esimesi treeninguid sai mul enda peale hing hirmsasti täis: koolis ei saa mulle keegi vastu, aga siin ei seisa vehklemisriist peos! Vaevlesin ja piinlesin…
Häbi oli sõbrannade ja treeneri ees. Sõitsin maale. Jadlovski teadmata loomulikult. Tulen sügisel koju tagasi, juba sõbrannad vastas: “Treener otsib sind taga. Käskis kohe võimlasse tulla.”
“Mis siis ikka,” mõtlesin omaette. “Kui otsib, küllap usub minusse. Tahab must tõelist sportlast teha. 1962. aastast peale ma enam treeningult ei puudunud. Kuid olümpiamängudeni võttis aega üle kuue aasta.”
“Õhtukeskkoolis käies tuli endale töökoht otsida ja mina hakkasin postiljoniks. Jagasin pärastlõunal laiali Õhtulehte. Siiski tundsin selle töö pärast kuidagi häbi ja ei tahtnud seda teha kesklinnas, kus elasin ja oli oht tuttavaid kohata.
Nii palusin endale töökohaks Nõmme postkontori. Siiski trehvasin sealgi ükskord poissi, keda teadsin vehklemistrennist ja kes mulle väga meeldis – Toomas Vint. Tookordne noortemeister vehklemises, hilisem kunstnik ja kirjanik. Kui ma temaga, postikott üle õla kokku jooksin, tundsin piinlikkust…
Sõitsin siis iga päev kell kolm elektrirongiga Nõmmele. Postikott ja lehed olid mulle ilusti valmis pandud, haarasin koti ning sõitsin rongiga Kivimäe jaama. Sealt asusin oma postiringile, mis algas Sihi tänavaga. Esialgu kulutasin lehtede jagamisel peaaegu kogu ettenähtud aja – kolm tundi. Kogu aeg kärpisin aga seda aega lühemaks ning lõpuks kulutasin oma postiringile vaid tund ja kakskümmend minutit. Lausa jooksin mööda tänavaid, postikott seljas.
Kui olin lõpetanud, läksin Hiiu jaamast uuesti rongile. Sõitsin Nõmmele, hüppasin rongilt tasase käigu pealt maha, jooksin lähedal asunud postkontorisse, kuhu viskasin oma postikoti ning jõudsin ringiga veel samale rongile tagasi, et linna sõita. See oli mul lausa klassikaline skeem, mille üle teised vaid imestust avaldasid.”
“Postiljonina töötasin aasta. Seejärel otsustasin eriala vahetada ning sain sanitarina tööd haiglasse. Onkoloogia dispanseris. Seal töötades lõpetasin ka õhtukeskkooli, kus mul läks õppimine juba päris hästi.
Koolis oli mul esimene romaan matemaatika õpetajaga, kes oli just instituudist tulnud vallaline noormees. Lõpueksamite eel oli meil aga suur tüli, nii et ta lubas mulle kahe panna ja mitte eksamile lasta. Nii ei saanudki ma eksamile.
Alles pärast seda, kui teised olid kooli juba lõpetanud, pidin kaks nädalat temaga veel kurameerima, et kool lõpetatud saaks. Lõpuks sain nii ka matemaatikas tunnistusele hinde kätte ja päeva pealt lõpetasin oma esimese romaani.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.