seega oli turske mees Victori akent sihtinud viiendalt. Tuba oli mehele tuttav ja ohutu. Kui ta üldse kuhugi pages, siis just sinna.
Victor astus aeglaselt ja vaikselt sammhaaval, vaadates lakkamatult ülespoole, olles valmis, kui tapja peaks kuskil nurga taga varitsema. Ta jõudis teisele korrusele, vaatas trepimademe üle ning tõusis järgmisele trepijärgule.
Ta peatus mõne sekundi kolmandal korrusel ja teritas kõrvu. Midagi kuulmata läks ta edasi neljandale. Viiendal kuulis ta ust avatavat, seejärel kellegi naise pisut üllatunud, kuid sõbralikku ja abivalmis häält.
“Puis-je vous aider?” Kas saan teid aidata?
Samas kostsid kaks klõpsatust ja põrandale langenud keha mütsatus. Victor tormas trepist üles, kasutades hetke, kui tapja tähelepanu oli hetkeks hälvitatud. Ta nägi trepilt jässakat meest, kes oma ohvri kohal seistes ringi vaatas.
Victor tulistas, ent laskenurk oli halb ja õõnesotsaga kuul rebis vaid käsipuu küljest killu lahti. Tapja viskus instinktiivselt tagasi. Kaks järgmist kuuli puurisid tema kohal lakke augud, aga neljas tabas käsipuud toetavat musta raudsepist ja paiskas lendu sädemetevihu. Mees vastas mõne pimesi tulistatud püstolilasuga, viskudes Victori tulejoonelt kõrvale. Samas ilmus ta jälle hetkeks nähtavale, tulistades liikumise pealt. Victor vastas samaga, kuid kumbki ei tabanud.
Victor küürutas enne trepist üles jõudmist ja piilus raudvõre vahelt. Ta nägi korteriuksel lamavat keha. Hallipäine naine, vihmamantel seljas, oli surnud ainult sellepärast, et pakkus trepimademel ootavale võõrale abi. Heategu ei jää karistamata.
Selle korruse kaks ust olid paokil, tapjat polnud kuskil näha. Victor hiilis vaikselt paarist viimasest astmest üles. Ta vaatas esimese paokil ukse poole. See avanes tuppa, kus tapja oli kõigepealt positsioonile asunud, ning kahtlemata pidi ta just sinna taanduma. Ainult et Victor siiski kahtles.
Ta astus samme summutades ettevaatlikult üle trepimademe, möödus läikivast vereloigust ning surus end seina vastu. Ta nihkus tapetud naise paokil korteriukse poole. Victor peaaegu muigas. Ta ei kavatsenud vana ja tuntud triki ohvriks langeda.
Ukselengini jõudnud, vaatas ta teise korteri poole, kuhu jässakas mees pidanuks taanduma, ning kaalus vaatenurka, et määrata, kus surnud naise tuppa peitunud mehel tuli teise ukse jälgimiseks varitseda.
Victor küürutas, toetas vasaku käe vastu ukselengi ning seda tugipunktina kasutades viskus tuppa. Ta nägi tapjat enda ees vaheseina najal küürakil, relv suunatud oma korteri uksele. Mehe silmad läksid üllatusest pärani.
Victor tulistas kaks korda, üks kuul läks mööda, teine kriimustas sihtmärgi pead kõrva kohal, paisates verepritsmeid laiali. Tapjal õnnestus vastu tulistada ning samas varjuda. Kuul tabas ukselengi mõni sentimeeter Victori näost eemal, paisates talle pikki puupinde põske. Ta ei võpatanud.
Victor hüppas sedamaid üles, vahetas kiiresti asendit, liikudes toa keskele. Ta teadis, et peab olema liikvel, sest paigal püsimine oleks tema ründajale ainult kasuks tulnud.
Tapja ilmus hetkeks nurga varjust nähtavale ning tulistas kaks korda kiiresti sissepääsu poole, kuid kuulid lendasid läbi avatud ukse just seal, kus Victori pea oli olnud mõni hetk varem. Ta liikus ruumis edasi, nii et nurk tema ja vaenlase vahel muutus üha teravamaks. Kui vastane tahab teda näha, siis tuleks tal pea nurga varjust välja pista. Siis kavatses Victor selle puruks lasta. Kuid vastane ei võtnud sööta.
Möödus viis sekundit ning Victori arvates liikus jässakas mees läbi korteri tema selja taha. Salongist pääses välja veel kahe ukse kaudu, kuid need olid teineteisest liiga kaugel, et mõlemat korraga silmas pidada.
Victor sööstis söögituppa, vaatas ümber nurga. Tapja oli läinud. Vastaseina lahtisest uksest nägi Victor kööki. Ta läks vaikselt sinnapoole ja vaatas sisse. Tühi. Oli jäänud veel üksainus uks. Victor kiirustas sinnapoole, märganud valgel plaatpõrandal pisikesi tumedaid verepiisku.
Üle läve vaadates nägi ta tapjat. Too küürutas koridoris, selg vastu seina, hoides püstolit kahe käega, valmis end salongi poole kallutama ja Victorile selga tulistama. Vähemalt selline plaan tal oli.
Mees hingas julgust kokku võttes sügavalt. Ta hingetõmme katkes poole pealt. Võib-olla märkas ta silmanurgast tumedat varju, võib-olla hoiatas teda mingi kuues meel. Ta pöördus, et lasta, ja Victor tulistas talle rinda. Mees vajus mööda seina allapoole, alles elus, püstol lõdvalt peos. Tema näole oli laskunud üllatus, otsekui ei suudaks ta uskuda, et on pihta saanud. Õhus rippus punane udu.
45-kaliibrilise kelk oli tagumisse asendisse jäänud, niisiis võttis Victor tühjaks lastud padrunisalve välja, surus uue relvapärasse, tõmbas padruni rauda ja tulistas tapjat veel kaks korda.
Victor otsis laiba läbi, võttis kuulari ja raadiosaatja, kuid ei leidnud midagi muud. Ta sisenes sama korruse teise korterisse. Esikus nägi ta musta spordikotti. Koti lahti tõmmanud, haaras ta sellest teleskoopsihikuga vintpüssi SIG556 ER koos ilmselt eritellimusel valmistatud summutiga. Külgtaskus peitus keemilise puhastuse kviitung ja elektronuksevõti. Ta võttis mõlemad. Kviitungil oli pealdis Hôtel Abrial.
Nüüd oli tal midagi olemas.
Ta astus salongi ja avas akna. End välja kallutades nägi ta, et sinine kaubik seisab endist viisi all kõnnitee ääres.
Elektrihäirete ragin. Kuularist kostis pingul hääl. Vigane prantsuse keel. Veel üks välismaalane. Ilmselt kasutasid prantsuse keele oskajad just seda suhtlemiskeelena. Võib-olla oli seda palkamisel koguni nõutud.
“Répondez quelqu´un, quiconque.”
Ta kuulis nende sõnade taustal rääkijale lähenevate politseisireenide üürgamist. Viimane mees oli väljas. Siis kostis hääl uuesti. Ikka veel sooviti ühendusse astuda. Taas politseisireen, seejärel mootorimürin, kui sõiduk rääkijaga kohakuti jõudis. Victor nägi, kuidas sinisest kaubikust aeglaselt möödunud politseimootorratas peatus hotelli ees.
Ta võttis püssi kotist ja pööras kokkupandava pära laskeasendisse. Vasaku käega pööras ta pisut raadio häälestusnuppu, et ragin oleks tugevam. Ta tõstis raadio, vajutas saatenuppu, rääkis prantsuse keeles, nimme aktsendiga, võimalikult lihtsate lausetega, et mees aru saaks.
“Oleme nüüd ainult kahekesi,” ütles Victor hirmunult. “Ta tappis kõik teised.”
Ta vabastas nupu, et teine, kes iganes ta oli, saaks vastata. Kostis hädine, hirmunud hääl.
“Kus sa oled?”
“Hotellis.”
“Sihtmärk?”
Victor keeras summuti kohale.
“Suundub välisukse poole. Ta on haavatud. Sain talle pihta.”
Ta veendus, et summuti on korralikult kinni ja seadis teleskoopsihiku paika.
“Kui sa kiiresti tegutsed, siis tabad ta väljumisel. Ta pole relvastatud. Kiirusta.”
Ta kontrollis teleskoopsihiku suurendust, veendus, et padrun on pesas, ja lükkas kaitseriivi pöidlaga kõrvale. Victor pani raadio käest, istus aknalauale ja varjas püssi.
Juhipoolne uks avanes ja mees hüppas kõnniteele. Ta oli tugeva kehaehitusega, tublisti üle meeter kaheksakümne pikk, lühikeste juustega, üll avar teksajopp. Ta astus kiiresti ümber kaubiku ja vaatas selle tagumise otsa varjust üle tänava hotelli poole. Ta võttis püstoli ja peitis selle kõrvaliste pilkude eest jopi alla, pilk kiindunud hotelliuksele. Ta oli kaubiku ja telefonikabiini vahel hästi varjatud. Victor silmitses teda, püüdes samme ära aimata. Mees liikus osavalt, tema kogemused hakkasid selgesti silma. Tema oskusi tulnuks kasutada hotellis.
Ta püsis pikalt täiesti vagusi, jälgis ja ootas. Minut hiljem tema seisak jäigastus ja ta vaatas ühelt poolt teisele, jälgides rahvasumma. Ta astus tagasi, varjust välja, pöördus, vaatas üles.
Otse Victori poole.
Victor nägi läbi teleskoopsihiku, kuidas mehe silmad läksid pärani hetk enne seda, kui tema kuklast paiskus verepärg. Ta varises maha, jätnud poole koljusisust kaubiku tagumisele