kujutlusvõimele ühtviisi saatuslikult, nagu need mõjuksid saatuslikult ka iga teise inimese kujutlusvõimele, ning üsna pea areneb tal välja haiglane ja ohtlik tõerääkimise võime, ta hakkab kontrollima kõiki tema juuresolekul esitatud väiteid, vaidleb kõhklematult vastu endast palju noorematele ja jõuab lõpuks sageli romaanide kirjutamiseni, mis on nii elutruud, et keegi ei saa kuidagi nende tõenäosusesse uskuda. Me ei räägi siin ühest erandlikust juhtumist. See on lihtsalt üks näide paljudest, ning kui pole võimalik teha midagi meie koletisliku faktide kummardamise pidurdamiseks või vähemasti mõõdukamaks muutmiseks, siis muutub kunst steriilseks ja ilu lahkub siit maalt.
See moodne pahe, sest kuidagi teisiti ei oska me seda nimetada, on nakatanud isegi härra Robert Louis Stevensoni, seda peene ja fantaasiaküllase proosa meistrit. On olemas niisugune asi nagu loo tõelisuse kahandamine selle tõttu, et seda püütakse teha liiga tõetruuks, ning „Must nool” on sedavõrd kunstipäratu, et see ei saa kiidelda ühegi anakronismiga, kusjuures doktor Jekylli moondumine sarnaneb ohtlikult mõne Lancet’is kirjeldatud eksperimendiga. Mis aga puutub härra Rider Haggardisse, kellel tõesti on või olid kunagi täiesti hiilgava valetaja eeldused, siis kardab ta nüüd väga, et teda kahtlustatakse geniaalsuses, ning tal on kalduvus iga kord, kui ta meile midagi imelist jutustab, lisada sellele väljamõeldud isiklikud mälestused ning panna need joone alla otsekui mingi argpüksliku tõestuse. Meie teised romaanikirjanikud pole sugugi paremad. Härra Henry James kirjutab ilukirjandust, otsekui oleks see piinarikas kohustus, ning raiskab oma kena kirjanduslikku stiili, hästi sõnastatud lauseid ning kärmet ja salvavat satiiri väiklaste tegutsemisajendite ja tühiste „vaatepunktide” peale. Tõsi küll, härra Hall Caine’il on grandioossed sihid, aga ta kirjutab paraku täiest kõrist. Tema tekst on nii valjuhäälne, et pole kuulda, mida ta ütleb. Härra James Paynil kukub hästi välja selle peitmise kunst, mis pole otsimist väärt. Ta jahib ilmselget lühinägeliku detektiivi õhinaga. Raamatu lehtede keeramisel muutub autori pinge peaaegu talumatuks. Härra William Blacki faetoni ees olevad hobused ei söösta päikese poole. Nad ehmatavad üksnes õhtul taevasse räiged kromolitograafilised kujundid. Nähes neid lähenemas, otsivad maainimesed varju murdekeeles. Proua Oliphant vatrab meeldivalt abikirikuõpetajatest, tennisepidudest, kodusest elust ja teistest tüütutest asjadest. Härra Marion Crawford on toonud ennast ohvriks kohaliku koloriidi altarile. Ta on nagu see proua prantsuse komöödias, kes räägib üha „le beau ciel d´Italie’st”. Pealegi on tal tekkinud halb komme kõlbelisi labasusi esitada. Ta korrutab meile alalõpmata, et hea olla tähendab hea olla ja paha olla tähendab kuri olla. Kohati mõjub ta lausa meelt ülendavalt. „Robert Elsmere” on muidugi meistriteos – genre ennuyeux’s, selles ainsas kirjandusstiilis, mida inglased näivad põhjalikult nautivat. Üks meie mõtlik noor sõber ütles kunagi, et see meenutab talle vestlust, mis toimub mõne tõsise usulise teisitimõtleja peres pärastlõunase eine ajal, ja seda võib täiesti uskuda. Niisugust raamatut saab tõesti ainult Inglismaal kirjutada. Inglismaa on kaotatud mõtete maa. Mis aga puutub sellesse suurde ja iga päevaga kasvavasse kirjanike koolkonda, kelle jaoks tõuseb päike alati East Endis, siis nende kohta võib üksnes öelda, et nad leiavad elu eest tahumatul kujul ja jätavad selle tooreks.
Kuigi Prantsusmaal pole kunagi kirjutatud midagi nii sihilikult igavat nagu „Robert Elsmere”, pole asi seal sugugi parem. Härra Guy de Maupassant oma terava lõikava irooniaga ja kalgi elava stiiliga rebib elult need vähesed viletsad räbalad, mis seda veel katavad, ning näitab meile jäledaid vermeid ja mädanevaid haavu. Ta kirjutab süngeid väikesi tragöödiaid, milles kõik tegelased on naeruväärsed, valusaid komöödiaid, mille üle silmi tõusnud pisarad naerda ei lase. Härra Zola, kes on truu ülevale põhimõttele, mille ta esitab ühes oma kirjandusmanifestis „L’homme de génie n’a jamais d’esprit”, on otsustanud näidata, et kui tal ei ole geniaalsust, siis oskab ta vähemasti igavalt kirjutada. Ja küll see läheb tal hästi korda! Ei saa öelda, et temas poleks jõudu. Tema teostes on tõesti mõnikord, nagu näiteks „Germinalis”, midagi peaaegu eepilist. Aga tema teosed on algusest lõpuni valed, ja mitte valed kõlbelisel pinnal, vaid kunsti pinnal. Igasugusest eetilisest seisukohast lähtudes on kõik nii, nagu olema peab. Autor on täielikult tõetruu ja kirjeldab kõike täpselt nii, nagu see on. Mida veel võiks ükski moralist tahta? Me ei jaga sugugi meie ajastu kõlbelist nördimust härra Zola suhtes. See on lihtsalt Tartuffe’i nördimus selle üle, et ta paljastati. Mida aga saab „L’assommoir’i”, „Nana” ja „Pot-bouille” autori kasuks öelda kunsti seisukohast? Mitte midagi. Härra Ruskin võrdles kord George Elioti romaanide tegelasi Pentonville’i bussi pühkmetega, aga härra Zola tegelased on veel palju hullemad. Neil on nende igavad pahed ja veel igavamad voorused. Nende elude ülestähendused ei paku kõige vähematki huvi. Kellele see korda läheb, mis nendega juhtub? Kirjanduses vajame me erilisust, sarmi, ilu ja kujutlusvõimet. Me ei taha, et meid piinataks ja tülgastataks alamate rahvakihtide toimetuste kirjeldusega. Härra Daudet on parem. Tal on vaimukust, kergust ja meelelahutuslikku stiili. Kuid hiljuti sooritas ta kirjandusliku enesetapu. Nüüd, kus me oleme raamatust „Vingt Ans de ma Vie littéraire” teada saanud, et tema tegelased olid otse elust võetud, ei saa enam keegi kuidagi hoolida Delobelle’ist tema pideva korrutamisega „Il faut lutter pout l’art” ega Valmajourist tema igavese refrääniga ööbikust, ega Jackist ja tema mots cruels’ist. Tundub, et meie silmis kaotasid nad järsku kogu oma elujõu, kõik need vähesed omadused, mis neil kunagi olid. Ainsad reaalsed inimesed on need, keda pole kunagi olemas olnud, ning kui romaanikirjanik on piisavalt alaväärtuslik, et oma tegelaste leidmiseks elu poole pöörduda, siis peaks ta vähemalt teesklema, et need on looming, mitte aga kiitlema nendega kui koopiatega. Mingi tegelaskuju esinemist romaanis ei õigusta mitte see, et teised inimesed on sellised, nagu nad on, vaid see, et autor on see, kes ta on. Vastasel korral ei ole see romaan kunstiteos. Mis aga puutub härra Paul Bourget’sse, roman psychologique’i meistrisse, siis tema viga on see, et ta kujutleb, nagu oleks võimalik tänapäeva mehi ja naisi loendamatutes peatükkides lõputult analüüsida. Tegelikult on heasse seltskonda kuuluvate inimeste juures – ja härra Bourget väljub harva Faubourg St. Germainist, kui ta just Londonisse ei sõida – huvitavad just maskid, mida nad kannavad, mitte maski varju jääv tegelikkus. See on alandav mööndus, aga me kõik oleme ühest ja samast puust. Falstaffis on midagi Hamletist ja Hamletis on tublisti Falstaffi. Paksul rüütlil on oma nukrameelsed tujud ja noorel printsil oma jämedakoelise huumori hetked. Me erineme üksteisest ainult ebaolulistes asjades: riietuses, käitumises, hääletoonis, usulistes tõekspidamistes, isiklikus välimuses, harjumustes ja nii edasi. Mida rohkem inimesi analüüsida, seda jäägitumalt igasugused analüüsi põhjused kaovad. Varem või hiljem jõuame selle kohutava universaalse nähtuseni, mida nimetatakse inimloomuseks. Tõepoolest, nagu teavad hästi kõik, kes on kunagi vaeste seas tööd teinud, inimeste vendlus ei ole mingi poeedi unistus, vaid väga masendav ja alandav reaalsus, ning kui kirjanik otsustab visalt ülemklasse analüüsida, siis võiks ta samahästi parem kohe tikutüdrukutest ja tänavamüüjatest kirjutada.” Aga kulla Cyril, ma ei pea sind enam kauem siin kinni. Ma tunnistan täiesti, et moodsatel romaanidel on oma head küljed. Ma väidan ainult kindlalt, et kategooriana on need üsna loetamatud.
CYRIL: See on igatahes väga tõsine hinnang, aga ma pean ütlema, et minu meelest on mõned sinu märkused küllaltki ülekohtused. „Mulle meeldivad „Kohtunik” ja „Hethi tütar” ja „Le Disciple” ja „Härra Isaacs”, ning mis puutub „Robert Elsmere’isse”, siis on see mulle üsna südamelähedane. See ei tähenda muidugi, et ma saaksin võtta seda kui tõsist teost. Nende probleemide väljendusena, mis ühe ausa kristlase ees seisavad, on see naeruväärne ja vananenud. See on lihtsalt Arnoldi „Kirjandus ja dogma”, ainult et kirjandus on välja jäetud. See on samavõrd ajast maas nagu Paley „Tundemärgid” või Colenso piibliteksti tõlgenduse meetod. Samuti ei saa miski jätta kahvatumat muljet kui õnnetu kangelane, kes kuulutab juba ammu saabunud koitu ning taipab seega nii vähe selle tähendusest, et paneb ette jätkata vana firma tegevust uue nime all. Teiselt poolt on selles mitu terast karikatuuri, terve rida toredaid tsitaate ja Greeni filosoofia lisab väga mõnusasti suhkrut autori kirjutamisstiili küllaltki mõrule pillile. Ma väljendan ka tahtmatut imestust, et sa ei ütle midagi kahe kirjaniku kohta, kelle raamatuid sa alalõpmata loed – Balzaci ja George Meredithi kohta. Nad mõlemad on ju ometi realistid?
VIVIAN: