Imaago. Ljudmila Ulitskaja

käis peale, kiirustas takka. Olga kohtus endise mehega. Täiesti tulutult. Vova käitus tigeda lollpeana. Lausa hämmastav, missugune tundetu orikas oli temast saanud. Keeldus kindlalt ja lõplikult, koguni sõimas läbi.

      Olja anus, et ootame aasta ära. Ilja oli nagu palavikus: peab sõitma, peab kiiresti ära sõitma. Ta oli tõesti väga närvis. Tema nimega seoses liikusid ebameeldivad kuuldused, ta kartis, et need jõuavad Oljani. Kuidagi järsult, kõiki detaile välja ütlemata teatas Ilja, et kui Olja ei saa koos temaga Kostja pärast ära sõita, siis tuleb kiiresti sisse anda abielulahutuse avaldus.

      Olga jaoks oli see katastroof, kuid mingi imelik, otsekui välditav katastroof vist… Tõepoolest, ei olnud arusaadav, miks Iljal äkki nii kiire hakkas. Ootaks aasta ära, sõidaks koos Kostjaga. Paljud sõbrad olid juba kes kuhu emigreerunud. Võiks ju tõttamata…

      Piir jõudis kätte, andsid abielulahutuse sisse. Algasid mesinädalad, ainult et vastupidise märgiga. Eelseisev lahkumine – kas aastaks või kaheks? – lisas teravust, magusust ja nukrust, see segane tunne kandus koguni Kostjale üle. Ta oli selles vanuses nooruk, kus võõrdumine peaks nagu kõige suurem olema, kuid ka tema rippus Ilja kaelas, püüdis alatasa nende omavahelolekusse sekkuda.

      Ekstreemsetes tingimustes lõi armastus nii lõkkele, selle öises palangus langesid kõik piirid, tehti kohutavaid ülestunnistusi ja anti sellised vandetõotusi ja täitmatuid lubadusi, nagu oleksid nad viieteistkümne- ja mitte neljakümneaastased. Tõotasid, et kui tekivad mingid takistused, siis pühendavad kogu ülejäänud elu sellele, et taas ühineda…

      Ärasõidu mehhanism oli käivitatud. Protsess lõppes ootamatult kiiresti: kaks nädalat pärast dokumentide esitamist sai Ilja loa. Ta sõitis mööda tuntud marsruuti: läbi Viini, edasi igale poole. Lõpppunktiks oli kavandatud Ameerika. Kauge koht.

      Lahkumisõhtu korraldati sõprade korteris, kindrali Moskva korter ei sobinud selleks mitmel põhjusel.

      Ärasaatmine oli kärarikas, meeleolu oli ühest äärmusest teise: olid need siis matused või sünnipäev. Teatud mõttes oli tegemist mõlemaga.

      Šeremetjevos, igaveseks riigist lahkuvate närviliste ja higiste inimeste summas, keda koormasid lapsed, vanurid ja hulk pagasit, paistis Ilja silma muretu ilme ja pagasi täieliku puudumisega. Oma raamatute kollektsiooni oli ta saatkonnas töötava sõbra abil varakult diplomaatilise postiga välismaale toimetanud. Seesama sõber saatis välja ka fotoarhiivi negatiivid. Vaevalt küll polkovnik Tšibikov sellest teadis.

      Paljud detailid jäidki segaseks. Miks näiteks polkovnik Tšibikov, kes selleks ajaks oli juba kindral, aitas tal välja sõita, mis plaanid tal Iljaga olid. Kas Ilja töö raadios „Vabadus” oli õnnelik põgenemine vabadusse või kahemõttelise mängu jätkumine, millesse ta oli segatud elupäevade lõpuni.

      Vaevalt küll keegi seda kunagi teada saab.

      Ilja kadus musta auku kahe piirivalvuri vahel. Kaelas rippus tal filmilindita fotoaparaat – filmi võtsid välja ja valgustasid ära piirivalvurid – üle õla oli pooltühi matkaseljakott. Selles oli vahetuspesu ja inglise keele õpik, mida ta kandis alati kaasas juba kaks aastat.

      Ilja ärasõidule järgnenud ööl algas Oljal verejooks ja kiirabi viis ta ära haiglasse. Haigus oli alanud muidugi varem, kuid just sel päeval lõi see välja.

      Esimene aasta ilma Iljata möödus kirjavahetuse ja haigushoogudega. Olja jäi kohutavalt kõhnaks, isu tal ei olnud ja ta sõi vastikustundega lusikatäie kaerahelbeputru kolm korda päevas. Vanad sõbrannad koondasid jälle oma ridu sõbralikuks haletsemiseks. Ka Antonina Naumovnal oli Oljast kahju ja mida rohkem tal kahju oli, seda rohkem ta endist väimeest vihkas.

      Too oli selleks ajaks juba Ameerikas, kus kõik oli märksa halvem, kui ta oli arvanud. Pealegi venitas sakslane, kes oli omal ajal välja toimetanud avangardi kollektsiooni, mida Ilja oli kogunud peaaegu et kooliajast peale, ei andnud midagi tagasi. Oksjonite andmetel oli raamatute hind märksa suurem, kui Ilja oli eeldanud.

      Kirjad Iljalt tulid harva, kuid olid väga huvitavad. Olga elas kirjast kirjani. Ise kirjutas mehele palju, arvesse võtmata posti korratut tööd: iga mehelt saadud kirja kohta tuli ligi kümme Olja kirja.

      Aasta pärast sai Olga kohutava hoobi. Ühised tuttavad kandsid talle ette, et Ilja on abiellunud. Ta kirjutas Iljale raevuka kirja. Sai hella ja kahetsusest nõretava vastuse: jah, ta on abiellunud, inimene on nõrk, praktiliselt abiellus ta fiktiivselt, naisega koos ta ei ela, sest naine elab Pariisis, ja tema, Olga, peab temast aru saama: siin, Ameerikas, ei laabu ta asjad üldse, tuleb end proovile panna Euroopas. Abiellumine venelannast prantslasega annab talle niisuguse võimaluse. Esialgu tal muud võimalust ei ole.

      Ilja käis kergelt üle ka minevikust ja tulevikust: et see kõik olevat ajutine, paratamatu, meie õnn on veel ees… Ja samas kerge etteheide: sa oleksid võinud ju Kostja aastaks üksi jätta, me oleksime ta pärast ära toonud…

      Olgat painas armukadedus: kes see naine on, mida ta endast kujutab, kust ta pärit on? Sai tuttavate kaudu teada tema nime. Naine oli pärit Kiievist, abiellus prantslasega, on elanud palju aastaid Prantsusmaal ja jäänud leseks. Selge, et mitte väga noor. Rohkem andmeid ei olnud. Olga võttis end kokku ja sõitis Kiievisse. Ühiseid tuttavaid oli seal jalaga segada. Loomult ausameelne, hakkas ta äkki kiievlastele suu sisse valetama ja talle räägiti kõik ära. Tal õnnestus koguni saada Ilja uue naise lollakalt sõbrannalt foto, millel oli pruutpaar: tüse eakas mutt oli jultunult pannud oma paksu käe naeratava Ilja õlale ja kõik see leidis aset Pariisi linnavalitsuses. Seesama käsi saigi peamiseks süüdistuse asitõendiks.