oma hingelt ja olemuselt ikkagi sõjamehed, kes pataljoni ja oma elukutse jaoks elades suunduvad järjekordsele sõjalisele operatsioonile. Üheks tähtsaks põhjuseks, miks sõdur missiooni kasuks otsustab, on n-ö üksuse ühtsustunne ehk teisisõnu „kambaefekt”. Pooljagu, jagu, rühm või kompanii on tihti niivõrd ühtseks kasvanud, et isik lihtsalt ei suuda – vaatamata sellele, et teda ähvardavad tulevikus eluohtlikud situatsioonid – oma kaaslasi jätta. Oma üksusest lahkulöömine tähendaks nii mõnelegi kamraadi teatud mõttes reetmist, millega oma sisemuses toime ei tulda, ja nii minnakse ikkagi kaasa. Muidugi leidub alati ka neid, kes algul otsustavad missiooni kasuks, teevad oma üksusega isegi osa väljaõppest läbi, kuid jätavad ürituse enne missiooni algust pooleli. Väga paljud loobuvad perekonna survel. Viimase aspektina toon välja kaassõdurite või ülemate oskuse oma kaaslasi veenda. Mul õnnestus endalgi paarile sõdurile „auk pähe rääkida”, pakkudes neile präänikuks mõnda töö poolest lihtsama ja vähem ohtliku loomuga ametikohta Estcoys.
Nüüd aga tagasi 2011. aasta 4. mai sündmuste juurde. Estonian Airi erilennu vältel oli kompaniis meeleolu ülev.
Stjuardessi tavapärasele turvaesitlusele järgnes meeste poolt korralik aplaus. Tänutäheks tunnustuse eest jagasid teenindajad õhtusöögile lisaks rohkesti musta leiba, lisades sealjuures, et niipea meil sellist delikatessi enam maitsta ei õnnestu. Daamidel oli seejuures täiesti õigus. Meestele, kelle silmad kahtlaselt punased näisid, andsid stjuardessid kaasa paki mahla. Ajalugu on näidanud, et sada protsenti kainet kompaniid äralennul leida ei õnnestu. Ka Estcoy-12 ei olnud erand, kuid „Mõõgavendade Ordu mehed” ehk siis sõdurid, kelle suust nii-öelda alkoholimõõk välja lõi, suutsid rivistuse ja lennu Suurbritanniasse ikkagi vastu pidada. Mõned kompanii koosseisu mittekuulunud kaitseväelased püüdsid mulle selgeks teha, et paar meest tuleks maha jätta ja distsiplinaarkorras karistada. Saatsin eelmainitud targutajad otsejoones kuu peale ja mitte sellepärast, et ma jääknähte teenistuse ajal pooldaksin. Rahvusliku toetuselemendi ehk NSE (ingl National Support Element) koosseisus teenivad kaitseväelased ei saanud lihtsalt aru, et vastupidiselt nendele ei pidanud minu mehed kirjutama missioonile pääsemiseks ühtegi motivatsioonikirja ega läbima konkurssi. Pigem olin mina see, kes mehi kompaniiga liituma palus. Tühje kohti oma allüksuste koosseisus ma endale mingil juhul lubada ei saanud ja seepärast jätsin patustajad lennujaama terminali pimedamasse nurka. Briti sõjaväepolitseile mu paar svipsis sõdurit igatahes silma ei hakanud. Brize Nortonis, Suurbritannia õhuväele kuuluvas lennujaamas tõsteti meid ümber järjekordsele lennule. Sihtkohaks Araabia Ühendemiraadid.
Olla suvises Afganistani rotatsioonis ei ole kerge. Väljaõpe toimub porises, külmas ning lumises Eestis, missioon ise aga ekstreemses palavuses. Emiraatides, keset kõrbe, NATOle kuuluvas lennujaamas, mis koosnes õhkutõusmis- ja maandumisrajast ning paarist konteinerist, arvasin algul lennukist väljudes, et palavuse tekitasid masina veel töötavad turbiinid. Ma eksisin. Õhutemperatuur päikese käes oligi +45 ºC. Veel mõned tunnid tagasi olime 40 kraadi jahedamas keskkonnas. Polnud midagi imestada, miks kogenud sõdurid igal võimalusel suvist missiooni Afganistanis vältida püüdsid. Meid kupatati paariks tunniks lennukist välja. Uue masina ootuses näidati meile kätte kaks konteinerit, mis olid varustatud konditsioneeride, töötavate televiisorite ja sadade kokakoola purkidega. Mõned sõdurid ironiseerisid, et armees teenides saad tõesti kõvasti reisida, külastades erinevaid ja huvitavaid kohti nagu Afganistani sõjakolle, Ühendemiraatide kinnine kõrbeala või Küprose militaar-transiittsoon (paljud lennukid tankisid just selles saareriigis).
Suurbritanniale kuuluv eestlasi täis militaartranspordilennuk Boeing C-17 Globemaster lennutas meid edasi Afganistani. Maandusime Helmandi provintsi keskosas, kõrbesse ehitatud NATOle kuuluvas baasis nimega Camp Bastion. Mõned kuud enne missiooni eelluurel käies ei olnud aega selle paigaga uuesti tutvust teha. Nüüd oli see võimalus olemas. Oma esimesel missioonil (2006–2007) veetsin staabiohvitserina suurema osa ajast just nimetatud baasis. Camp Bastion koosnes siis veel mõnest telklaagrist ning mahutas umbkaudu 3000 meest. Nüüd, aastal 2011, oli Bastion arenenud tõeliseks militaarlinnaks, mis oli mõne aastaga kerkinud kõrbesse nagu Las Vegas omal ajal USAs. Bastion andis peavarju enam kui 20 000 inimesele. Kui omal ajal võisid linnakule aeglaselt sörkides 45 minutiga ringi peale teha, siis nüüd pidid maratonidistantsi vältimiseks kindlasti mingi transpordivahendi leidma. Liiklemise soodustamiseks olid baasis bussiliinid käima pandud. Lääne tohutud rahalised investeeringud olid laagri võrreldes mõne aasta taguse ajaga tundmatuseni muutnud. Bastionisse oli tekkinud suur haigla, veetootmise tehas, mitmed erinevad poed ja kohvikud. Paljud laagrisisesed teed olid asfalteeritud. Heaks näiteks siinkohal on seik, kui suundusin oma tuttavat, Gruusia kontingendis teenivat major Ambroladzet otsima. Kulutasin ligikaudu tunni, sõites ringi mööda linnakut, keerates ühelt tänavalt teisele ja küsitledes paarikümmet Gruusia sõdurit enne, kui suurte silmadega ja ekstreemselt kongus ninaga džigiti tabasin.
Kompanii võttis vastu juba nädalapäevad ette saadetud eelgrupp, mida juhtis mu abi. Tähtis oli ette valmistada majutus ja panna paika viimased väljaõppenüansid. Bastionist ei lubatud operatsioonialale enne, kui olid läbinud mõned spetsiifilised treeningetapid. Üheks selliseks oli näiteks isevalmistatud lõhkekehade vastane õpe. Need kuratlikult ohtlikud relvad olid mu esimese missiooni ajal Afganistanis veel suhteliselt tundmatud. Neli aastat hiljem rääkisid nii mõnedki tähtsatel ametikohtadel teenivad NATO ohvitserid isevalmistatud lõhkekehadest ehk IED-dest (ingl improvised explosive device) ja võitlusest nende vastu kui ühest olulisest konflikti mõjutavast faktorist. Ei olnud mingi saladus, et Bastionis paikneva välihaigla põhiasukateks olid just IED läbi kannatada saanud NATO sõdurid või kohalikud elanikud. Väljaõpe Bastionis puudutas veel laskmisi, üldise olukorra tutvustusi, patrullharjutusi, suhtlemist kohalikega ning muud sellele piirkonnale ja konflikti iseloomule vastavat õpet.
Peatuksin siinkohal pikemalt teemal, mis NATO ladviku meelest oli konflikti lahenduse võti ning koalitsiooni tegevuse alus – mässutõrjestrateegia ehk COIN (ingl counterinsurgency). Viimane ei ole oma olemuselt jaht taliibidele, vaid poliitilist, majanduslikku ja psühholoogilist keskkonda arvestav operatsioon, kus kõige suurem tähelepanu on konfliktiregioonis elaval rahvastikul. Lihtsas sõdurikeeles kõlaks antud strateegia alljärgnevalt: enne kui oma relva päästikule vajutad, mõtle, kuidas mõjutab su tegevus kohalikku elanikkonda. Siinkohal meenub mulle väljaõppe ajal tehtud külaskäik Eesti ohvitseride juurde kõrgema väeüksuse staapi Camp Bastionis. Nagu tänapäeval kombeks, riputatakse operatsioonide kontrollkeskusesse üles ülema kriitilise informatsiooni vajaduste nimekiri ehk CCIR (ingl commander’s critical information requirements). Külastatavas staabis oli regionaalse väejuhatuse ülema prioriteediks esmajärjekorras kohalikke puudutav teave. See tähendas seda, et ülemale tuli kohe ette kanda, kui mõni Helmandi tsiviilelanik surma või haavata sai. Ka minu esimese missiooni ajal 2006. aastal rippus lahingugrupi staabis CCIRi plakat, sellel olid esikohal aga traagilised vahejuhtumid, mis puudutasid koalitsioonisõdurit. Selline kardinaalne muutus saabus 2009. aasta teises pooles, kui NATO vägedele Afganistanis anti korraldus asuda oma seniselt tegevuselt üle mässutõrjele ja see ei olnud pelgalt strateegia nime muutmine. Afganistanis tegutsevaid rahvusvahelisi jõude juhtima asunud kindral Stanley McChrystal ja tema staap olid jõudnud arusaamisele, et kaheksa aastat kestnud sõja võit peitub nende jaoks kolmes asjaolus: esiteks vägede, eriti aga USA kontingendi suurendamises vähemalt 20 000 – 30 000 mehe võrra; teiseks pidi toimuma muutus jõudude kasutamise osas, et suunata see kohalikku elanikkonda arvestavaks tegevuseks; kolmandaks faktoriks oli Afganistani enda julgeolekujõudude suurendamine ning nende paigutamine operatsioonide etteotsa. McChrystal sai oma tahtmise, mis puudutas USA vägede suurendamist. Näitena võin siinkohal tuua Helmandi provintsi, kus 2006. aastal opereerisid ainult britid oma kahe lahingugrupi ning nendele juurde antud Taani pataljoni ja Eesti kompaniiga. Kokku tegi see ligikaudu 3000 meest. Nüüd tegutses Helmandis ainuüksi 12 000 jalaväelast, kellest suurema osa moodustas USA kontingent. Võrreldes 2006. aastaga oli silmnähtavalt suurenenud ka kohaliku armee- ja politseijõud, kuid need ei olnud veel kaugeltki lähedal sellele, et igas Helmandi piirkonnas operatsioone ise juhtida ja läbi viia. Mis puudutab aga üksuste tegevusaluste muutmist, siis siin andis ISAFi staap Kabulis välja kindlad mässutõrjejuhised, mis kõlasid alljärgnevalt (pidin ise nendele nn reeglitele alla kirjutama ning lisama, et olen vähemalt korra kuus selgitanud neid oma isikkoosseisule): a) kaitse ja