Psühholoogid ise ei suuda kokku leppida, kuidas intelligentsust defineerida. Nagu peatüki alguses ka kirjutasime, on tegelik olukord täiesti vastupidine. Intelligentsus on valdkond, kus valitseb väga suur üksmeel nii selles, kuidas intelligentsust defineerida, kui selles, kuidas seda on kõige parem mõõta. Selle veenvaks kinnituseks on 52 juhtiva intelligentsuseuurija ühine avaldus, kus on väga selgelt kirja pandud, mis moodustab vaimse võimekuse olemuse (Gottfredson, 1997). Näiteks Eysenck viitab uurimusele, kus küsitleti ligi 600 vaimsete võimete mõõtmise eksperti, kes olid ligi 100%liselt nõus, et intelligentsus tähendab eelkõige võimet abstraktselt mõtelda ja arutleda, võimet lahendada ülesandeid ja omandada teadmisi (Eysenck, 2000).
(2) IQ-testid ei mõõda midagi olulist, kui mitte arvestada võimet täita IQ-teste. Ka selle raamatu mitmetes peatükkides kirjeldatud tööd kinnitavad, et peaaegu alati on inimese akadeemilise või tööalase edukuse parim ennustaja tema IQ-testi skoor. Vaimse võimekuse skoor ennustab edukust mitte ainult eluvaldkondades, kus oluline on raamatutarkus, vaid praktiliselt kõigis eluvaldkondades, ka nendes, kus oluline on nn tänavatarkus (Gottfredson, 1997).
(3) Väide IQ päritavuse kohta on ümber lükatud. Tegelikult on olukord täiesti vastupidine: üha rohkem uurimusi näitab, et inimeste vaimsete võimete erinevused on üsna tugevasti seotud inimeste geneetiliste erinevustega.
(4) IQ testimine loodi selleks, et säilitada ühiskondlikku status quo’d ja kindlustada sellega valitsevaid klasse. Ka see eksiarvamus on otse vastupidine sellele, miks üldse IQ-testid on laialt levinud. Peamine põhjus on anda inimestele võimalusi vastavalt nende vaimsetele võimetele, mitte suguluse või vanemate sotsiaalse päritolu järgi. Näiteks akadeemilise võimekuse testid (vaata allpool), mis on üheks IQ-testide alavormiks, võeti kasutusele just selleks, et ülikoolis saaksid õppida ka need andekad noored, kellel ei ole rikkaid vanemaid.
(5) IQ-testid loodi selleks, et näidata valge rassi üleolekut. Eysencki väljendi kohaselt on IQ-testid värvipimedad. Ainult see seletab asjaolu, et kollane ehk mongoliidne rass (jaapanlased, hiinlased, korealased jne) saab süstemaatiliselt paremaid tulemusi kui valge ehk europiidne rass. Seda kinnitavad ka haridusedukuse (nt PISA) uuringud, kus anghai, Singapur ja Hongkong on tüüpiliselt peaaegu alati kõige esimeste seas. Muide, ka Eesti lapsed saavad neis testides häid tulemusi ja seda üsna valge nahavärvi juures.
Regulatsioonid, mis arvestavad vaimsete võimete taset
Kõigis ühiskondades on seadused, mis lähtuvad eeldusest, et inimeste vaimsed võimed on erinevad. Näiteks väga paljudes riikides saavad kodanikud valmisõiguse ja juhiload 18aastaselt, kuna valitseb üldine arvamus, et selleks ajaks on vaimne areng jõudnud tasemele, mis lubab teha arukaid otsustusi. Eeldatakse, et alla teatud vanuse ei ole inimesel piisavalt mõistust, et aru saada tagajärgedest, mida tema teod endaga kaasa toovad. Olulise tõuke IQ-testide arengule andsid sõjaväe vajadused välja selgitada need, kelle vaimse võimekuse tase polnud piisav täitmaks sõduri ülesandeid.
Ühemõtteliselt on intelligentsusega seotud süüdivuse mõiste. Näiteks Ameerika Ühendriikides ei rakendata surmanuhtlust nendele, kelle IQ skoor on alla 70 punkti, lähtudes arusaamast, et sellest punktisummast algab vaimne alaareng. Vaimse alaarenguga inimene ei ole võimeline piisava selgusega aru saama, milline on asjade põhjuslik seos, mis on ühiskonnas omaksvõetud moraalsete normide sisu ja milline on inimese isiklik vastutus oma tegudest põhjustatud tagajärgede eest. Seepärast ongi teo korda saatnud inimene süüdimatu, sest ta ei olnud võimeline võimalikke tagajärgi ette nägema.
Vaimsete võimete testimise regulatsioonid
Mitmetes riikides kehtivad regulatsioonid, mis piiritlevad, kuidas ja milliseid IQ-teste tohib kasutada. Näiteks Ameerika Ühendriikides kehtib tsiviilkoodeksi akt, mis keelab diskrimineerimise tööle võtmisel. Näiteks üks selle lõik ütleb, et on keelatud kasutada vaimsete võimete teste, mis on konstrueeritud selliselt, et nad diskrimineerivad rassilise, usulise, soolise või rahvusliku tunnuse põhjal [VI, 42 USC 2000(e)(2)(h)]. Samuti on selles seaduses sätestatud nõue, et testid oleksid tõestatavalt suutelised ennustama inimese toimetulekut tööga, milleks sobivust selle testiga mõõdetakse.
Vaimsete võimete uurimine võib riivata mitmeid ühiskonna põhiarusaamu. Näiteks mingile osale ühiskonnast võib tunduda, et grupi- (soo-, rassi- jne) erinevused vaimsetes võimetes ohustavad inimeste võrdsuse põhimõtet, millele on rajatud demokraatlik riigikorraldus (sellest on lähemalt juttu peatükis „Vaimsed võimed ja ühiskond”). Seetõttu on ja ilmselt ka jääb vaimse võimekuse testimine vastuolusid külvavaks ning regulatsioonidele altiks valdkonnaks. Seda vaatamata IQ-testide veenvale suutlikkusele ennustada inimeste toimetulekut nii nende enda kui teiste jaoks olulistes eluvaldkondades, nagu seda on haridus (Laidra, Pullmann & Allik, 2007), töösooritus või tervis (Deary, 2008; Schmidt & Hunter, 2004). Näiteks arvutasid teadlased juba veerand sajandit tagasi välja, et intelligentsustestide kasutamine inimeste värbamisel USA riigiametitesse võimaldas teiste värbamismeetoditega võrreldes saavutada aastas miljarditesse dollaritesse ulatuva kokkuhoiu (Hunter & Hunter, 1984).
Kes võivad IQ-teste läbi viia ja tõlgendada?
Arenenud riikides müüvad IQ-teste spetsialiseerunud testikirjastajad, kes kontrollivad hoolikalt, kellele on lubatud teste müüa. Intelligentsustestid kuuluvad tavaliselt kas B- või C-kategooriasse, mis eeldab testi kasutajalt mitmesuguseid pädevusi. Näiteks B-taseme testimine eeldab läbiviijalt tehnilisi teadmisi selle kohta, kuidas IQ-testid on konstrueeritud ning kuidas neid kasutada. Peale selle nõutakse testi kasutajalt teadmisi statistikast ja sellest psühholoogia valdkonnast, kus testi kasutatakse. Sisuliselt tähendab B-tase, et inimesel on teadmised vaimsetest võimetest ja nende mõõtmisest vähemalt kolmeaastase psühholoogia bakalaureuse programmi tasemel. Vaimsete võimete testimine kliinilises kontekstis esitab testijale veelgi suuremaid nõudmisi. Eeldatakse, et testide kasutajal ja nende tulemuste tõlgendajal on vähemalt magistrikraad psühholoogias ja superviseeritud praktilised kogemused testidega töötamiseks. Sisuliselt tähendab see vähemalt kuut aastat psühholoogiaõpinguid ja praktilise psühholoogitöö kogemust.
Enamus IQ-teste on tasulised ja ühekordset testimisõigust saab osta üsna odavalt testi kirjastajalt. Testimise hind muutub oluliseks siis, kui testitavaid on palju. Teste tuleb kasutada väga kindlate reeglite järgi ning neid ei tohi muuta. Ilma loata testimine ja testimisreeglite rikkumine on vastuolus intellektuaalse omandi seadustega. Välja arvatud Raveni testid, mida ei ole tarvis tõlkida, on eesti keeles kasutatavad vaid mõned üksikud IQ-testid (sellest on lähemalt juttu peatükis „Intelligentsuse uurimine Eestis”).
Väike osa psühholoogilistest testidest, sealhulgas IQ-testid, on n-ö vabavaralised. Vabavaralised testid on enamasti avalikult kättesaadavad (nt on need kusagil ajakirjas avaldatud). Kui ei ole sätestatud teisiti, on nende vabavaraliste testide tõlkimiseks ja muul viisil kasutamiseks vaja autorite luba, isegi siis, kui test on ilmunud mõnes teadusjakirjas või raamatus. Mõnikord harva on vabavaralise testi autorid loobunud oma autoriõigustest ning igaüks võib neid oma äranägemise järgi kasutada ja soovi korral muuta. Avalikuks kasutamiseks olevaid IQ-teste, mille kohta on koostatud ka normid, on siiski väga vähe.
Võrreldes ärilisi ning vabavaralisi teste, on mõlemal testitüübil oma eelised. Äriliselt kasutatavate testide eelisteks on see, et keegi vastutab nende levitamise, kvaliteedi ja töökorras hoidmise eest ning need püsivad enamasti aastaid muutumatuna. Pikemat aega sama testiversiooni kasutamine lubab koguda suure hulga võrreldavat informatsiooni, mis on oluline näiteks kordusuuringute puhul, samuti testi kvaliteedi järjepidevaks kontrollimiseks. Näiteks Flynni efekti olnuks raske avastada, kui testi oleks pidevalt uuendatud. Nende testide puuduseks on lisaks hinnale aeglane areng, sest testide omanikud muudavad teste endid või nende norme väga vastumeelselt ega luba seda teha ka teistel (Goldberg jt, 2006). Vabavaraliste testide eelised on äriliselt kasutatavate testide puudused ja vastupidi. Suhtlus- ning informatsiooni haldamise tehnoloogia olulise arenemise taustal viimase paarikümne aasta vältel on uurijate koostöövõime testide arendamisel oluliselt paranenud. Pole kahtlust, et see on aidanud vabavaralistel testidel paremini levida ning on loonud teadlastele võimaluse nende kasutamist ning kogukonnapõhist arendamist sihipäraselt korraldada.
Akadeemilise