(52 %). See lihtne tehe näitab, et keskeltläbi võib kasvukeskkonna mõjude arvele kirjutada umbes kolmandiku (34 %) inimeste intelligentsuse erinevustest.
Ent siin on jälle üks aga. Ka kasvukeskkonna mõju ulatus sõltub inimeste vanusest. Kui enne näitasime, et geneetiliste tegurite mõju suureneb kiiresti lapse kasvades, siis see suurenemine toimub just kasvukeskkonna mõjude arvelt. Tegelikult on nii, et lapseeas on kasvukeskkonna mõju IQ-testi tulemustele päris suur, aga muutub täiskasvanueaks peaaegu olematuks. Seda näitavad nii koos kasvanud ühe- ja erimunaksikute võrdlemine, eraldi kasvanud ühemunakaksikute võrdlemine (nagu eespool öeldud, on eraldi kasvanud täiskasvanud ühemunakaksikud IQ poolest pea sama sarnased kui koos kasvanud ühemunakaksikud) kui lapsendatud laste uurimine (lapsendatud laste sarnasus oma kasuvanematega ning – õdede ja – vendadega kaob täiskasvanueaks peaaegu täielikult). See tulemus läheb vastuollu levinud arvamusega, et inimeste võimeid määravad vanemate pingutused laste harimiseks – pisut tõesti määravad, aga lõpuks kasvavad lapsed oma võimete poolest suuresti ikka selliseks, nagu nende geenid ning nad ise tahavad.
MUUDE KESKKONNATEGURITE MÕJU INTELLIGENTSUSELE
Seda, et lastetoa ning perekeskkonna mõju intelligentsustasemele on piiratud, eriti täiskasvanuks saanuna, on teadlased pidanud aastakümneid tunnistama. Ükskõik kui imelik see tundub, ei ole tõendeid, et ainuüksi ühes peres kasvamine näiteks õdesid-vendi intelligentsuse poolest kuidagi sarnasemaks muudab. Samas keskkonnategurid mõjutavad silmanähtavalt inimeste võimete taset, aga need tegurid tulevad suuresti väljastpoolt kasvuperekonna loodud keskkonda.
Kas intelligentsust saab arendada?
Keegi ei kahtle, et koolis õppides laste intelligentsus areneb. Lugema ja kirjutama õppimine mõjutab kahtlematult seda, kuidas laps mõtleb, mida ta meeles peab ja kuidas oma tegevusi planeerib. Jean Piaget’ ja teiste arengupsühholoogide tööd on näidanud, et vanusega omandab laps uusi vaimseid operatsioone, mis lubavad tal omandada uusi keerulisi mõisteid (nt arvud) (Piaget & Szeminska, 2002). Kõik need oskused parandavad tulemuslikkust mitte üksnes arvutamises, vaid ka teistes mõtlemist nõudvates ülesannetes. Kuid nagu psühholoogias mõnikord juhtub, on kõige ilmsemaid asju raske katseliselt kinnitada. Näiteks selleks, et uurida koolihariduse mõju vaimsetele võimetele, peaks olema võimalik manipuleerida katseisikutega selliselt, et osa saab haridust ja osa ei saa. Eetilistel põhjustel pole selline eksperimendi korraldus vähemalt arenenud demokraatlikes riikides võimalik. Paraku on olemas kultuure, kus selline loomulik eksperiment toimub. Näiteks Malawis on tüüpiline, et vanemad võtavad lapsi sageli algklassidest ajutiselt ära, sest neid on vaja abiks põllutöödel. Seega võib ühes klassis olla lapsi, kelle koolis õppimise aeg märkimisväärselt erineb. Mõned lapsed on saanud rohkem kooliharidust ja teised sama vanad lapsed on vähem koolis käinud. Võiks oletada, et kauem lugemist, kirjutamist ja arvutamist harjutanud lapsed saavad intelligentsustestides paremaid tulemusi võrreldes samaealistega, kes on pidanud selle asemel põllutöid tegema. Tegelikud andmed kinnitavad aga vastupidist: vähemalt Malawi koolis veedetud aeg ei avalda laste IQ tulemustele märkimisväärset mõju, võrreldes näiteks laste bioloogilise vanusega, mille kasvuga suureneb ka vaimne võimekus (Van de Vijver & Brouwers, 2009). Kuigi on üsna selge, et kooliskäimine mõjub soodsalt vaimsete võimete arengule, sõltub koolihariduse mõjulepääsemine paljudest asjaoludest.
Veelgi küsitavam on see, kui palju mõjutab vaimset pingutust nõudvate ülesannete harjutamine üldist vaimset võimekust täiskasvanutel. Hiljuti pälvis suurt tähelepanu töö, kus katses osalejad harjutasid 8–19 päeva 25 minuti jooksul ühte töömäluülesannet (n-tagasi ehk ülesanne võrrelda, kas esitatud sümbol on võrdne n kohta enne seda esitatud sümboliga) (Jaeggi, Buschkuehl, Jonides & Perrig, 2008). Arvatakse, et töömälu suurus on seotud üldise vaimse võimekusega ja seepärast on paljude intelligentsustestide üheks alatestiks töömälu mahu määramine (nt WAIS). Jaeggi ja tema kolleegid leidsid, et niisugune harjutamine teeb oluliselt vilunumaks ja see saab määratluse järgi olla vaid voolav intelligentsus Gf, mis harjutamise käigus paraneb. Hilisemad tööd näitasid, et ka hiirtel parandab töömälu harjutamine üldist taiplikust (Light jt, 2010).
Teised autorid pole aga nende järeldustega nõus, kuna ei ole piisavalt tõendusi, et tegemist on üldvõimekuse paranemisega ja mitte kitsa vilumuse kasvuga (Colom jt, 2010; Moody, 2009). Seega oleks oluline näidata, et nädalatepikkune n-tagasi-ülesande harjutamine parandab näiteks verbaalset ja ruumilist võimekust. Näiteks üks rühm katses osalenuid ei näidanud mingit vahet Raveni maatriksite tulemustes enne ja pärast nädalaid kestnud harjutamist (Moody, 2009). Järelikult, probleem ei ole tõestamises, kuidas mingi ühe kindla ülesande harjutamine parandab tulemusi sedasama tüüpi ülesannetes, vaid selle näitamine, et paranemine kandub üle ka teist tüüpi vaimset pingutust nõudvatesse ülesannetesse.
Sekkumisprogrammid
Intelligentsus ei ole asi, mida saaks katseliselt uurida. Eetilistel ja muudel põhjustel ei saa jagada inimesi kahte rühma, lootes teha ühega midagi niisugust, mis vaimset võimekust arendab, ja teine sellest ilma jätta. Sellele vaatamata on eri aegadel ja erinevais paigus ette võetud sekkumisprogramme, mille eesmärgiks on parandada intelligentsust.
Sekkumisprogramme on olnud kahte tüüpi. Ühed on lähtunud eeldusest, et intelligentsuse arengule võib mõjuda soodsalt toitumise paranemine. On tähele pandud, et majandusliku kitsikuse ja halbade toitumisharjumuste korral võib organism ilma jääda vajalikest vitamiinidest ja mineraalidest. Sellisel juhul piisab vitamiini- ja mineraalitablettidest, et laste vaimset võimekust oluliselt suurendada, võrreldes platseeboga, kus võrdlusrühmale antakse füsioloogiliselt neutraalse koostisega tablette. Uuringud on näidanud, et vitamiinide lisamine nende all puudust kannatavate laste toidule parandab märkimisväärselt vaimset võimekust (Eysenck, 1991; Schoenthaler & Bier, 1999, 2000).
Suuremat ühiskondlikku vastukaja on tekitanud sotsiaalse sekkumise programmid, mille eesmärgiks on intelligentsuse parandamine. Tavaliselt on sellised programmid suunatud majanduslikult vähe kindlustatud lastele, mis tihti kattub ka rassikuuluvusega. Näiteks Ameerika Ühendriikides alustati 1965. aastal lähte-eelise (Head Start) programmidega majanduslikult vähekindlustatud peredes kasvavatele lastele. 1972. aastal algatati Põhja-Carolinas laste kooliks ettevalmistamise projekt (The Carolina Abecedarian Project). Lastega tegeldi 6–8 tundi päevas, püüdes parandada nende sotsiaalseid oskusi.
Tulemused näitavad, et sotsiaalse sekkumise programmidel on kindlasti positiivsed lühiajalised efektid (Barnett, 1995). Pikaajaliste tagajärgede osas pole tulemused aga kuigi selged, sest sekkumisprojektide läbiviijad kipuvad tavaliselt positiivseid tulemusi ülehindama (Anderson, 2008). Tüüpiline on see, et sekkumisefektidel on lühiajaline mõju, mis hakkab tasapisi vähenema ja paari aastaga muutuvad edunumbrid praktiliselt nulliks (Brody, 1997).
Kindlasti on näidatud seda, et sotsiaalse sekkumise programmid viivad IQ tulemuste paranemisele puudega, näiteks autismi diagnoosiga lastel. Autistide sotsiaalsete oskuste parandamine annab märkimisväärse ja pikaajalise juurdekasvu nende IQ skoorides (Ben Itzchak, Lahat, Burgin & Zachor, 2008).
Flynni efekt
Vaimsete võimete uurijad on tähele pannud, et IQ-testide tulemused lähevad aja jooksul paremaks. Iga uus põlvkond saab täpselt sama testi kasutades veidi parema tulemuse kui eelnenud põlvkond. Näiteks arenenud riikides, nagu USA, Suurbritannia, Holland ja Norra, on WISC-testi keskmised tulemused läinud viimase 50 aasta jooksul keskmiselt 15 IQ-punkti paremaks (Flynn, 2007). Kuna 15 IQ- punkti on üks standardhälve, mis keskmise ümber hõlmab väga suurt hulka inimesi, siis tähendaks see, et pool sajandit tagasi olid inimesed palju rumalamad kui tänapäeval elavad. Et on raske leida teisi tõendusi, mis näitaksid inimeste hüppelist targemaks muutumist poole sajandiga, siis peab IQ skooride kasvul olema mingi teine seletus. Praktilise külje pealt on selline testitulemuste kasv tülikas, sest nõuab pidevat testinormide ümbertegemist. Kui seda mitte teha, siis võiks USAs tänapäeval elektritoolile sattuda inimene, kes veel kümmekond aastat tagasi oleks oma IQ-testi tulemuste põhjal tunnistatud süüdimatuks, sest tema IQ ei ületa 70 punkti piiri. Seega ei ole testitulemuste paranemine pelgalt akadeemiline, vaid üsna eluline küsimus.