tellimust. Kahe konjakiportsu vahel hakkas Mihhal märksa parem ja just siis tuli nende juurde noormees, „Hasselbladi” kaamera paela otsas rippumas, väljanägemiselt venelane, ja küsis, kas ta võib nende lauda istuda.
„Muidugi,” vastas Mihha ja tõmbas noormehele laua alt tooli välja.
Neil läks kohe jutuks. Noormehe nimi oli Petja, kuid ta ei olnud lihtne Petja, vaid belglane Pierre Sand, vene päritolu, Brüsseli ülikooli tudeng. Teine kolmsada grammi joodi ära kolme peale ja siis mindi linna jalutama. Ilja soovitusel jättis Pierre fotoaparaadi võõrastemajja.
Nad jalutasid Moskva kesklinnas, Pierre’ist paremat turisti oleks raske ette kujutada. Ta tundis ära kohad, kus ta polnud kunagi olnud, need kõik olid vanemate ja vanaema elustunud mälestused ning vene kirjanduse suurepärane tundmine.
Ja eilsed „vekalased” olid parimad teejuhid Venemaa järele igatsevale Petjale.
Trjohprudnõi põiktänaval peatus Ilja väikese puumaja juures ja ütles:
„Mälestustahvlit sellel majal ei ole, kuid me teame, et siin elas Marina Tsvetajeva.”
Pierre muutus üha härdamaks ja nõrgemaks ning Tsvetajeva maja juures oleks ta peaaegu nutma hakanud:
„Minu ema tundis Marina Ivanovnat hästi Pariisis. Teil teda ei trükita…”
„Trükkida ei trükita, kuid siiski me teame teda,” ütles Mihha:
Kes on loodud kivist, kes on loodud savist,
ja mina hõbedana helgin!
Minu töö on reeta, mu nimi Marina,
ja ma olen kaduv merevaht.
Tegelikult meeldib mulle Anna Ahmatova rohkem. Aga Iljale meeldivad üldsegi futuristid.”
Kes keda ka ei eelistanud, hämmastav oli see, et nende ees seisis elav inimene, peaaegu nendega üheealine, kelle ema tundis Marina Tsvetajevat. Pierre ise esindas tohutut maad, mida enam ammugi olemas ei olnud, mis oli emigreerunud. Kuni nad jalutasid, jutustas Petja oma perekonnast, tollest kunagisest Venemaast, mis näis tema vestluskaaslastele olevat niisama viirastuslik nagu Brüssel või Pariis. Aga kui vihaselt ja teravalt vihkas Petja bolševikke!
Mihha ja Ilja, kes olid sageli arutanud sotsialismi puudusi, kohtusid esimest korda inimesega, kes ei rääkinud üldsegi kommunistliku režiimi puudustest: ta määratles seda kui täiesti saatanlikku, sünget ja verist režiimi ega näinud kommunismil ja fašismil olulist vahet. Mingil tabamatul kombel ühinesid Petjas armastus Venemaa vastu ja viha seal valitseva korra vastu.
Kaks nädalat olid nad praktiliselt lahutamatud. Tänu Pierre’ile trügisid nad belglaste bussi ja pääsesid festivali avamisele Lužnikis, kus üle kolme tuhande sportlase kas puhkesid ühtse lillena õitsele või rivistusid geomeetrilisteks kujunditeks, nende käed, jalad ja pead kerkisid ja langesid ühes rütmis, see oli vapustav vaatepilt.
„Niisamuti oli ka Hitleri paraadidel,” sosistas Pierre. „Leni Riefenstahli filmid jooksid omal ajal kogu maailmas. Massipsühhoosi võimas jõud. Kuid on tõesti väga võimas! Ja vahva!” ohkas Pierre ja klõpsutas fotoaparaati. Ilja ei jäänud temast maha.
Siis oli džässikontsert, massiline ujumine tõrvikutega, mingid vigurujujad vees, rääkimata lõpututest lauludest ja tantsudest Nõukogude armee, laevastiku, tööstuse, kaubanduse, kokkade ja juuksurite ametiühingu ansamblite esituses.
Pierre’ile ei pakkunud vähimatki huvi egiptlased, kes skandeerisid „Nasser! Nasser!”, sõltumatu Ghana mustanahalised kodanikud ega ka iisraellased, kes olid samuti väga populaarsed, eriti nende nõukogude inimeste silmis, kes kandsid viienda punkti needust. Pierre’i huvitas ainult Venemaa.
Festivali kolmandal päeval ühines nendega pärast järjekordset angiini ellu ärganud Sanja, kõik need kaks nädalat traavisid nad ringi, rõõmsad ja lusti täis, nii et Mihhal ei tulnud Minna peaaegu meeldegi.
Ilja ei meenutanud kordagi oma ärajäänud sisseastumist instituuti, Sanja heitis ajutiselt kõrvale oma läbielamised luhtunud muusikukarjääri pärast. Kõik nad olid sisse võetud Petjast, Pierre’ist, Pierost, kellelegi neist ei tulnud pähe mõte, millist mõju võib välismaine sõber nende saatusele avaldada.
Selgus, et Pierre oli saadetud festivalile noorsooajalehe esindajana ülesandega teha fotosari Moskva elust. Ta tegi Moskvast suurepäraseid fotosid, suuresti tänu oma uutele sõpradele. Ta pildistas leivapoodi hetkel, kui sinna toodi värsket leiba, jõesadamat kraanade ja sadamatöölistega, lastesõime, õue pesunööride ja kuuridega, metroovagunis lugevaid neidusid, järjekorras seisvaid vanamutte, joovaid ja suudlevaid mehi – ja meretäit rõõmu.
Ette tõtates ütleme, et ajalehe toimetaja praakis fotod välja. Tema meelest olid need võltsid ja kommunistlik propaganda. Pierre, keda ei saanud kahtlustada sümpaatias kommunistliku režiimi vastu, süüdistas toimetajat eelarvamuslikus lähenemises ja nad läksid tülli.
Päev enne ärasõitu läksid nad kogu kambaga Kultuuriparki õlut jooma. Seal oli imeline Tšehhi õllebaar, mis pürgis restoraniks. Järjekord keerutas ümber õllebaari nagu vaht õllekannu peal, kuid nad jäid kuulekalt järjekorra lõppu seisma, kiiret neil ei olnud. Nendega pidi ühinema keegi Petja hästi kauge emapoolne sugulane, kes töötas Prantsusmaa saatkonnas Moskvas. Igav järjekorras ei hakanud, kogu aeg juhtus midagi huvitavat. Alguses kalpsas mööda rühm inimesi kõmpidel, siis marssisid Šoti torupillimängijad, mehhiklased käristitega ja rahvariietes ukrainlased.
Sanja ja Mihha seisid järjekorras, Ilja ja Pierre muudkui jooksid ringi, püüdsid huvitavaid kaadreid. Nende fotole jäi vaimustav kaklus võimsa väikesekasvulise neegri ja tundmatusse valge-rohelisse klanni kuuluva ruudulises kildis šotlase vahel. Võitlejate ümber seisev rahvamurd ergutas neid:
„Viruta mustale!”
„Pane pederastile ära!”
Ühesõnaga, inimesed lõbustasid end iidsel kombel, otsekui gladiaatorite võitlusel. Võitlus käis kõikematva Solovjov-Sedoi laulu saatel: kogu Moskva laulis „Õhtuid Moskva lähistel”. Neeger andis põrmustava löögi ja seelikus šotlane varises maha.
Plaat vahetati ära: „Noorte sõpruslaul – nüüd kõla võimsalt sa, võimsalt sa, seda laulu tappa kunagi ei saa, eal ei saa, eal ei saa!”
Šotlane hakkas end liigutama. „Tappa kunagi ei saa, eal ei saa, eal ei saa!” röökis valjuhääldaja.
Kaks tundi hiljem, kui poisid olid juba õllebaari pääsemas, otsis neid üles Pierre’i onu, prantslane, kelle nimi oli Nikolai Ivanovitš ja perekonnanimi igati venepärane – Orlov. Ta oli elatanud, roosatav ja tüse onkel, kes meenutas lõbusat põrsakest Nif-Niffi, tal oli Peterburi kõnepruuk, mis Nõukogudemaal oli ammu kasutuselt kadunud. Riides oli ta naljakalt: õlgkübar ja tikitud kraega ukraina särk – täpselt nagu Hruštšovil. Välismaalast oli temas raske kahtlustada. Välimuselt sarnanes ta provintsist pärit raamatupidajaga, kel oli käes kulunud portfell.
Kui Petja teda nägi, puhkes ta laginal naerma:
„On see alles maskeraad!”
Petja tegi neid omavahel tuttavaks kindla tagamõttega: sidet hakatakse pidama tema kaudu.
Posti ei usaldatud. Vahetati telefoninumbrid. Helistada võis mõistagi ainult tänavaautomaadist ja kohtuda lepiti kokku alati siinsamas, Tšehhi restorani juures, et ei peaks telefoni teel kohtumispaika arutama.
Sõlmus kuritegelik side välismaalasega.
Kuulus Tšehhi õlu oli hele, kannud olid higised, mis andis tunnistust, et õlle temperatuur on õige. Tõsi, need seisid naaberlaudadel, selleks ajaks, mil meie seltskond saali pääses, oli õlu parajasti otsa saanud. Sakumm olid samuti otsas, kelnerid serveerisid „Žiguli” õlut ja tillukesi soolakringleid, mis oli samuti enneolematu sakumm. Naaberlauas rebiti salakaubana sisse toodud voblalt tükke nagu linalemmeid, õllesse valati laua all lisaks viina.
Oleks tahtnud fotografeerida, aga esiteks oli natuke kõhe ja teiseks oli pimedavõitu.
Saladuslikul kombel ilmus