rõhusüsteemiga suudame hädavaevalt, kui üldse, saavutada, näiteks uurides proosa värsimõõdulist süsteemi niisama teaduslikult, nagu uurib moodne muusik harmooniat ja kontrapunkti, ja mul ei pruugi ilmselt lisada, et palju innukama esteetilise vaistuga. Selles oli neil õigus, nagu neil oli õigus kõiges. Trükikunsti juurutamisest saadik ja koos lugemisharjumuse hukatusliku arenguga Inglismaa kesk- ja alamklassi liikmete seas on kirjandusel olnud kalduvus pakkuda üha rohkem rõõmu silmale ja vähem kõrvale, kuigi puhta kunsti seisukohast peaks see püüdma pakkuda just kuulmisnaudingut ning just selle kaanonitest peaks see alati kinni pidama. Isegi härra Pateri kirjutised, kes on üldiselt praeguste meie seas olevate loojate hulgast kõige täiuslikum inglise proosa meister, sarnanevad sageli pigem mosaiigikilluga kui muusika passaaþiga, ning tundub, et siin ja seal jääb vajaka sellest sõnade õigest rütmilisest elust ning kaunilt vabast ja rikkalikust muljest, mida selline rütmiline elu loob. Meie oleme tegelikult teinud kirjutamisest teatud kompositsiooni laadi ning oleme kohelnud seda kui keerulise mustri üht vormi. Kreeklased aga pidasid kirjutamist lihtsalt kroonika loomise meetodiks. Nende proovikivi oli alati kõneldud sõna selle muusikalistes ja meetrikalistes suhetes. Hääl oli meedium ja kõrv oli kriitik. Ma olen mõnikord mõelnud, et lugu Homerose silmanägemise puudumisest võis olla tegelikult kunstiline müüt, mis loodi kriitilistel päevadel selleks, et tuletada meile meelde mitte üksnes seda, et suur poeet on alati nägija, kes näeb keha silmadega vähem kui hingesilmadega, vaid et ta on ka tõeline laulja, kes ehitab oma laulu muusikast, korrates iga rida endamisi ikka ja jälle, kuni ta on tabanud selle meloodia saladuse, leelotades pimeduses valguse tiibadega sõnu. Kas see on nii või ei, kuid kindlasti võlgnes inglise suurim poeet just pimedaks jäämisele kui juhusele paljuski oma hilisemate värsside majesteetlikud käigud ja suurepärase kõla. Kui Milton ei saanud enam kirjutada, hakkas ta laulma. Kes hakkaks kõrvutama „Comus’e” värsimõõte „Samson Agonistes’e” või „Kaotatud paradiisi” või „Tagasivõidetud paradiisi” omadega? Kui Milton pimedaks jäi, siis komponeeris ta, nagu peaksid komponeerima kõik, puhtakujuliselt häälega, ning nii sai varasemast vilest või roopillist see võimas paljude klappidega orel, mille täiekõlalisel kajaval muusikal on Homerose värsside ülevat suursugusust, kui see ka ei püüdle Homerose kärmuse poole, ning see on inglise kirjanduse ainus hävimatu pärand, mis jääb püsima läbi kõigi ajastute, sest see on neist üle ning jääb oma surematu vormi tõttu igaveseks meie juurde. Jah, kirjutamine on kirjanikele palju kahju teinud. Me peame tagasi pöörduma hääle juurde. See peab olema meie proovikivi ning võib-olla siis oleme me võimelised kreeka kunstikriitika mõningasi peensusi hindama.
Asjade praeguse seisu juures me seda teha ei saa. Mõnikord, kui ma olen kirjutanud mõne proosapala, mis on olnud minu tagasihoidlikul hinnangul täiesti veatu, tuleb mulle hirmus mõte, et ma võin olla süüdi trohheilise ja tribrahhilise rütmi naiseliku nõrkusega kasutamise kõlblusetus kuriteos, mille eest üks Augustuse ajastu õpetatud kriitik laidab õiglase karmusega hiilgavat, kuigi mõnevõrra paradoksaalset Hegesiast. Mul hakkab sellest mõeldes külm ning ma mõtlen endamisi, kas selle võluva kirjaniku proosa imetlusväärne eetiline mõju, kes kunagi kuulutas ulja suuremeelsuse vaimus meie kogukonna harimatu osa suhtes koletislikku doktriini, et käitumine moodustab elust kolm neljandikku, ei saa mitte ühel päeval täielikult hävitatud avastusest, et tema paiaanid olid valesti paigutatud.
ERNEST: Ahaa, nüüd räägid sa kergemeelselt.
GILBERT: Kes ei räägiks kergemeelselt, kui talle öeldaks tõsiselt, et kreeklastel polnud kunstikriitikuid? Ma saan aru, kui öeldaks, et kreeklaste konstruktiivne geniaalsus läks kaduma kriitikas, aga mitte seda, et rahvas, kellele me võlgneme tänu kriitilise vaimu eest, ei kritiseerinud. Sa ei taha ometi, et ma annaksin sulle ülevaate kreeka kunstikriitikast Platonist Plotinoseni. Õhtu on selleks liiga ilus ning kui kuu meid kuuleks, raputaks ta oma näole rohkem tuhka, kui seal juba on. Ma mõtlen aga ühest täiuslikust väikesest esteetilise kriitika teosest, Aristotelese „Poeetikast”. See pole vormilt täiuslik, sest see on halvasti kirjutatud ja koosneb võib-olla kunstiloenguks kirja pandud märkmetest või eraldiseisvatest fragmentidest, mis olid mõeldud mõne suurema raamatu jaoks, kuid oma loomulaadilt ja käsitluselt on see täiesti täiuslik. Platon vaatles ammendavalt kunsti eetilist mõju, selle tähtsust kultuurile ja selle rolli iseloomu kujundamisel, kuid siin käsitletakse kunsti mitte kõlbelisest, vaid üksnes esteetilisest seisukohast. Platon oli muidugi käsitlenud paljusid selgelt kunstilisi teemasid, nagu näiteks ühtsuse tähtsus kunstiteoses, tooni ja harmoonia vajadus, näivuse esteetiline väärtus, nähtava kunsti suhe välisilmaga ning ilukirjanduse suhe faktidega. Võib-olla äratas just tema esimesena inimese hinges selle iha, mida me ei ole veel rahuldanud, selle iha mõista sidet ilu ja tõe vahel ning ilu kohta kosmose kõlbelises ja intellektuaalses korralduses. Idealismi ja realismi küsimused nii, nagu tema neid esitab, võivad tunduda paljudele mõnevõrra viljatud abstraktse olemise metafüüsilises valdkonnas, kuhu tema need asetab, aga kui kanda need üle kunstivalda, siis leiate, et need on ikka veel elujõulised ja tähendusrikkad. Võib olla, et Platonil ongi määratud jääda elama ilu kriitikuna ning et tema mõtiskluste valdkonna nimetuse muutmisega leiame me uue filosoofia. Kuid Aristoteles nagu ka Goethe tegeleb kunstiga peamiselt selle konkreetsetes ilmingutes, võttes näiteks tragöödia ja uurides selles kasutatud materjali, mis on keel, selle ainest, mis on elu, selle toimimise meetodit, mis on tegevus, tingimusi, mille abil see avaldub, mis on esitus teatris, selle loogilist struktuuri, mis on sündmustik, ja selle lõplikku esteetilist haaravust, mis hõlmab kaastunde ja aukartuse kaudu väljendatud ilutaju. See looduse puhastumine ja hingestamine, mida ta nimetab κάθαρσις, on, nagu Goethe mõistis, põhiolemuselt esteetiline ning mitte kõlbeline, nagu Lessing kujutles. Piirdudes eelkõige muljega, mida kunstiteos jätab, asub Aristoteles seda muljet analüüsima, selle allikat uurima ja vaatama, kuidas see on esile kutsutud. Füsioloogi ja psühholoogina teab ta, et mingi funktsiooni tervis peitub energias. Kui sa oled võimeline kireks, aga ei realiseeri seda võimet, siis teeb see sind puudulikuks ja piiratuks. Elu järeleaimav etendus, mida tragöödia võimaldab, vabastab rinna paljudest „ohtlikest tunnetest”, ning esitades tunnete väljendamiseks kõrged ja väärilised objektid, puhastab ja hingestab see inimest; ei, see mitte üksnes ei hingesta teda, vaid see pühendab ta ka üllastesse tunnetesse, millest ta ei pruukinud enne midagi teada, sest sõnas κάθαρσις on, nagu mulle on mõnikord tundunud, ka selge vihje initsiatsiooniriitusele, kui see pole mitte, nagu mul on mõnikord olnud kiusatus kujutleda, selle ainus ja tõeline tähendus siinkohal. See on muidugi ainult kõnealuse raamatu üldsõnaline iseloomustus. Kuid sa näed nüüd, milline täiuslik näide esteetilisest kriitikast see on. Kes veel peale kreeklase oleks suutnud kunsti nii hästi analüüsida? Pärast selle lugemist ei imesta sa enam, et Aleksandria pühendas ennast nii suurel määral kunstikriitikale, ning et me näeme tänapäeva kunstilise meelelaadiga inimesi uurimas kõiki stiili ja käsitlusviisi küsimusi, arutamas suuri akadeemilisi maalikunsti koolkondi, nagu näiteks Sikyoni koolkond, mis püüdis säilitada antiikse laadi väärikaid traditsioone, või realistlikud ja impressionistlikud koolkonnad, mille eesmärgiks oli tegeliku elu jäljendamine või ideaalsete elementide kujutamine portreedes või eepilise vormi kunstilise väärtuse poole püüdlemine nii moodsas ajas nagu nende oma, või kunstniku õige teema leidmine. Tegelikult kardan ma, et tänapäeva kunstikauge meelelaadiga inimesed olid samuti kirjanduse ja kunsti küsimustes usinasti ametis, sest plagiaadisüüdistustel ei tulnud lõppu ning sellised süüdistused kostavad kas võimetuse õhukestelt veretutelt huultelt või nende grotesksest suust, kellel endal pole midagi, kuid kes kujutlevad, et nad jätavad endast rikaste mulje, karjudes, et neid on paljaks röövitud. Ja ma kinnitan sulle, kulla Ernest, et kreeklased lobisesid kunstnikest niisama palju nagu nüüdisaja inimesed ning neil olid oma isiklikud arvamused ja odavad väljapanekud ja kunsti- ja käsitöögildid ja prerafaeliitlikud liikumised ja liikumised realismi poole ja nad pidasid kunstist loenguid, kirjutasid kunstist esseesid ja tootsid oma kunstiteadlasi, arheolooge ja kõiki ülejäänuid. Noh, isegi rändteatri truppide juhid võtsid ringreisile minnes oma teatrikriitikud kaasa ning maksid neile kiitvate hinnangute kirjutamise eest korralikku palka. Tegelikult võlgneme me kreeklastele tänu kõige selle eest, mis on meie elus moodne. Kõik see, mis on anakronistlik, tuleb keskaegsusest. Just kreeklased on andnud meile kogu kunstikriitika süsteemi ning seda, kui peen oli nende kriitiline vaist, võib näha tõsiasjast, et kõige hoolikamalt kritiseerisid