mõelda, ja mitte üksnes sellepärast, et selle võrdväärne ilu on kestvam, vaid ka sellepärast, et selle võlu on mitmekesisem, hing räägib hingega neis pikakadentsilistes ridades mitte üksnes vormi ja värvi kaudu, kuigi tõesti täielikult ja kaotusteta ka nende abil, vaid ka intellektuaalsete ja emotsionaalsete väljenditega, üleva kirega ja veel ülevama mõttega, fantaasiaküllase tajuga ja poeetilise sihiga – see on suurem, mõtlen ma alati, just nii nagu kirjandus on suurim kunst. Kes hoolib sellest, kas härra Pater on pannud Mona Lisa portreesse midagi, mis Leonardole kunagi pähegi ei ole tulnud? Maalikunstnik võis olla lihtsalt kunagise naeratuse ori, nagu mõned on kujutlenud, aga iga kord, kui ma lähen Louvre’i lossi jahedatesse galeriidesse ja seisatan selle kummalise kogu ees „oma marmortoolil seal fantastiliste kaljude sõõris otsekui nõrk valgus merepõhjas”, pomisen ma endamisi: „Ta on vanem kui kaljud, mille keskel ta istub; ta on vampiiri kombel palju kordi surnud olnud ja haua saladused teada saanud, ning ta on olnud sukelduja sügavas meres ja hoiab selle hääbunud valgust enda ümber; ta on kaubelnud kummaliste kudumite pärast idamaiste kaupmeestega ning Ledana oli ta Trooja Helena ema ning püha Annana Maarja ema, ning see kõik on olnud talle ainult nagu lüürade ja flöötide hääl ja kestab üksnes peenuses, millega see on vorminud muutuvaid näojooni ning varjutanud silmalauge ja käsi.” Ja ma ütlen oma sõbrale: „See kujutis, mis tekkis nii kummaliselt vee äärde, väljendab seda, mida inimene on tuhandete aastate kestel ihaldama hakanud, „ ja ta vastab mulle: „Tema pea on see”, „kust pärinevad kõik maailma lõpud”, ja ta silmalaud on natuke väsinud.”
Ja nii muutub see pilt meile imelisemaks, kui see on tegelikult, ning ilmutab meile saladuse, millest see tõtt-öelda midagi ei tea, ja müstilise proosa muusika on meie kõrvadele nii sulnis, nagu oli flöödimängija muusika, mis andis la Gioconda huultele selle peene ja mürgise kumeruse. Kas sa küsid mult, mida oleks arvanud Leonardo, kui keegi oleks öelnud talle selle pildi kohta, et „kõik maailma mõtted ja kogemused olid söövitanud ja vorminud sinna seda, mis oli nende võimuses puhastada ja välises vormis väljendada – kreeka animalismi, rooma meeluse, keskaja unelemise selle vaimse ambitsiooni ja kujutletavate armastustega, paganliku maailma tagasipöördumise, Borgiate patud”? Ta oleks tõenäoliselt vastanud, et ta polnud millestki säärasest mõelnud, vaid oli tegelnud üksnes teatud joonte ja pindade seadmisega ning sinise ja rohelise uue ja kummalise värviharmooniaga. Ja just sel põhjusel on kriitika, mida ma tsiteerisin, kõige kõrgemat liiki kriitika. See võtab kunstiteose lihtsalt uue loomingu lähtepunktiks. See ei piirdu – vähemalt oletame hetkeks nii – kunstniku tegeliku kavatsuse avastamisega ja selle kui lõplikuga leppimisega. Ja selles on tal õigus, sest iga kauni loodud asja tähendus on vähemalt niisama suurel määral selle hinges, kes teda vaatab, kui selle hinges, kes ta lõi. Ei, see on pigem vaataja, kes annab kaunile teosele tema lõputu hulga tähendusi, teeb selle meile imeliseks ja seab selle mingisse uude suhtesse ajastuga, nii et sellest saab meie elu oluline osa ja selle sümbol, mille eest me palvetame, või ehk selle sümbol, mille eest me oleme palvetanud ja mida me nüüd saada kardame. Mida kauem ma õpin, Ernest, seda selgemini ma näen, et visuaalse kunsti ilu seisneb nagu muusika ilugi eelkõige muljes ning et seda saab rikkuda ja rikutaksegi tihti kunstniku ülemääraste intellektuaalsete kavatsustega. Sest kui töö on valmis, elab see nii-öelda sõltumatut elu ning võib anda edasi sõnumi, mis on hoopis teistsugune kui see, mis ta huulile ütlemiseks pandi. Mõnikord, kui ma kuulan „Tannhäuseri” avamängu, tundub mulle, nagu näeksin ma tõesti, kuidas see nägus rüütel õrnalt üle lilli täis rohu astub, ja kuuleksin Venuse häält, mis hüüab teda mäekoopast. Kuid mõni teine kord pajatab see mulle tuhandest muust asjast, võib-olla minust endast ja mu enda elust või teistest, keda oled armastanud ja väsinud armastamast, või kirgedest, mida inimene on tundnud, või kirgedest, mida inimene pole tundnud ja on seepärast otsinud. Täna õhtul võib see täita sind selle ΕPΩΣ TΩN AΔYNATΩN, selle Amour de l’Impossible’iga, mis tabab nagu hullus paljusid, kes arvavad, et nad elavad turvaliselt ja ohutus kohas, nii et nad jäävad järsku piiritu iha mürgist haigeks ning nõrkevad, minestavad või komistavad, ajades lõputult taga kättesaamatut. Homme võib see nagu muusika, millest meile räägivad Aristoteles ja Platon, see kreeklaste üllas dooria muusika, täita arstikabineti, anda meile valuvaigistit ja ravida terveks haavatud hinge ning „viia hinge kooskõlasse kõigi õigete asjadega”. Ja see, mis kehtib muusika kohta, kehtib ka kõigi kunstide kohta. Ilul on niisama palju tähendusi, nagu on inimesel meeleolusid. Ilu on ülim sümbol. Ilu toob kõik ilmsiks, sest see ei väljenda midagi. Kui see näitab meile iseennast, näitab see meile tervet tulekarvalist maailma.
ERNEST: Aga kas selline teos, millest sa rääkisid, on tõesti kriitika?
GILBERT: See on kõrgeim kriitika, sest see ei kritiseeri mitte ainult üksikut kunstiteost, vaid ilu ennast, ning täidab imega vormi, mille kunstnik võib olla tühjaks jätnud, millest ta ei pruugi olla aru saanud või millest ta pole päriselt aru saanud.
ERNEST: Kriitika kõrgeim vorm on seega loomingulisem kui looming ning kriitiku esmane ülesanne on näha objekti sellisena, nagu see ei ole – minu meelest väidab sinu teooria seda.
GILBERT: Jah, niisugune on minu teooria. Kriitikule on kunstiteos lihtsalt virgutus tema enda uue teose loomiseks, millel ei pruugi tingimata olla ilmset sarnasust asjaga, mida ta kritiseerib. Ilusal vormil on see üks iseloomulik omadus, et sellesse võib panna, mida keegi soovib, ja selles võib näha, mida näha soovitakse, ning ilu, mis annab loomingule selle universaalse ja esteetilise elemendi, teeb kriitikust omakorda looja ning sosistab tuhandest eri asjast, mis polnud mõtteski inimesel, kes kuju voolis või pildi maalis või gemmi graveeris.
Need, kes ei mõista ei kõrgeima kriitika olemust ega kõrgeima kunsti veetlust, ütlevad mõnikord, et pildid, millest kriitikule kõige enam kirjutada meeldib, kuuluvad maalikunsti pisilookeste hulka ning neil on kujutatud kirjandusest või ajaloost pärit stseene. See pole aga nii. Seda laadi pildid on tõesti liiga arusaadavad. Oma tasemelt on need võrdsed illustratsioonidega ning need on nurjunud isegi sellest seisukohast, sest nad mitte ei ärata kujutlusvõimet, vaid seavad sellele kindlad piirid. Sest maalikunstniku valdkond on, nagu ma eespool mainisin, hoopis erinev poeedi valdkonnast. Neist viimasele kuulub elu tervikuna kogu selle jäägitus täiuses, mitte üksnes ilu, mida inimesed vaatavad, vaid ka ilu, mida inimesed kuulavad; mitte üksnes hetkeline vormi kaunidus või värvi mööduv rõõm, vaid kogu tundesfäär, täiuslik mõttetsükkel. Maalikunstnik on piiratud sel määral, et ta saab hinge saladust näidata üksnes läbi keha maski, käsitleda mõtteid üksnes konventsionaalsete kujundite abil, tegelda psühholoogiaga ainult selle füüsiliste vastete kaudu. Ja kui küündimatult teeb ta seda siis, paludes, et me võtaksime mauri rebenenud turbanit Othello ülla raevuna või lapsikuks läinud tudikest tormi käes Leari pöörase hullusena! Ometi tundub, nagu ei saaks miski teda peatada. Enamik meie eakatest inglise maalikunstnikest veedab oma rikutud ja raisatud elu luuletajate valdkonda tungides, nurjates oma kavatsused kohmaka käsitlusega ja üritades nähtava vormi või värviga edasi anda selle imet, mis on nähtamatu, selle hiilgust, mida pole näha. Selle loomuliku tulemusena on need pildid talumatult igavad. Nad on madaldanud nähtamatud kunstid silmanähtavaks kunstiks ja just see, mis on silmanähtav, ei väärigi vaatamist. Ma ei ütle, et luuletaja ja maalikunstnik ei võiks käsitleda üht ja sedasama teemat. Nad on seda alati teinud ja teevad ka edaspidi. Kuid samal ajal kui luuletaja võib vastavalt oma tahtmisele kas kasutada pilti või ei, peab maalikunstnik alati pilti kasutama. Sest maalikunstnikku piirab mitte see, mida ta näeb looduses, vaid see, mida saab näha lõuendil.
Ja niisiis, kulla Ernest, ei paelu seda laadi pildid tegelikult kriitikut. Ta pöördub nende juurest teoste juurde, mis panevad teda mõtisklema, unistama ja kujutlema, teoste juurde, milles on peeni vihjeid ja mis näivad ütlevat, et nendegi juurest pääseb laiemasse maailma. Mõnikord öeldakse, et kunstniku elu traagika on selles, et ta ei suuda oma ideaali teostada. Kuid tõeline tragöödia, mis jälitab enamikku kunstnikke, on see, et nad teostavad oma ideaali liiga jäägitult. Sest kui ideaal on teostatud, on sellelt röövitud ime ja saladus ning see saab üksnes uueks lähtepunktiks teistsuguse ideaali otsingul. Sellepärast ongi muusika täiuslik kunst. Muusika ei saa kunagi avaldada oma ülimat saladust. See seletab ka piirangute väärtust kunstis. Skulptor loovutab rõõmuga jäljendava värvi ning maalikunstnik tegelikud vormimõõtmed, sest selliste loobumistega saavad