märkas vilksamisi kaht pilooditooli, nende kohal laiad paneelid, täis kange, nuppe ja informatiivseid ekraane. Ühel toolil istus naisterahvas, kes vajutas meeleheitlikult nuppe, nii et mägi sööstis ettepoole, puud nende all üha kiiremas tempos kadumas. Mark oli seda vaevu hoomanud, kui keegi ründas teda paremalt ja nad kukkusid üheskoos põrandale.
Markil oli kukkumisest hing kinni ja ründaja üritas teda maha suruda. Siis aga löödi ründajale Aleci vasaraga õla pihta, nii et ta lendas eemale. Mees maandus valuoiatuse saatel ja Mark ajas end püsti, üritades õhku ahmida. Alec haaras mehe rohelisest särgist ja tõmbas ta endale näo ligidale.
„Mis siin toimub?” küsis endine sõdur, tatt pritsimas.
Piloot tegutses nuppude kallal edasi, eirates kaootilist vaatepilti enese selja taga. Mark astus talle ligi, teadmata, mida teha. Ta rahustas end maha ja kõneles nii autoriteetselt, kui vähegi sai.
„Peata see masin kohe. Pööra see ümber, vii meid koju.”
Naine tegi, nagu poleks poissi kuulnudki.
„Räägi minuga!” karjus Alec mehele.
„Me oleme mitte keegi!” sõnas mees haledalt oiates. „Meid saadeti lihtsalt nende eest musta tööd tegema.”
„Saadeti?” kordas Alec. „Kes teid saatis?”
„Ma ei saa seda öelda.”
Mark kuulas toa teises otsas toimuvat. Teda ärritas, et piloot ei teinud tema käsklustest väljagi. „Ütlesin, et peata see masin! Kohe!” Ta tõstis mutrivõtme õhku, kuid tundis end täiesti naeruväärsena.
„Täidan lihtsalt käsku, poiss,” vastas naine. Tema hääles polnud emotsioonikübetki.
Mark otsis viisi, kuidas end maksma panna, kui kuulis Alecit meest põrandal peksmas ja see haaras tema tähelepanu.
„Kes teid saatis?” kordas Alec. „Mis nendes nooltes oli, millega te meid lasksite? Mingi viirus?”
„Ma ei tea,” ägises mees. „Palun, palun ära tee mulle haiget.” Marki tähelepanu oli nüüd ainiti rohelises kombinesoonis mehel. Korraga ilmus tolle näole hallus, justkui oleks mingi kummituslik olevus ta enesesse haaranud. „Tee seda,” ütles ta just nagu masinlikult. „Võta ta maha.”
„Mida?” küsis Alec. „Mida see tähendab?”
Piloot pööras näo Marki poole, kes vaatas teda hämmeldunult. Naisel olid samasugused tühjad elutud silmad nagu rohelises kombinesoonis kutilgi. „Me täidame vaid käsku.”
Ta sirutas välja ja tõmbas kangi, lükates seda edasi, otse lõppu välja. Mägi jõnksatas ja sööstis maapinna poole. Kokpiti aknad olid ühtäkki rohelust täis.
Mark paiskus põrandalt õhku ja rammis kontrollpaneeli. Midagi hiiglaslikku purunes ja kõrvus kaikus mootorimüra; kostis vali mürtsatus, millele järgnes plahvatus. Mägi jäi järsult seisma ja midagi kõva lendas üle ruumi, maandudes Markile vastu pead.
Ta tundis valu ja sulges silmad, enne kui veri jõudis nägemisse voolata. Ja seejärel vajus ta aeglaselt teadvusetusesse mööda pikka, lõputut tunnelit, kuuldes Alecit end hüüdmas.
Tunnel – kui sobilik, mõtles ta, enne kui täielikult teadvuse kaotas. Seal oligi ju kõik lõppude lõpuks alanud …
8. PEATÜKK
Mark toetab pea metroorongi istme seljatoele, kui masin edasi tuhiseb. Ta sulgeb silmad, naeratab. Kool oli tol päeval raske, kuid selleks korraks läbi. Kaheks nädalaks. Nüüd saab ta puhata ja lõõgastuda – niisama olla. Mängida Virtnetis ja süüa hoomamatul hulgal toitu. Olla Trinaga, rääkida Trinaga, tüüdata Trinat. Võib-olla ütleb ta oma vanematele lihtsalt adiós ja röövib tüdruku, põgeneb. Palun väga.
Ta avab silmad.
Tüdruk istub otse tema vastas, ei tee Marki märkamagi. Tal pole aimugi, et poiss temast unistab, et Mark on tema järele hull. Nad on olnud sõbrad tükk aega, pigem juhuse kui millegi muu tahtel. Kui elad mõne lapse kõrval, on see laps universumi reeglite kohaselt sinu semu. Meessoost, naissoost, tulnukas – vahet pole. Aga kuidas oleks Mark pidanud teadma, et Trinast kasvab niisugune ilus olend kuuma keha ja pimestavate silmadega? Muidugi, sellega kaasnes probleem, et ta meeldib kõikidele poistele koolis. Ja Trinale meeldib meeldida. See on ilmselge.
„Hei,” ütleb poiss. Metroorong sööstab New Yorgi all tunnelitest läbi, sama tasa kui sosin, liikumine vaat et uinutav. See tekitab tahtmise silmad uuesti sulgeda. „Millele sa seal mõtled?”
Tüdruku pilk kohtub poisi omaga; seejärel lööb tema nägu naeratusest särama. „Absoluutselt mitte millestki. Seda ma järgmised kaks nädalat teha kavatsengi. Mitte mõelda. Kui mõtlema hakkan, mõtlen kõvasti mittemõtlemisele, kuni lõpetan mõtlemise.”
„Vau. See kõlab peaaegu keeruliselt.”
„Ei. See on lihtsalt lõbus. Ainult suurepärased imelapsed teavad, kuidas seda teha.”
See on üks neid hetki, mil Markil tekib naeruväärne kihk öelda midagi selle kohta, et tüdruk talle meeldib, kutsuda ta ametlikult välja, sirutada ja võtta tal käest. Selle asemel tulevad üle huulte tavapärased rumalad sõnad. „Oo targimast targim, võib-olla saaksid minulegi seda mittemõtlemisele mõtlemise tehnikat õpetada.”
Tüdruku nägu läheb pisut krimpsu. „Sa oled täielik nohik.”
Oo jaa. Mark on ta kohe kindlasti ümber sõrme keeranud. Ta tahaks oiata, võib-olla endale isegi näkku mõne hoobi anda.
„Aga mulle meeldivad nohikud,” lisab tüdruk, et lööki pehmendada.
Ja Mark tunneb end taas hästi. „Niisiis, mis sul tegelikult plaanis on? Lähete kusagile, olete kodus või kuidas?”
„Võib-olla lähme mõneks päevaks vanaema juurde, aga oleme enamuse vaheajast kodus. Pean millalgi Dannyga välja minema, aga ei midagi kindlat. Ja sina?”
Järjekordne hoop. Selle tüdrukuga on nii palju tõuse ja mõõnu. „Ee, jep. Tähendab, ei. Me lihtsalt … ei midagi. Istun niisama ja söön krõpse. Kõvasti röhitsemist. Ja pealtvaatamist, kuidas mu väike õde kingitustega ära hellitatakse.” Madison. Jep, ta on ärahellitatud, aga pooleldi on see Marki süü.
„Võib-olla saame koos aega veeta.”
Ja taas kord ülesmäge. „See oleks vinge. Kuidas oleks iga päev?” Ta pole veel varem tüdrukuga nii julge olnud.
„Olgu. Võib-olla võiksime isegi …” Trina vaatab liialdatud ettevaatusega ringi ja keskendub siis taas Markile, „su keldris salaja suudelda.”
Tervelt ühe pika sekundi jooksul usub Mark, et Trina mõtleb seda tõsiselt, ja tema süda jääb täiesti seisma, külmavärinad käivad nagu sõdurid üle kere. Tema rind pulbitseb tunnetest.
Kuid siis hakkab Trina pööraselt naerma. Mitte just pahatahtlikult ja võib-olla märkab Mark kusagil isegi märki pärisflirdist. Kuid ta saab aru, et tüdruku jaoks on nad eluaegsed semud, ei enamat. Et mõte keldris suudlemisest on lihtsalt tobe. Mark otsustab ametlikult oma mõtted mõneks ajaks maha jätta.
„Sa oled nii naljakas,” ütleb ta. „Ma naeran sisimas.”
Tüdruk lõpetab itsitamise ja kasutab kätt, et näole tuult teha. „Ma muide tegelt ka teeks seda.”
Viimane sõna on vaevu üle ta huulte lipsanud, kui tuled kustuvad.
Metroorongi võimsus kaob ja masin aeglustab; Mark kukub oma istmelt peaaegu Trinale sülle. Igal muul ajal oleks see ehk heagi olnud, kuid nüüd tunneb ta lihtsalt hirmu. Ta on kuulnud, et seesuguseid asju juhtus vanasti, kuid tema eluajal ei vea maaalune elektrisüsteem kunagi alt. Nad on täielikus, pilkases pimeduses. Inimesed hakkavad karjuma. Aju pole ehitatud sedasi, et niisugust pimedust avasüli tervitada. See on lihtsalt hirmutav. Lõpuks hakkab mõne randmefoni valgus hägusalt kumama.
Trina haarab poisil käest ja pigistab seda. „Mida põrgut?” küsib ta keerutamata.
Mark