nüüd ristitas meister oma käed ja luges õhtuse tänupalve Issandale. Siis mindi tubadesse laiali, et puhata järgmiseks päevatööks, sest aulik raad olid müntimiseks saatnud kaksteistkümmend kvarti ehk kolmsada naela hõbedat.
Koos sellidega tõusis Ivo mööda nagisevat keerdtreppi maja teisele elule, kus asus nende ühine mitteköetav tuba. Heitnud rõivad, vajusid väsinud sellid oma sängidesse, kuna Claus kui vanem puhus enne magama heitmist rasvapotist tule. Peatselt uinusid sellid norsates magama, kuna Ivole imelikul kombel ei tulnud täna silmalaugudele und. Kuid ta ei tahtnudki magada, ta kuulas sellide sügavaid norskepõrinaid, kuulas pühavaimu tornikella südaöisi lööke ja mõtles tundmatule neitsile, nimega Dorothea.
Alles hommikupoolsel ööl uinus Ivo, ja siis nägi ta rahutu unesilm, et toosama neitsi Dorothea tantsis palaganis; kuid vaskseid kausikesi ep olnudki varjamas ta rindu, mille kiitmiseks isegi vägeval ning targal Saalomonil oleks tulnud sõnadest puudus. Ta nägi, kuidas neitsi suu avanedes paljastus rida valgeid hambaid, mis olid nagu roosikrants ehk nöörile lükitud palvepärlid – esiteks paar suuremat, siis aga palju väiksemaid üksteise kõrval. Veel nägi ta, et neitsi söötis valgeid tuvisid, kes aga samas muutusid mustadeks hakkideks ja hakkasid kisades lendlema ümber ta pea. Kui neitsi puistas viljateri enesele suhu siis vaata – linnud nokkisid neid sealtki.
2
Jaanipäeval kogus moskoviit ennast Rakveres, tema keeles aga Rakovoris, kus ta pärast seda püsis veel kuu aega luurates paigal.
Ja olid siis inimesed ära hirmunud ning kartlikud mitte ainuüksi Eesti-, vaid ka kogu Liivimaal, sest igaühel olid meeles moskoviidi tigedad kiusamised ja sagedased tapmised, mis ta Virus ja Harjus ringi möllates ning laastates oli teinud, kõige enam aga kaks aastat tagasi, millal ta Paide majja, ehk linnusesse oli sisse tunginud. Tookord oli neil nende suurvürst ning tsaar Ivan Vassiljevitš, see jumalalooduist kõige õelam ning verehimulisem piinajate ülemmeister koos oma trabantide ehk ihukaitsjatega ligi olnud. Ja need trabandid, nimega opritšnikud, kelle ametimärgiks oli peni pealuu, mille tõttu neid Järvas hüüti ka penikoonlasiks, kihutasid tookord maad mööda ringi, olles igal pool põletamise ja hukkamisega hakkamas. Kust nad olid üle käinud, seal ei liikunud enam ükski hingeline, ei haljendanud rohi ega lõõritanud lind oksal ega lennanud laotuse all. Nagu luuaga pühkisid nad maa puhtaks oma teelt, ja seesuguse laastamise märgina kandsidki nad luuda oma sadula küljes. Suurvürst aga jootis ja peibutas neid verekoeri küll õlle ja viinaga, pidades neist suuresti lugu.
Pärast Paide maja võtmist oli suurvürst ning tsaar Ivan Vassiljevitš käskinud oma trabantidel piinata seal inimesi, mitte ühte ega kahte, vaid kogu rahvast, keda aga kätte saadi. Siis olid opritšnina mehed võtnud ja sidunud asehalduri nimega Boije, ja palju teisi sakslasi ja mittesakslasi, aadlikke ja mitteaadlikke varraste külge ja praadinud neid haledal kombel surnuks; seesugune inimeste küpsetamine oli Paides kestnud mitu päeva. Ja oli siis kogu Järvamaal nii palju koolnuid igal pool hunnikus maas, et koertel, metsloomadel ja raisalindudel andis kaua neid kiskuda, purra ja jõrada nende kontide kallal, sest ep olnud ühtegi, kes oleks suutnud või tohtinud neid maha matta.
Seepärast oldigi nüüd äraheitunud ning hirmul, kui kuuldi, et moskoviit olevat määranud Viiburi rahu enese hõlbustamiseks ainult Soomemaale, ja sedagi ainult kaheks aastaks, kuna Liivimaa oli ta jätnud hoopis kõrvale. Rahu oli ta teinud selleks, et hakates piirama Pärnut, oleks tal Soome-poolne külg vaba. Seega oli tallinlaste lootus ja varajane rõõm rahupäevade üle olnud päris asjatu. Nüüd siis põgenes Tallinnast varju otsima aadlikke kui ka mitteaadlikest saksu ning mõisateenijaid, aga ka palju maarahvast – adratalunikke, vabadikke ja ainasjalgu, kes kõik voorisid ning rändasid mööda tolmuseid teid, olles ööd ja päevad puhkamata, et aga pääseda pakku tigeda moskoviidi kiusamise eest. Kuid ei mahtunud nad Tallinna eeslinna hoovidesse ja küünidesse, vaid suurem osa maarahvast pidi jääma linnaäärsetele liivamägedele; kuid seegi vähene kaitse, mida neile hädakorral võidi linnamüüridelt anda, tõi neile elamiseks julgust ning tegi rõõmu, kuna palju nende suguvennast pidid jääma sellestki abist ilma ja pugema metslooma kombel koobastesse peitu.
Juuru kihlakond, mis asus põigiti moskoviitide teel, kui ta Rakvere majast oli minemas Pärnu alla, oli täis ahastamist ning nuttu. Ainsaks troostiks ning abimeheks Juuru kihlakonna vanadele, põduratele, väetitele ja jalututele oli Kuimetsa lähedal kahel pool teed asetsev igipõline Hiidaurgaste-nimeline koobastik, kuhu juba ammused esiisad olid oma nutu- ning valupäevadel peitu pugenud. Nüüdses suures hädas tuli inimesile see pelgupaik uuesti meelde, ja nad tõttasid sealt varju otsima. Kuid sinna pugemine ja seal püsimine oli armetuil tõvest ja vanadusest vaevatud ning põdurail inimestel üpris raske, sest pilkane pimedus ja õhuvähesus kurnas neid seal haledal kombel.
Kõige õnnetumad olid aga imikute emad, kelle lapsi ei sallitud neis koobastes, sest et oma mõistmatu kisaga võisid nad kutsuda möödasammuvad moskoviidid hukatuseks kaela. Ja emad pidid suure valu ning südamemurega kinni siduma oma väetikeste vääksuva suu, jättes neile hingamiseks ainult ninasõõrmed lahti.
Palju inimesi oli rännanud küladest ja metsataludest siia koobastikku, kus mahalaotatud hundi- ja lambanahkadel lamati unetult. Igaüks ootas seal kartuse ning südamevärisemisega oma lõpule läheneva elu kibedamat tundi. Vahetevahel vilksahtas pimeduses ka tulesäde, kui rauaga täksiti räni, ja kui väikese vilkuva leegikesena hakkas põlema tael, siis nähti enese ümber ainult hirmumisest virildunud nägusid, kel kõigil juba koolemise märk otsal; peatselt aga kustus leegike, ja siis kuuldi ainult ahastavaid palvesosinaid ja haisteti külma kalmumulla lõhna. Ja oldigi siin nagu kalmus, sest maa-alused urkad, laskudes järk-järgult ikka madalamale, muutusid paiguti nii kitsaks, et neid ainult roomates pääseti vaevu edasi. Kosutavat õhku oli siin aga liigagi vähe, sest urgaste suud olid okstega pealtpoolt tihedasti kaetud. Kui juba kaheksandat päeva oldi urgastes varjul, siis olid imikuist juba mitmed surnud, kuna elavad vaevlesid iseoma roojuse haisus; et ka joogiveest tuli nappus, siis seltsis hingehädale ka ihulik vaev.
Ühel õhtul millal Hiidaurgaste elanikud olid heitmas meelt, tuli sinna veelgi üks vabadik – suur ning tugev mees, kes kandis kätel oma põdurat ema. Et tal ep olnud härga ega hobust, kellega viia oma ema suurde ning kindlasse Tallinnasse, siis tõi ta tema siia Hiidaurgastesse, millest emal oli teadnud talle jutustada. Ja siis olid nad alustanud oma pagemise teed – mehel pikk leivaga täidetud vöörkott rippudes ühel ja suur veelähker teisel õlal, kuna käekõrval kepile toetuv ema. Enne teekonna lõppu oli aga eideke väsinud ega suutnud enam jätkata sammu, nii et tal tuli kanda teda kätel.
„Jäta, poeg, mind,“ oli eideke sellele vastu sõdinud, „katsu, et sa ise hingekesega pääsed!“
Kuid poeg ei võtnud ema nõuannet mitte kuulda, sest ta ei võinud jätta ema tee äärde surema ja lipata üksinda oma hingega nagu lind.
Jõudnud koobastiku suudmele, asetas vabadik eidekese mättale ja ronis urkasse, et peletada sealt metsloomi; kuid ep olnud seal ühtki metslooma, vaid ainult inimesed, kes, kuuldes maapealseid samme, katkestasid oma hingamise ja jäid vaikseks nagu hiired puu juure all. Kui neile aga selgus, et tulija ep ole mitte kiusaja, vaid samane põgenik ning oma hinge eest väriseja nagu nemadki, siis oli nende rõõm üpris suur. Nad pärisid temalt maailmas sündivaist asjust, millest aga ka tema ei teadnud seletada muud, kui et Kose kiriku juures põletatavat, nagu näitavad seda laotusealused märgid. See sõnum ep olnud varjuinimestele mitte rõõmuks, vaid suureks ning rõhuvaks meelekibeduseks.
Kange janu, mis oli kuivatanud koopaelanike suulae, sundis neid lõpuks hiilima välja, et täita allikaveega oma tühjaks joodud lähkreid. Janust toibudes lamati siis jällegi hinge vaakudes vaikselt ja palvetati pappidelt päheõpitud väntsakate ning maarahva keelele raskesti painduvate palvesõnadega.
Viimaks asuski moskoviit Rakvere majast Pärnu poole teele. Ta suure ehk peaväe ees liikus ühepäevase teekonna kaugusel luurevägi, nimetusega eratul, mida käsutas rändav vojevood ehk väeülem Ivan Golovin, kes oli võitnud Ivan Vassiljevitši lugupidamise ning austuse oma suure kasvuga. Ja saatis toosama vojevood oma väe hulgast loodepoolsete teede ja külade läbinuuskimiseks tatarlaste ratsasalgad, keda juhtis üks nende paganliku vürsti võsu, nimega Divlet Sigalei.
Seesuguseks sõjateenistuseks