Esseed. Oscar Wilde

võõrad tundeelemendid, mis selles töös olla võivad, ja kasutab just nende keerukust vahendina, mille abil saab ülimale muljele sügavamat ühtsust lisada. Sa mõistad seega, mispärast heidab esteetiline kriitik kõrvale need silmanähtavad kunstilaadid, millel on ainult üks sõnum edasi anda ning mis muutuvad pärast selle edasiandmist tummaks ja steriilseks, ning otsib pigem säärast laadi, mis annab tunnistust mõtiskelust ja meeleolust ning teeb oma fantaasiaküllase iluga tõeks kõik tõlgendused ega lase ühelgi tõlgendusel lõplikuks saada. Kahtlemata on kriitiku loomingul mingi sarnasus teosega, mis teda looma oli virgutanud, kuid tegemist on sellise sarnasusega, mis ei eksisteeri mitte looduse ja peegli vahel, mida maastikuvõi figuurimaalija tema ette peaks asetama, vaid looduse ja dekoratiivkunstniku tööde vahel. Nii nagu õilmitsevad Pärsia ilma lilledeta vaipadel ikkagi tulbid ja roosid ja neid on armas vaadata, kuigi neid pole kujutatud ühegi nähtava kuju ega joonega, nii nagu merikarbi pärlmutter ja purpur kajavad vastu Veneetsia Püha Markuse kirikus, nii nagu Ravenna imelise kabeli võlvlae teevad kauniks paabulinnu saba kuldsed, rohelised ja safiirsinised toonid, kuigi Juno linnud ei lenda üle selle, nii esitab ka kriitik arvustatava teose laadi uuesti viisil, mis pole kunagi matkiv ning mille sarm seisneb osalt just sarnasusest loobumises, ning näitab meile sel viisil mitte üksnes ilu tähendust, vaid ka selle saladust, ning tehes igast kunstist kirjanduse, lahendab see ka lõplikult kunsti ühtsuse küsimuse.

      Aga ma näen, et käes on õhtusöögiaeg. Pärast seda, kui me oleme natuke Chamertini ja mõnda põldtsiitsitajat käsitlenud, vaatleme me kriitiku küsimust edasi tõlgendamise valguses.

      ERNEST: Ahaa, sa tunnistad siis, et kriitikul võib mõnikord olla lubatud näha objekti niisugusena, nagu see tegelikult on?

      GILBERT: Ma ei ole päris kindel. Võib-olla tunnistan ma seda pärast õhtusööki. Õhtusöögil on oma varjatud mõju.

      KRIITIK KUI KUNSTNIK

Mõne märkusega selle kohta, kui tähtis on kõike arutadaDIALOOG: II osa. Tegelased: samad. Tegevuskoht: sama

      ERNEST: Põldtsiitsitajad olid hõrgud ja Chambertin täiuslik, aga pöördugem nüüd tagasi kõnealuse küsimuse juurde.

      GILBERT: Ah, ei maksa seda teha. Vestlus peaks puudutama kõike, kuid ei tohiks keskenduda millelegi. Räägime „Kõlbelisest nördimusest, selle põhjusest ja ravist”, sest see on teema, millest ma mõtlen kirjutada, või „Thersitese edasielamisest”, nagu sellest annavad tunnistust Inglise naljalehed, või ükskõik millisel teemal, mis jutuks võib tulla.

      ERNEST: Ei, mina tahan rääkida kriitikust ja kriitikast. Sa ütlesid, et kriitika kõrgeim vorm tegeleb kunstiga mitte selle ekspressiivses, vaid puhtalt impressiivses mõttes, ning on järelikult nii loov kui ka iseseisev, on tegelikult omaette kunst ja selle suhe loominguga on samasugune nagu loomingu suhe vormi ja värvi nähtava maailmaga või kire ja mõtte nähtamatu maailmaga. Hüva, ütle mulle nüüd, kas pole kriitik mõnikord tõeline tõlgendaja?

      GILBERT: Jah, kriitik on tõlgendaja, kui ta seda tahab. Ta võib minna oma sünteetiliselt muljelt kunstiteosest kui tervikust teose enda analüüsi või ekspositsiooni juurde, ning sellel madalamal tasemel, milleks mina seda pean, on võimalik öelda ja teha palju toredat. Ometi ei ole tema eesmärk alati kunstiteose seletamine. Ta võib pigem üritada teose mõistatuslikkust süvendada, tekitada selle ja selle looja ümber säärase imelisuse hämu, mida peavad ühtviisi kalliks nii jumalad kui ka kummardajad. Tavalised inimesed tunnevad ennast „Siionis väga vabalt”. Nad soovivad luuletajate käevangus kõndida ja neil on kombeks öelda lobedalt ja võhiklikult: „Miks peaksime me lugema seda, mida on Shakespeare’ist ja Miltonist kirjutatud? Me võime lugeda näidendeid ja luuletusi. Sellest piisab.” Kuid Miltoni hindamine on, nagu lahkunud Lincolni pastor kunagi märkis, tasu ülimate teadmiste eest. Ja see, kes tahab tõesti Shakespeare’ist aru saada, peab saama aru, mis suhetes oli Shakespeare renessansi ja reformatsiooniga, Elizabethi ja Jamesi ajastuga, ta peab olema tuttav sellega, kuidas kulges võitlus ülemvõimu pärast vanade klassikaliste vormide ja uue romantilise vaimu vahel, Sidney, Danieli ja Johnsoni kooli ning Marlowe ja Marlowe veel suurema poja vahel, ta peab tundma materjali, mis oli Shakespeare’i käsutuses, ning meetodit, millega ta seda kasutas, kuueteistkümnenda ja seitsmeteistkümnenda sajandi teatrietenduste tingimusi, nende piiranguid ja võimalikke vabadusi, ning Shakespeare’i-aegset kirjanduskriitikat, selle sihte, laade ja kaanoneid; ta peab uurima inglise keele arengut, blankvärssi või riimilist värssi selle mitmesugustes arengutes; ta peab uurima kreeka draamat ning seoseid Agamemnoni looja kunsti ja Macbethi looja kunsti vahel – ühesõnaga, ta peab olema võimeline Elizabethi-aegse Londoni Periklese-aegse Ateenaga siduma ning saama teada, milline oli Shakespeare’i õige koht Euroopa ja maailma draamakirjanduse ajaloos. Kriitik võib muidugi olla tõlgendaja, aga ta ei tohi kohelda kunsti nagu mõistatusi esitavat sfinksi, kelle pealiskaudse saladuse suudab ära arvata ja avalikuks teha see, kelle jalad on haavades ja kes ei tea oma nime. Ta peab pigem suhtuma kunsti kui jumalannasse, kelle mõistatuslikkust on tema ülesanne suurendada ning kelle majesteetlikkust on tema eesõigus inimeste silmis veelgi imelisemaks teha.