid ta kannatuse proovile. Ma kulutasin oma napi raha seminaridel ja vestlustel osalemiseks, ehkki vähesed mõistsid, miks ma seda teen. Ning EST (Erhard Seminars Training) asutaja Werner Erhardi korraldatud seminaril ei suutnud ma päriselt uskuda, kui õnnelikud, sõbralikud ja pädevad kõik tundusid olevat. Mõtisklesin, kas nende elu on alati niisugune või oli kõik see lihtsalt näitemäng.

      See kahenädalane EST seminar aitas mul tõepoolest ujedusest üle saada ning ühtaegu Erikaga suhelda.

      1973. aastal, kui Robert maabus kaugel rannal ning meie riik püüdis president Nixonit ametist tagandada, vahetasime Erikaga elukohta ning leidsime endale Hawaii Suure saare haljal maastikul uue pelgupaiga. Ma olin otsinud uusi horisonte ning seal kohtasime endasuguseid inimesi; inimesi, kes elatasid ennast põllutöö ja karjakasvatusega, kes õppisid tundma ja uurisid alternatiivtehnoloogiaid ning harrastasid spirituaalseid distsipliine, taimetoitlust, paastumist, mediteerimist ja tai-chi’d.8

      Ma igatsesin kohtuda sõpradega, kes elasid Kilauea vulkaanide lähedal ning ehitasid R. Buckminster Fulleri projekteeritud geodeetilisi kuppelmaju. Nende kuplite all oli lausa fantastiline elada. Mõõduka kliimaga Hawaiil ehitati niisugused kuplid sageli vineerist toendite külge klammerdatud värvitutest plastlehtedest. Kujutage ette elu niisuguses peaaegu läbipaistvas majas metsas keset kuue meetri kõrguseid sõnajalgu. Mõnikord hõõgus öötaevas tumepunaselt, kui nappide kilomeetrite kaugusel asuvatest Kilauea vulkaanidest purskas maapinna lõhede ja tühemike kaudu sulalaavafontääne.