esinemised NSV Liidu koondises, kuid tiitlivõistluste uks jääb suletuks.
Abiellub sportvõimleja Aleksandr Filatoviga.
1974
Võidab viimase medali NSV Liidu meistrivõistlustelt, tulles Nõukogude Armee koosseisus võistkondlikus floretis teiseks.
NSV Liidu koondisse teda enam ei võeta, peetakse liiga vanaks.
1975
18. mail sünnib poeg Eduard, kes hiljem saab isapoolse vanaisa järgi perekonnanimeks Ber.
1977
Alustab treeneritööd spordiühingus Dünamo, mis kestab aastani 1993.
1978
Tuleb seitsmendat ja ühtlasi viimast korda Eesti meistriks.
1979
Võistleb viimast korda NSV Liidu meistrivõistlustel.
Lahutab abielu Aleksandr Filatoviga.
1980
Abiellub kaugsõidu kapteni Eduard Lozovoiga.
1988
31. mail sünnib teine poeg – Kirill.
1993
Jätkab treeneritööd Kesklinna spordikoolis.
Emaga koos Eestisse
“Sündisin Tšuvaššia väikeses külas nimega Topner. Sünnikuupäevana on mul passis kirjas 5. november, kuid tegelikult sündisin kuuenda novembri hommikul. Aga ema otsustas lasta kirjutada minu sünnipäevaks viienda kuupäeva, sest number kuus ei tundunud talle olevat ilus ega ümmargune. Pealegi ütles ta, et see oleks jäänud pühade-eelseks päevaks. Viis oli ikkagi viis.
Kolmanda eluaastani elasin selles külas koos vanaemaga, sest ema pidi tööle minema – normipäevi tegema. Mehi oli vähe alles jäänud ja keegi pidi tööl nende kohta täitma.
Nii tegi ema päevast päeva rasket metsatööd, mis oli tõeline katsumus. Nendes rasketes tingimustes külmetas ta oma jalad täielikult ära. Alles aastaid hiljem juba Eestis elades õnnestus tal jalad terveks ravida”
“Ema võttis osa sõjast ja oli just maikuus 1945 rindelt tagasi tulnud. Isa jäi sõdima veel Jaapani rindele. Vanemad olid kohtunud sõjas, leidnud teineteist, kuid ka pärast sõja lõppu polnud neil võimalik koos elada.
Isa oli venelane, Mihhail Tširkov, pärit Siberist, Tjumenist ja läks sinna sõja lõppedes tagasi. Vanaema ei lubanud aga oma tütart – minu ema – Siberisse minna. Isal ei olnud aga võimalik ka meie juurde kolida, kuna ta vend tuli sõjast tagasi pimedana. Nii pidid nad kumbki oma kodus edasi elama ja abielust ei tulnudki midagi välja. Tegelikult elas isa seda sügavalt üle, et ei saanud minu kasvatamisest osa võtta.
Sain isaga pikemalt koos olla kahel korral. Kõigepealt 1960-ndatel aastatel, kui isa võttis mind mõneks ajaks enda juurde. Teine kord 1972. aastal, mil isa sõitis meie juurde Tallinnasse.
Lõpuks said ema ja isa koos olla mitu kuud. Mina veel imestasin, kuidas isa seaduslik naine teda siia lubas. Aga samas oli hea meel, et vanemad said kordki õnnelikult koos olla.
See oli ka nende viimane koosolemine. Samal aastal hukkus isa autoõnnetusel…”
“Esimesed mälestused kodukülast pärinevad ajast, kui olin kolme ja poole aastane. Rääkisin siis vaid tšuvaši keelt, kuid juba teadsin, et isa on mul venelane ja tundsin selle üle uhkust, et olin venelane.
Ja kui siis naabrinaine minuga kord riidlema hakkas, vastasin talle pika venekeelse monoloogiga. Kuigi keelt ma ei osanud, vaid rääkisin ise oma pudikeeles, et näidata enda päritolu. Ühesõnaga, tahtsin näidata, et olen venelane ja minuga riielda ei tohi.
Teine moment meenub, kuidas me tädipoja Rudolfiga, kes oli sama vana kui mina, vanaema keedetud klimbisuppi läksime proovima. Pistsime käed supi sisse ja püüdsime klimpe. Käel oli vist päris valus, sellepärast see hetk ka meelde on jäänud.
Seejärel saime kuskilt kätte tikud ja läksime neid sauna taha proovima.
Seal olid mingid vanad heinad hunnikus ja me muudkui tõmbasime tikku ja läksime edasi. Aga nagu hein ikka, ei võta see kohe tuld üles, vaid hakkab vaikselt seestpoolt põlema. Lõpuks, kui olime Rudolfiga juba tuppa jõudnud, vaatasime toast, et rahvast muudkui jookseb meie maja suunas. Mõtlesin veel, et huvitav, mis nad siia tormavad?
Tulemus oli aga see, et meie saun põles maani maha…Millised olid selle õnnetuse tagajärjed minu jaoks, seda ma enam ei mäleta.”
„… Tallinnasse tulime Tšuvaššiast 1950. aastal,“ meenutab Tširkova. Ema kasvatas mind üksi, ega tal kerge olnud. Töötas hommikust õhtuni, mina muidugi omapead. Õppimine muret ei teinud ja nii möödus päev õues. Võtsin osa kõikvõimalikest koolivõistlustest. Meeldis joosta, hüpata, võrkpalli mängida, suusatada…
Meie kehalise kasvatuse õpetaja Aleksander Tulk oli suurepärane inimene, oskas meid spordi juurde tuua. Muide, seesama Aleksander Tulk tuli aastate pärast mitmekordseks NSV Liidu meistriks allveeujumises ja talle omistati meie maal esimene NSV Liidu teenelise treeneri nimetus sellel spordialal.”
“Minu teadlik mälu algab Eestist, kuhu jõudsin viieselt. Meie Eestisse tulek oli juhuslik. Kui 1950. aasta algul otsiti ka Tšuvaššiast inimesi, kes on nõus minema Baltikumi ülesehitustöödele, siis ema otsustaski Eesti kasuks. Tal oli tahtmine kodukülast minema saada.
Mäletan seda pikka rongisõitu läbi Moskva, kus kaua-kaua tuli Tallinna rongi oodata. Ja siis lõpuks juulis 1950. aastal jõudsime Tallinna. Tulime oma kottidega rongist välja ja meid ootas veoauto, kes kõik Tšuvaššiast saabunud Lasnamäele sõidutas.
Meid võis olla kokku ehk viisteist inimest. Lasnamäel ootasid meid saksa sõjavangide poolt ehitatud barakid. Kuus ühesugust barakki, tänapäeva mõistes ridaelamud, mis olid minu meelest väga ilusti ja hästi ehitatud. Igas neis olid pikad koridorid, kust läksid toad. Kokku kaksteist tuba. Igale perele oli üks tuba. Ja mis peaasi, toad olid väga soojad.
Meie hakkasime emaga elama barakis number 6. Mulle hakkas seal igatahes meeldima ning seal möödusid minu järgmised aastad. Seal elasime 1960. aastani, kuni ema sai Väike-Ameerika tänavale ühetoalise korteri.”
“Kasvasin ise ja omapäi, sest ema oli kogu aeg tööl ning mind õpetada ei jõudnud. Olin füüsiliselt tugev, sada protsenti looduslaps. Kooli läksin seitsmeselt ja sain kohe kaheksa täis. Varem poleks mul mõtet kooli minna olnudki, sest ma ei osanud siis veel lugeda ega kirjutada.
Minu esimeseks kooliks oli 16. keskkool, kus õppisid nii eesti kui vene rahvusest lapsed. See oli meie barakile kõige lähemal asunud kool. Esimesest koolipäevast on mul meelde jäänud kaks klassikaaslast. Üks neist oli valges – valges pluusis Georgi Žažitski, kes tuli kooli koos vanaemaga. Ja siis tüdruk nimega Lille Sepp. Miks just nemad, ei tea, aga ju nad siis olid minu jaoks kuidagi erilised.
Seal õppisin seni, kuni ehitati valmis 25. keskkool. See oli juba venekeelne õppeasutus, kus mina alustasin õppimist viiendast klassist.
Koolis läks mul normaalselt. Peamised hinded olid neljad. Nii nagu ma ise õppisin ja tegin, nii ka läks. Keegi minu järele ei vaadanud. Õppisin suuresti tänu oma mälule, sest mul on eluaeg olnud fenomenaalne mälu.”
Kehalise kasvatuse õpetajaks oli koolis suurepärane sporditundja ja treener Aleksander Tulk ning teiseks õpetajaks Vaabo Kalbus. Juhuslikult vehklemistreener. Hiljem sain tema käest individuaaltreeninguks tunde võtta, millest oli sportlaseteel palju kasu.
Õpetaja Kalbus oli vasakukäeline ja nii õppisin maast-madalast vehklema vasakukäeliste vastu. Sellest oli tippspordis olles palju abi. Vasakukäelistele ei kaotanud ma kunagi.
Koolis