džässi ja tantsumuusika vahele, temale oli džäss midagi hoopis sügavamat. Nii, nagu ta oli hiljem Heliloojate Liidu eksperimentaalkoori asutaja, tegutsesid ka Swing Clubis eksperimentaalansamblid, mis sest, et pidudelgi tantsumänge mängiti.
Erinevalt lääne džässiuuendajaist, kes eitasid tantsulise svingi klišeesid aastatega muutunud veendumuste sunnil, hakkas Uno Naissoo nõukogude ühiskonnas valitsevate olude tõttu otsima võimalust viljelda džässi, saamata selle eest süüdistusi ameerika elulaadi propageerimises. Leidnud selle võimaluse etnilises džässis, sai see tema loomingulise eneseväljenduse loomulikuks osaks. Just Swing Club (lühendatult SC) aitas tal oma mõtteid – esialgu veel üsnagi hägusaid – praktikas kontrollida.
Almanahh elustab 1940. aastate lõpu, kui Nõukogude Liit astus nn külma sõja ajajärku. Kremlist sadas kultuuriinimestele käske ja keelde, ajalehtedes ei põlatud isegi valimatut sõimu. Säärases olukorras ajasid džässimuusikud oma asja edasi põhimõttel: kui otse ei saa, siis läheme ringi. Seda peegeldab ka SC almanahh, Sealt on käesolevasse peatükki valitud eeskätt Uno Naissooga seotud lõike. Alustagem Heldur Karmo sissejuhatava sonetiga „Alandlik pühendus”, kus nimetatakse alguses kaasa teinud muusikuid ja kirjeldatakse ansamblis valitsevaid olusid.
Siin mängib Naissoo esindus-kvartett!
Kas mingit serenaadi või gavotti?
Ei, rohkem just gillespielikku hotti17,
soliidsus kus on ainult meelepett.
Saeb Ustus18 topeltkrihve nõnda,
et kõik teised võivad panna pillid kotti.
Näe, Peeter19 vaikselt ohkab. Õiget sotti
ei taipa Sass20 ja pühib higivett.
Ning Naissoo surub-tõmbab lõõtsapilli
ja pahatihti mängib sõrmed villi
just omakirjutatud hullust noodist …
Krutt21 kui ka Ellen22 sünget sõnaprahti
meelt heites püüdvad mõtestada lahti –
ja kulgeb mäng kui tõmmatuna soodist.
Jah, mäng … See tõuseb kõrgemasse sfääri
Ei taipa seda loll lihtsurelik,
kes kuulab, kuulab nägu murelik
kvartett kui mängib „Dizzy Atmosphere’i”.
On bebop sõnnik. Fakt. Kuid ta ei määri
ja see on juba ultramoodne trikk.
Ent rämpsuks siiski jääb ja imelik
bop sellisena ülistust ei vääri.
On nii – detsembrist taas saab kaunis juuli,
SC-ski juba tunda värskeid tuuli.
Ja, vend, sa seda paablit armasta,
sest piibliski on kuskil tähendatud,
et pärast põrgut otse taeva satud –
nii möginastki kord saab muusika!
Raamatus „Sirp ja saksofon” (lk 279–278) on kommenteeritud seda sonetti järgmiselt.
„Ehkki luuletus oli kirjutatud väikese naljana, leiame siit ka tõetera. Nimi Swing Club polnud valitud juhuslikult, vaid rõhutas ühenduse muusikalist eelistust: biibop on paha, sving hea. Just neil aastail hakkas Charlie Parkeri, Dizzy Gillespie jt. algatatud uus džässisuund bebop (esialgu ka rebop) üle maailma levima, põhjustades svingisõpradele paraja šoki. Seniajani oli džässis valitsenud elegantne sving, mis suures osas põhines populaarsete lööklaulude tantsulistel seadetel. Svingmuusikute loosungi oli juba 1932. aastal sõnastanud Duke Ellington palas „It don’t mean a thing if it ain’t got that swing” („Sel pole mõtet, kui sel puudub sving”). See oli ka SC lipukiri, kuid luuletuses mainib Karmo värskeid tuuli, manitseb vendi armastama biiboppi (paablit) ja ennustab, et sellestki saab muusika. Nii ka läks. Õige pea said muusikud nagu Naissoo aru, et sving pole midagi ainuvõimalikku ega lõplikku. Lihtsustatult vaadeldes oli ju džässi arengus olnud küllalt pöördeid: 1900/10 – rägtaim, 1920 – New Orleansi džäss ja diksiländ, 1930 – sving, 1940 – biibop. Ees aga seisid: 1950 – jahe (cool) džäss ja hard bop, 1960 – modaalne, etniline, vaba (free) džäss, 1970 ja edasi – džässrokk, elektrooniline džäss … Esialgse eitamise põhjus oli, peale harjumatu uudsuse, ka see, et biibopi tehniline tulevärk käis meie kodukasvanud muusikuile üle jõu. Et seda džässiuuendust seestpoolt uurida, selleks oleks vajatud heliplaate või magnetofoni, ent neist ei maksnud toona unistadagi. Üle jäi ikka ainult pingeline kuulamine raadioaparaadi ääres.”
Almanahhi edasi lehitsedes leiame sealt tähestiku järjekorras seitse SC liiget koos foto ja lühitutvustusega. Tutvustusi on alljärgnevas loetelus lühendatud, samas ka hilisemate andmetega täiendatud. Peaaegu igaühe kohta on rõhutatud, et tegemist on džässientusiastiga, mitte lihtsalt huvilisega. Enamasti on ka märgitud, millal esialgsest huvist sai entusiasm. Seda võib –
küll väheke muiates – võrrelda samal ajal nõukogude ametlikes ankeetides esineva küsimusega sotsiaalse päritolu kohta. Ideaalne oli võimalus sinna kirjutada: pärit töölisperekonnast. SC liikmeks olemise tingimus oli entusiasm – džässist saadav vaimustus. Ja et kõik SC ühendusse kuuluvad noored inimesed olid džässist vaimustatud, eesotsas nende juhi Uno Naissooga, seda võib juba täiesti tõsimeeli uskuda. Kes olid siis need seitse alusepanijat?
Hilisem mainekas teadlane Ustus Agur oli Swing Clubi päeviks juba kogenud viiuldaja.
Ustus Agur, viiuldaja ja orkestreerija. Viiulit hakkas õppima 4-aastaselt. Oli mänginud tantsuorkestris Väike R (reaalkooli ansambel, 1945), restoranides Du Nord (1946) ja Kuning23 (Viru, 1947). Lõpetas 1951 elektriinsenerina TPI, töötas 1951–77 samas kõrgõppeasutuses, sh elektronarvutite kateedri juhatajana, oli 1978– 80 Eesti Informatsiooni Instituudi teadusdirektor ja 1980–90 direktor, aastast 1991 Eesti Informaatikafondi tegevdirektor. Uurimusi elektriajamite ja infosüsteemide teooria ja projekteerimise alalt. Koostanud õpikuid, käsitlenud informaatika üld- ja filosoofilisi probleeme, loonud elektrotehnika- ja informaatikatermineid ning arendanud sellealast terminoloogiat, tõlkinud ja toimetanud sellealaseid raamatuid. Asutas ajakirja Arvutimaailm, oli a-st 1993 selle peatoimetaja.
Olgu kohe märgitud, et SC ei kujutanud endast mingit noorteühendust mööduva vaimustuse väljaelamiseks. Ka küpsemas eas, kui SC enam ammu ei eksisteerinud, jäid kõik džässi veendunud pooldajaiks, olles elanud kaasa selle žanri tõusud ja langused nõukogude ühiskonnas.
Heldur Karmo, džässiajaloolane ja – teoreetik ning literaat. Niisuguse iseloomustuse on Heldur Karmo kui almanahhi koostaja andnud endale ise, ja tuleb möönda, et see on küllaltki tabav. On ju sõna literaat – kirjandusliku tööga tegeleja – piisavalt lai mõiste, et sinna mahuks tema põhitegevus, laulutekstide loomine (alates 1946. aastast), samuti estraadikavade kirjutamine. Jäänud lastehalvatustõve tõttu tuppa suletud invaliidiks, on ta oma 3500 laulutekstiga jäänud eesti kirjanduselus unikaalseks nähtuseks. Mis sest, et Eesti Entsüklopeedia teda ei maini ja et Kirjanike Liit oli paotanud talle ukse üksnes Noorte Autorite Koondisse. Huvi džässi vastu tekkis 1940. aastal, kolm aastat hiljem võis ta end pidada juba entusiastiks. Džässiajaloolisi ülevaateid hakkas kirjutama aastal 1947. Heldur Karmo elurõõmu kiirgavat isiksust võis ainult imetleda.
Tema väikeses valimikus „Unustuse jõel” (1978) on 65 luulepärlit, neid on viisistanud Arne Oit (21), Uno Naissoo (8), Felix Mandre (6), Avo Tamme (6), Gennadi