Leningradi ehitusorganisatsiooni Legpromstroi nr 14. Aastail 1954–56 oli ta TPI aspirantuuris ehitusfüüsika erialal, seejärel töötas Riiklikus Plaanikomitees, millest sai hiljem majandus- siis rahandusministeerium.
Romeo Läänlan, trummimängija ja kontrabassist. Oli mänginud pooles tosinas ansamblis (varietees Plaza, TT džässorkestris, Karl Aaviku Rütmilises 6-s, Mereklubis). Töötas tehases Metallmärk graveerijana.
Ellen Münter, vokalist, tuli SC koosseisu märtsis 1949. Huvi tantsumuusika vastu tärkas 1946, entusiasm SC-ga ühinedes. Laulu hakkas õppima 1949. a. Oli Tallinna IV keskkooli õpilane. Tema asemele tuli umbes aasta pärast Hilja Hollas. Ellen Münteri edaspidine käekäik on teadmata.
Ehkki Uno Naissoo elu ja tegevusega tutvub lugeja käesolevas raamatus üksikasjaliselt, on siiski huvitav Heldur Karmo kirjutatud lühitutvustus SC almanahhis ajast, mil kõik seisis alles ees.
„Kolm kanget”: Arne Oit, Heldur Karmo ja Uno Naissoo.
Uno Naissoo, SC dirigent, akordionist ja arranžeerija, on üks SC loomise mõtte algatajaid ja esimesi liikmeid. 1938. a hakkas õppima klaverit. Akordioni 1944. a sügisel. Huvitus moodsast muusikast 1944. 1945. a sügisest on entusiast. Ansambleid, kus on mänginud, on palju – Põltsamaal tantsukursustel, Pärnu Noorte Majas, Endla ansamblis, Pärnu Rannakohvikus, kooli džässorkestris, Kõlari kombinatsioonis, Nõmme kultuurimajas, restoranis Kuning ja Rütmikutes. On konservatooriumi üliõpilane kompositsiooni alal.Siit saame teada, et minnes Endla ansamblisse täitma vanast restoranimuusikust Siirakust vabaks jäänud kohta, oli ta – oma sõnul – alles hakanud akordioni õppima ega polnud veel sugugi džässientusiast. Talle kui akordionistile polnud ansamblis midagi ette heita. Kuid tõsi olnud see, et tema peastmängurepertuaar piirdus sel ajal enam-vähem Saksa lööklauludega. Lausa lennult tuli nende asemele Ameerika päritolu tantsu- ja džässirepertuaar. Tuleb rõhutada, et tema areng oli selles suhtes ülikiire. Kui tema pisut vanemad kolleegid-rütmikud (Erich Kõlar, Vallo Järvi, Valter Ojakäär) kasvasid svingmuusikaga kokku aastail 1936–1944, siis Uno Naissoo tegi oma noorusest tingitud mahajäämuse tasa vähem kui aastaga. Pruukis tal paar korda kuulata enda jaoks uut teemat, kui ta juba suutis seda põhimõtteliselt õige harmooniaga mängida.
Džässiharmoonia peensusi uuris ja omandas ta kogu elu jooksul.
Uno Naissoo – akordionist, arranžeerija.
Torkab silma ka tema tüüpiline tagasihoidlikkus. Ta nimetab, et mängis kooli džässorkestris, ja nii paneb Karmo selle ka kirja, jätab aga ütlemata, et ta oli selle looja ja juhataja. Muidugi oli ta selle ansamblikese tasemest nüüd juba palju kõrgemale kasvanud, kuid fakt jääb faktiks – temata poleks koolil orkestrit olnud.
Erich Niinemäe, helitehnik, oli SC liige selle asutamisest saadik. Džässist huvitus 1938. aastal, entusiast sai tast 1941. Oli mänginud klarnetit Reieri24 orkestris ja olnud helitehnikuks peale SC veel Tallinna Tehnikumi džässorkestris. Tal oli džässiheliplaatide kogu. Kutselt tehnik-elektrik, töötas konstruktorina masinaehitustehases Ilmarine. Kaaslased imetlesid tema tehnilist taipu, mis lubas tal juba koolipoisina ehitada orkestri võimendusseadme.
SC tekkeloost pakub ülevaate Heldur Karmo vaimukas essee „Seletuseks”. Seda saab tervikuna lugeda raamatus „Sirp ja saksofon” (lk 283–287), siinkohal on see toodud kokkuvõttena.
Swing Clubi loomise idee tekkis 1947. aasta maikuu lõpus. Sel ajal mängis kohvik-restoranis Viru (rahvasuus ikka veel Kuning) septett koosseisus Ustus Agur (viiul), Elmar Kallaste (saksofon), Uno Naissoo (akordion), Uno Loop (kitarr), Heino Mägi25 (klaver), E. Tomson (kontrabass) ja Olaf Olmann (trummid). Juhus tõi ühel õhtul26 sellesse restorani džässihuvilise Herbert Krutobi. Tollel tekkis pillimeestega vestlus, mis jätkus tema ja Uno Naissoo vahel nende ühisel koduteel. Mõlemal oli plaan kuulata – nagu igal keskööl – AFN-i (American Forces Network) tunnipikkust saadet, mis hoidis eesti pillimehed kursis klassikalise ja uusima ameerika džässiga. Tol õhtul oli Krutob unistanud sellest, et tuleks kutsuda ellu orkester, mis oleks huvitatud moodsa muusika arendamisest ja tegutseks mitte huvist haltuurade ja „pika rubla” vastu, vaid selgest entusiasmist, teisisõnu – idealismist. Herbert Krutobi pillatud seeme sattus õigele põllule – just Uno Naissoo oli see, kes võis säherdusest ideest tuld võtta. „Sel momendil avaldati esmakordselt mõte, mille tagajärjel eksisteerib praegunegi SC.” See on Heldur Karmo kokkuvõte SC sünnist. Ta jätkab: „Kavatsetav orkester pidi taotlema jazz-muusika arendamist kunstilises suunas, jälgides selleks kitsamas n. – ö. entusiastide ringis ameerika-inglise eeskujusid, olles teatavaks kooliks, kus ühiselt mitmesuguseid probleeme lahendades ja end täiendades püütakse tõsta nii individuaalset kui ka kollektiivset taset. Jõuti otsusele, et tulevane bänd ei oma halturistlikku iseloomu. Kavatseti peatähelepanu pöörata improvisatsioonile (hotid) [s.o improviseeritud, mitte väljakirjutatud soolod], harmooniale, solfeggiole, jazzi ajaloole, orkestripraktikale, erialainstrumendi tehnikale ja inglise keelele.
Herbert Krutob Swing Clubi päevil.
Püstitati loosung: „Vabastada jazzmuusika mõiste tarbemuusikalisest (s.o. tantsumuusikalisest) varjundist, vastavalt enese arengule sümfonismi, s.o. jazz-sümfonismi suunas! Võidelda vastuväidete vastu!”
Ei olnud kavas sealjuures eitada klassikalise sümfoonilise muusika väärtusi, küll aga igasuguseid kerge muusika mitteameerikalikke stiile (rahvalik, saksa jne.).”
Pole raske taibata, et kolm viimast lõiku, eriti aga esimene neist, on just nagu Uno Naissoo kogu järgneva tegevuse programm: džäss peab saama haritud esitajate ja haritud kuulajate muusikaks! Siit ka kinnitus, et Swing Club oli tõepoolest – nii naiivne kui see idee sel ajal ka näida võis – väga tähtis samm Uno Naissoo teel kutselisse muusikasse, samas ka samm, mis kujundas tema kui helilooja loomingulist palet.
Esialgu visandatud põhimõtted leidsid kinnitamist ühel kokkutulekul restoranis Laine.27 Sellest võtsid osa Heino Mägi, Uno Naissoo, Ustus Agur, Elmar Kallaste, Olaf Olmann, Enno Õunpuu ja Herbert Krutob, avaldades asjalikke mõtteid ja nautides selle restorani viiuldaja Jossif Šagali suurepärast viiulimängu. Et aga Laines oli liiga palju publikut, kelle vali jutt kippus arutelu segama, otsustati minna Kuningisse, kus pidi sel õhtul klaverit mängima Leo Tauts (sel ajal eesti stiilseim džässipianist). Niisiis kolitigi sinna üle. Seal töötati välja orkestri tegevusplaan vastavalt Uno Naissoo ja Herbert Krutobi fikseeritud esialgsetele suundadele.
Muret tegi veel ruumide küsimus, kuni asi lõpuks lahenes nii, et ansambel sai spordiseltsi Kalev tantsuorkestriks. See andis õiguse kasutada kaks korda nädalas spordiseltsi ruume.
Spordiseltsi Kalev esimees Lembit Lüüs oli ENSV esimeses valitsuses sotsiaalkindlustuse rahvakomissar (minister), sai aga 1952. aastal kodanliku natsionalistina 25 +5 aastat ja pidi mõne aja veetma Vorkutas. Kalevi võimlas korraldati pärast spordivõistlusi tantsuõhtuid, kus mängis korduvalt ka bigbänd Kuldne Seitse.
Kes teab, kas aitas Lembit Lüüsist ohtlikku natsionalisti maalida ka tema heatahtlik suhtumine džässmuusikasse? Kui tema süüdistusse sattunuks nimi Swing Club, olnuks see kindlasti põhjus näidata teda nõukogudevaenulike elementide mahitajana.
Organiseerimisperiood oli sellega läbi saanud. Proovid algasid oktoobris 1947. Ansambli koosseis oli järgmine: Uno Naissoo (akordion)
Ustus Agur (viiul)
Allan Martin28 (trompet)
Elmar Kallaste (tenorsaksofon)
Heino Mägi (klaver)
Enno Õunpuu (kontrabass), teda asendas peagi Romeo Läänlan Olaf Olmann (trummid) – jäi hiljem samuti kõrvale Lauljaks oli Herbert Krutob ja lisaks mainituile