align="center">
ERGOMEETER
Maikuu teisel poolel tõime kompanii oma operatsioonialale ning alustasime vastutusala ülevõtmist. Britid ühtegi raamkäsku tegevuse alustamiseks esialgu ei esitanud. Järeldasin sellest, et hõivan vana kompanii tugipunktid ning jätkan opereerimist nii, et võimalikult suur ala saaks sagedaste patrullidega kaetud. Eelmise kompanii juhtkond tuli meile nõu ja jõuga abiks ning juhendas meid esimesel kahel päeval igal sammul.
Estcoy vastutas umbes 5 x 5 ruutkilomeetrise ala eest, kus paiknes üks patrullbaas ning kuus kontrollpunkti (vt joonis 1, lk 45). Kompanii juhtkond, evakuatsioonigrupp, üks jalaväejagu, 70 briti sõdurit ning umbes 50 Afganistani rahvusarmee ehk ANA (ingl Afghan National Army) võitlejat hoidsid patrullbaasi Wahid ja selle lähiümbrust oma kontrolli all. Tegemist oli niisiis baasiga, kus ma enamuse ajast asusin. Oma esimese rühma paigutasin Elhaami, Daqhiqi ja Serakoori kontrollpostidesse. Teise rühma suunasin Narooni ja Karimi ning miinipildujarühma Elhaami ja Harozo kontrollpostidesse. Lisaks sellele langes meie õlgadele ka üks Elhaamist paarsada meetrit eemal paiknev vaatluspost. Üpriski korralik hulk tugipunkte ühe kompanii jaoks, kuid selline oli koalitsioonijõudude taktikaline kontseptsioon Afganistani lõunaprovintsides, kus kompaniisid nimetati maa-ala hoidvateks üksusteks. Selline tugipunktide taktika, kus koalitsioonijõud olid laiaulatuslikult vastutusaladel jaotatud, pakkus kohalikule elanikkonnale julgeolekujõudude kohalolu asulates või nende vahetus läheduses, oli mässutõrje kindlaks ja minu isiklikust seisukohast üheks täitsa õnnestunuks osaks. Kuid pole head ilma halvata ja nii ei saanud ka meie ilma probleemide ja väljakutseteta läbi. Nendeks olid kaks igipõlist aspekti, mida on ühe sõjaväelise juhi jaoks alati liiga vähe: nimelt aeg ja talle allutatud üksuste hulk. Mis aega puudutab, siis siin mängis rolli üks „maagiline kuupäev” – 31. detsember 2014 ehk päev, mil pidi lõppema ISAFi operatsioon. Koalitsioonijõud kiirustasid, õpetades välja Afganistani rahvusarmeed ja andes neile üle aina rohkem vastutusalasid. Sama oli ka minu kompaniiga. Pidime suhteliselt varakult lahkuma kättevõidetud ja rahulikust piirkonnast, jättes selle kohalikele relvajõududele, ning siduma end vaenlasega uuel alal. Rahvusarmee oli mures, kartes jääda hiljaks vajaliku võitlusvõime saavutamisega. Ka tsiviilelanikkond oli kuulnud rahvusvaheliste jõudude ajakavast, mistõttu nemad olid äraootaval seisukohal, hoides suhtluskanalid kõikide vastaspooltega avatud. Ja lõpuks meie „vastasvõistkonnad”, taliibid ja teised mässulised. Nende suust kostis järgmist: „Teil, NATO sõdurid, on hinnalised ja täpsed käekellad, aga meil on aega!” Ja ma oletan, et sellega on kõik öeldud. Mis puudutab aga üksuste hulka, siis siin ei ole tegemist põhimõtteliselt minu nutulauluga, vaid esialgu oli tugipunktide hulk tõesti suurem kui mu käsutuses olevate patrullivate jagude arv. Süsteem nägi ette seda, et päevasel ajal on keegi kogu aeg väljas, lisaks sellele nõuti tegutsemist ka öösiti. Pidin seega leidma võimaluse, kuidas katta patrullidega ligikaudu kümme tundi päevasest valgest ajast, kasutades kuut väikest jalaväeüksust, ja hoides samal ajal puutumatuna ning töökorras ühte patrullbaasi, kuut kontrollpunkti ja ühte pisikest tugipunkti. Arvasin esialgu, et suudan vähemalt mõne kontrollpunkti kohe missiooni alguses rahvusarmeele üle anda, kuid meie esimesel kokkusaamisel ütles nende pataljoniülem mulle siiralt, et sel ajal, kui eestlased hoiavad Narooni ja opereerivad seal kümne mehega, vajab tema sama ülesande täideviimiseks vähemalt kahtkümmet oma võitlejat, ja mu ettepanek selleks jäigi. Mõni aeg hiljem müüdi Elhaam ANAle siiski n-ö maha ja sedagi alles pärast intensiivseid kõnelusi, millele panid aluse Wahidist tulnud jonnaka eestlase ettekanded. Kuidas me nendele väljakutsetele siis reageerisime?
Selge oli see, et ma ei saavuta olemasolevate jõududega püsivat väljasviibimist. Tuli määrata raskuspunkt, millele suurim tähelepanu pühendada ja selleks seadsin endale teede Cornwall ja Jupiter vahele jääva tsooni (vt joonis 1). Samal alal paiknevate külade elanikud olid meie poolt pakutava „teenusega” vägagi rahul. Olime Bakwayani asula ümbruses ning teest Aries lõunasse jäävas alas suhteliselt puutumatud tänu eelmiste Eesti üksuste poolt saavutatud edule ja seda ma kaotada ei kavatsenud. Jalaväele puhkepäevade võimaldamiseks panin üles isikute ja sõidukite läbiotsimispunktid, kasutades selleks miinipildujarühma ja juhtkonna kaitseväelasi. Lisaks sellele hakkasime tegelema ohtrate sõitudega, külastades kontrollpunktides elavaid kaaslasi või abistades britte materjali ja isikute transpordiga.
Eelmine kompaniiülem jättis mulle ka päranduse – iga teisipäevase turupäeva ajal toimuva kohtumise vastutusala tähtsaimate külavanematega. Šuradeks kutsutud kokkutulekud olid eriti huvitavad ühe asjaolu poolest, mis puudutas meie Afganistani relvajõudude partnereid. Nimelt korraldas selliseid kohtumisi kohaliku armee komandör ja seda mitte tasuta (raha tuli Briti ülesehitusmeeskonna vahenditest). Tuli ju valmistada toit ning pakkuda jooke. Samas oli selge, et mingi summa kukkus komandörile ka taskusse. Tollel minu jaoks esimesel korral oli külavanemaid kohale tulemas umbes kümme, mida olevat eelmise kohtumisega võrreldes poole vähem. Teades, et ka raha makstakse selle võrra vähem, saatis armee boss oma alluvad kiiresti turule ning poole tunni pärast oli hütt kohalikke täis: 10 külavanemat ja 10 täiesti suvalist ning suure tõenäosusega ka mitte meie piirkonnast pärit turukülastajat. Ühe meeldiva asjaolu toon siinkohal eraldi välja – toit, mida kohaliku armee kokk šura jaoks valmistas, oli sellest, mis meile laagris pakuti, mitu korda maitsvam. Eriti rõõmustas mind see, et laual olid värsked köögiviljad. Patrullbaasis olid kurgid, porgandid ja tomatid delikatessiks. Neid pakuti meile väga harva.
Kui ANA kompaniiülemast juba juttu tuli, siis teen siinkohal pisikese kõrvalepõike ja pajatan veel meie tähtsaimast koostööpartnerist. Šura eest vastutav Rahim Ali oli märkimist väärt tegelane. Teda esimest korda turu juures kohates ei oleks ma iialgi osanud arvata, et minu vastas seisab majori auastmes sõjaväelane. Vormi asemel kandis Ali lihtsat sitsiriidest kleiditaolist ürpi. Kui relv ka kusagil oli, siis oli see väga osavalt riietuse alla peidetud. Ta tervitas mind suhteliselt arusaadavas vene keeles, sest tema enda sõnade kohaselt oli ta 1980ndatel õppinud mingis Nõukogude Liidu sõjakoolis Leningradis. Tegemist oli kahtlemata autoriteetse isikuga nii kohalike külaelanike kui ka oma kompanii võitlejate jaoks, kuid kogu tema olemus meenutas mulle pigem nõukaaja kolhoosibrigadiri, aga mitte sõjaväelast. Rahim Ali isiklikult patrullidesse kaasa ei läinud, pigem eelistas ta puhata baasi onnis või siis kodus Kabulis. Riigi pealinna kadus ta meie missiooni jooksul kolmel korral ja alati vähemalt kolmeks nädalaks. Tema äraolek tähendas seda, et rahvusarmee võitlejad sellel ajal operatsioonidel ei osalenud. Üksikuid patrulle viidi küll läbi, aga ainult rahulikes paikades. Viimane asjaolu pärssis kohe ka meie tegevust, sest mässutõrje reeglite kohaselt ei tohtinud me ilma ANA toetuseta näiteks läbiotsimisalaseid üritusi korraldada. Ka lahingugrupi juhtkond pidi sellise tegevuse kooskõlastama kohalike relvajõududega. Meie missiooni viimastel kuudel arvas Ali, et palga eest ta oma kahte naist ja lapsi normaalselt ülal pidada ei suuda, ning leidis mooduse, kuidas oma sissetulekut suurendada. Ta peatas kümneks päevaks patrullbaasi külje all oleva turu ülesehitustööd, nõudes ehitajatelt „katuseraha”. Vastava informatsiooni edastasid meile töid teostanud mehed ise. Kandsin mafiooso tegevusest loomulikult oma pataljoniülemale ette ning probleemi püüti lahendada kõrgemal tasemel. Rahim Ali kutsuti oma süüteo pärast tema enda väeosa staapi ning sealt naastes puudus majoril üks esihammas. Sellega tema trikid kahjuks ei piirdunud. Kui meie patrullbaasi kopteri maandumisplatsi uuendustööd algasid ja kohalik ettevõte killustikukoormatega kohale jõudis, ootas neid väravas Ali ning nõudis jällegi raha. Suure tõenäosusega aimasid kohalikud halba ning panid konvoile saatemeeskonnaks tsiviilriietuses politseinikud kaasa. ANA majoril klõpsati kohe käte ümber rauad kinni ja ta viidi jaoskonda selgitusi andma. Selle intsidendiga tema kompaniiülema karjäär lõppeski. Kuulsin hiljem, et ta jätkas teenistust kuskil staabis.
Läheme aga missiooni esimeste nädalatega edasi. Cornwallist läände ja Serakoorist põhja jääva osa võttis eelmine kompanii brittidelt ajutiselt üle, kuid tagasi anda ei jõudnudki. Teadsin, et vaenlane on selles vastutusala osas ringi liikumas, kuna varem oli Daqhiqi kontrollpunkt pidevalt mässuliste rünnakute all olnud. Paigutasin seetõttu täiesti teadlikult antud ala peale just oma kogenuma jalaväerühma ülema, kuid minu üllatuseks kadus vaenlane nagu vits vette. Üksikud tulekontaktid meestel küll olid. Ka paar isevalmistatud lõhkekeha pandi patrullide teele ette, kuid sellist intensiivset kokkupõrget taliibidega, nagu britid varem