mehe laupa. “Kui palju teid siin on?”
“Seitse.”
“Koos sinuga?
Mees noogutas, kaotanud hetkeks kubemes piinava valu tõttu kõnevõime. Peale lifti sisenenud turske selli peitus siis kuskil veel kolm jälitajat.
“Kui palju autosid teil on?”
Heledapäine mees vastas kiiresti, sülitades ainsa sõna nii kiiresti, kui ta vähegi jõudis. “Üks.”
“Kõigest üks?”
“See on kaubik.”
“Registrimärk?”
“Mina… ma ei tea.”
Victor tulistas 5,7 mm püstolikuuli mehe jalgade vahele. Talle jäänud padruneid arvestades polnud see eriti säästlik tegu, kuid tal ei jätkunud pikaks ülekuulamiseks aega.
Heledapäine mees põrnitses vaipa tekkinud auku. “Vannun.”
“Mis marki?”
“Ma ei tea… sinine. Rendiauto.”
Ta rääkis prantsuse keelt hästi, kuid mitte soravalt. See polnud tema emakeel.
“Kas sa tead, kes ma olen?” küsis Victor.
Mees ei vastanud kohe. Victor astus sammu lähemale ja mees sai kõnevõime tagasi. “Ei.”
“Ei?”
“Ainult hüüdnime, meile anti foto…”
“Kuidas sa teada said, kus ma peatun?”
“Meile öeldi hotelli nimi.”
“Millal?”
“Kolm päeva tagasi.”
Siis välgatas aktsendis midagi. Victor läks inglise keelele üle. “Sa oled ameeriklane.”
“Jah,” vastas mees inglise keeles. Ta pärines kuskilt lõunaosariikidest, võib-olla Texasest.
“Kes on juht?” küsis Victor.
“Mina.”
“Erasektor?”
“Jah.”
“Kas te olete mind jälitanud?”
“Püüdsime, kuid sa kadusid meil alati silmist.”
“Miks ootasite minu tapmisega praeguseni?”
Ameeriklane viivitas enne vastamist hetke. “Kästi oodata rohelist tuld.”
“Millal see anti?”
“Kell null viiskümmend kolm.”
Victor mõistis, et mees oli otsustanud rääkida tõtt, võib-olla arvates, et siirad vastused jätavad talle mingi võimaluse. Õnnis teadmatus.
“Miks saatsid need kaks meest enne minu tulekut sisse?”
Heledapäise mehe näole kerkis grimass. “Läksin närvi. Arvasin, et sa ei tule tagasi. Saatsin nad kontrollima.” Ta kibrutas valust hoolimata laupa. “Halb ajastus.”
“See polnud kuigi arukas,” nentis Victor. “Aga mälupulk?”
“Pidime veenduma, et oled selle kätte saanud, siis ära võtma ja juhendeid ootama.”
Victori silmad tõmbusid kissi. “Kelle heaks sa töötad?”
Mehe pea vajus norgu. Pisaraid valgus mööda põski. “Palun…”
“Kelle heaks sa töötad?”
Mees vaatas üles Victori poole, nägi tema silmist, et halastust ega kaastunnet ei maksa oodata. Ta hakkas nuuksuma.
“Kust põrgut peaksin mina seda teadma?”
Victor uskus teda.
Ta tulistas meest kaks korda näkku.
Ta põlvitas laiba kõrvale, otsides mingit isikutunnistust, ja nägi põuetaskus raadiot, lülitas selle saatele ja nägi signaallampi vilkumas. Krae alla oli kinnitatud mikrofon.
Põrandalaud kääksatas.
Victor tardus paigale, vaatas üle õla.
Ta nägi ukse alt praost koridoris liikuvat varju. Ta viskus paremale, kui tumeda habemega turske mees tormas tuppa, püstolkuulipilduja käes, ja avas juba enne sihtmärgi nägemist tule. Relv oli summutiga varustatud kompaktne MP5K, valang kõlas nagu ridamisi üksteisele järgnevad klõpsatused.
Mees pööras relvatoru, suunates selle Victorile, kes hüppas kõrvale tualettruumi, kuulid puurisid tema selja taga seinale rea korrapäraseid auke. Padrunikestad langesid üksteise vastu kõlksudes vaibale tapja jalgade ümber.
End tualettruumi veeretanud Victor tõusis kükakile ning tulistas samas pimesi selja taha veel enne, kui jõudis täielikult ringi pöörata. Kuul vihises läbi avatud ukse, paisates vastasseinast krohvipuru.
Tualettruum oli ahtake, kõige rohkem meeter korda poolteist suur, plaatidega kaetud kamber, kus olid vann, valamu ja klosetipott. Polnud varjulisi nurki ega esemeid, mille varju peituda. Valangutega tulistamiseks seatud MP5K võis tühjendada kolmekümne padruniga magasini kõigest kahe ja veerandi sekundiga. Nii lähedalt ja niisuguse tulevõimsusega ei saanud jälitaja mingil juhul mööda lasta.
Vasaku käega haaras Victor selja tagant värvli vahelt Beretta ja suunas mõlemad püstolid uksele, teine teises käes. Nõnda ei saanud küll hästi sihtida, kuid ta vajas lisatulejõudu, et lüüa jälitaja jalust, enne kui too jõuab tule avada. See oli turske mees ning ei alahelikiirusega 5,7 mm ega 9 mm kuulid tapa teda viivitamatult, kui need ei taba pähe, südamesse või lülisambasse. Kui padruneid piisab, siis polegi oluline, kuhu Victor teda tabab. Ta hoidis Berettat otse FN-i all, et tulistada ühes suunas. Victor oli näinud amatööre hoidmas kaht püstolit, väljasirutatud käed õlgade laiusel, jäljendades nõnda oma lemmikfilminäitlejaid. Nad surid alati kiiresti.
Ta kuulis mingit mütsatust vaibal ja kõlksatust vastu 9 mm padrunikesti. Sekund hiljem kostis relva ümberlaadimise ja MP5K taasvinnastamise heli. Magasin polnud veel tühjaks tulistatud, kuid võimaluse avanedes oli ründaja asendanud selle igaks juhuks uuega.
Victor jäi kükakile, uksest võimalikult eemal. Kui vastane oli nii tark, et relv enne tühjaks tulistamist ümber laadida, siis polnud ta kindlasti nii rumal, et uksest sisse tormata. Piisanuks ainult toru nihutamisest, et ümber nurga tulistada. Victor tajus püssimeest piki vaheseina liikuvat, et tegutseda just nõnda. Victor teadis, et praeguses asendis on ta surnud mees. Ta sundis end rahunema.
Oli vaja midagi teha – ja kiiresti.
Ta vaatas ringi, nägi nagis käterätti ning kraanikausi kohal tualett-tarbeid – hambapastat, raseerimisvahtu, deodoranti, žiletiaparaati, näovett.
Ta pilk peatus deodorandil.
Victor tulistas FN 57-st veel ühe lasu ukse poole, et vastast tõrjuda ning võita endale mõni sekund, kui vastane on ettevaatlikum. Ta asetas Beretta põrandale enda ette, võttis FN-i vasakusse kätte, tõusis ja haaras valamu kohalt deodorandiballooni.
Taas kükitanud, tulistas ta FN 57-ga veel kaks korda ukse poole, kuni relv tühjalt klõpsatas, osutades, et padrunid on otsas, lastes nõnda jälitajal avanenud võimalust kasutada.
Victor pillas tühjakslastud püstoli, võttis deodorandi vasakusse kätte ja haaras Beretta paremasse. Püsti hüpanud, viskas ta aerosooli pisut lengi ülaservast madalamal üle läve samal hetkel, kui püstolkuulipilduja toru ümber nurga pöörati.
Victor tulistas Berettaga kolm korda.
Viimane kuul tabas ja aerosooliballoon plahvatas lennul.
Victor oli liikvel veel enne, kui kuulis karjatust, viskus üle läve, kummardus, kui jahmunud vastane tule avas.
Kuulid lendasid temast kõrgelt üle. Mees vaarus tagasi, surutud vastu seina ja ainult üks soov hoidis teda jalul. Tema relv oli endist viisi õlakõrgusel ja ta tulistas meeletult huupi.
Õhukesed metallikillud tolknesid tema