olid puistanud oma valge rüü ja hakkasid kasvatama vilja, kuna kogu aed oli täis taevaandide magusat lõhna. Kuid neil metslasil ep olnud tahtmist ega oskamist imetella seda ilu, mida taevane isa oma lahkusest on inimesile andnud. Nad tormasid relvade kolisedes ja oma nahkseid nuute laksutades kloostrikiriku juurde, kangutasid ukse lahti ja läksid rüseledes jumalakotta, kus ükssada kolmkümmend Kristuse pruuti põlvitas põlevate vahaküünaldega valgustatud altari ees. Kuid ei hoolinud need kuradi käsilased ning põrguvürsti trabandid pühaduse puutumatusest, vaid tormasid naerukisaga, mis kostis nagu koerade haukumine kiriku võlvide all, põlvitavate nunnade kallale, kiskusid neid üksteisest lahku ja asusid oma himuorjusele otse siinsamas jumalakojas. Ja olid siis kloostri võlvialused täis nuttu ning südantlõhestavaid kaebeid, nii et isegi kivid oleksid pidanud tundma halastust.
Kui need paganad ning saadana sulased olid oma jõleda himu vagade kloostrineitside kallal lahutanud, siis kiskusid nad neid paljaks, irvitasid nende katmatuse üle, peksid neid nuutidega ja lõid nende seast paljusid maha. Ja ei suutnud end Kristusele pühendunud neitsid neilt vägivallameestelt armsate ning südantlõhestavate palvesõnadega lunastada halastust oma hingele ega leidnud nad ka pisararohkete nuuksumistega neilt armu, vaid nende verd valati nagu vett.
Raugastunud munk, kes kloostrikirikus jumalateenistuse pidajana oli ainuke meesolend selles palvetajate naiste riigis, jäi seesugust himuorjust ja tapatööd nähes altarile kohkunult seisma; kuid kogunud end, tuli ta möllavate tatarlaste karja sekka ja, tõstes käed needmiseks taeva poole, kisendas ta suurest vapustusest väriseva häälega:
„See süütu talleveri, mida teie nüüd valate, kisendab ning kaebab Issanda ees ja kutsub kättetasu teie pealaele, sest Jumal mõistab igaühele kohut tema tegude järgi!“ Et aga tatarlased ei pannud teda tähele, siis ta jätkas: „Külvate maailma hukatust ja tuld, kutsute Jumala viha oma pealale, kõnnite mööda enesepuistatud leekisid ning põlete iseenese süüdatud tules…!“
Kaugemale ta aga ei jõudnud, sest vaenlase vahe tera, otsides ta südame juurde teed, lõikas läbi selle dominiiklase ehk Issanda koera ajaliku elu ning saatis ta taevasse märtrite hulka. Nii oligi selle vagatseva inimese unenägu läinud täide, sest kuu aega tagasi oli nägemusena ilmunud ta ette Jumala saadik ja kuulutanud talle rõõmu, et ta sureb märtrisurma.
Kuid tatarlasil ep olnud aega siin pikemalt peatuda, sest vojevoodi käsk kihutas neid edasi, kuna peavägi ei võivat liikuda mööda läbitallamatuid teid. Ja nad ruttasid oma hobuste juurde, hüppasid sadulasse ja kihutasid koerte kiunumisega sarnleva huikamisega edasi, kuna Kuimetsa kloostrimõisa katuseharja jäi seekord tuli imelikul kombel viimata.
Pelgukohtades ning –urgastes värises maarahvas oma hinge eest. Soosaartele kaasavõetud lojuste suud olid nad köitnud lahasse, et need oma ammumise ja hirnumisega ei kutsuks kiusajaid kohale. Kui mõni metsloom juhtus astuma üle paos-olijate koopa, siis kohkusid nad, et juba ongi varitseja kannu. Et pelgukohad olid hästi varjatud, nii et inimene ei suutnud neid leida, siis seepärast olid moskoviidi ratsanikel suured tigedad verekoerad abimeheks kaasas. Need verepenid luusisid ning nuuskisid läbi iga puhma ja urka ja, vedades hõngu ajasid taga ristiinimese jälgi. Hiidaurgetesse varjupugenud inimesed, kes juba kaks nädalad olid pimedas hauas vaevelnud, kuulatasid ühel hommikul suure kohkumisega, kuis lõrisev koerakari nende koopa suudmele haukus, kraapis ja kiunus. Peatselt kuuldus ka hobuste kabjaplaginat ja siis inimeste samme.
„Venekad…?“
„Tulevad…!“
Nüüd ütles ning kinnitas igale varjuinimesele tema südamehääl, et ta maine elutee on lõppemas. Vaikselt ja ristiskäsi lugesid nad veel oma vigaselt päheõpitud issameie, mis aga nüüdses hingehädas ei suutnud anda neile kinnitust ega troosti, sest nad ei saanud sellest sõnadevuristamisest kuigi hästi aru. Olgugi et nende maine elu oli nälgiv ja vilets ning troostitu ja nukker, oli ta siiski neile armas, nii et nad ei tahtnud temast lahkuda. Nüüd aga, millal surm seisis koopa suudmel, olid nad alistumas temale kui paratamatusele ega kartnudki enam teda, kuid nad värisesid ja võbisesid, mõteldes neile piinamistele, millega kisatakse hingeke kehast. Ja sellest ep olnud neil kuskile pääsu, sest piinamisele on moskoviit, kõige enam aga tema tatarlasest kuri käsilane suur oskaja ning meister.
Siis kuuldus võõramaises keeles hüütavaid käske, mis kauge kajana tungisid maa pealt siia alla pimeduseriiki, kus inimesed pugesid nurkadesse, litsusid end seintele hästi ligi ja tahtsid teha ennast nii olematult väikesiks, et vaenlasele ei jääks neist midagi pihku.
Koopa suudmel seisev tatarlaste kari vaidles ja arutles oma paganlikus keeles, et kuidas hõlpsamini ristiinimesi maa alt välja tuua. Nad ajasid koopasse oma koeri, kuid need jäid turriskarvu lävele seisma ja ainult lõrisesid vihaselt. Et urkasse võis pääseda ainult ükshaaval ja pealegi veel roomates, siis ei tihanud neist keegi oma pead sinna esimesena pista. Lõpuks laskis nende sotnja ehk sadakonna ülem kokku kanda puuoksi ja –risu, et pista koopa suudmesse tuli.
Kui siis metsakurust hakkasid leegid tõusma laotuse poole, roomas vingu ning tossu urgastesse, sest hiidaurgetel oli palju avausi ning lõhesid, kust vihmavesi oli uuristanud enesele teed ja kust nüüd õhk läbi liikudes otse kiskus suitsu enesega kaasa. Küll püüdsid vaesed talunikud, vabadikus, ainasjalad ja teovaimus kannatada, olles valmis lõppema vingusurma, kuid nende õnnetuseks ei võtnud suits eluvaimu kohe välja, vaid vaevas väga pikaldaselt ning kaua, nad uuristasid oma suuga maad, katsid silmnäo mullaga ja oigasid suures hädas.
Tatarlased pildusid aga tuld ikka enam ja enam koopasse, nii et sinna ei jäänudki eluõhku, ja kiusatud maarahvas pidi pugema teisi käike mööda välja. Aplad verekoerad olid aga otsinud kõik urkad väljapääsud üles, ja kui nüüd vingust vaevatud inimene kuskilt pistis oma silmnäo, siis haarati ta kinni ja kisti valju kisaga välja. Lõpuks olid kõik maa-alused inimesed – ligi kakssada vaevatud hinge – toodud kiusajate ette. Algul ei suutnud nad avada silmi, sest kaks nädalat kestnud pime varjuelu oli teinud neid valguse vastu hellaks, kuna kibe tukiving oli pannud jooksma pimestavad pisarad. Kui nad lõpuks said nägijaks, siis heitsid nad ennast kogu hingega tatarlaste jalgade ette ning andsid ennast nende meelevalla alla. Õnneks olid tatarlased nende väljasuitsetamisega raisanud palju aega, nii et neil ep olnud enam mahti ette võtta keerukaid piinamisi, ja nad pidid rahulduma ainult mõõgateraga raiumisest. Olgugi, et mõõgasurm on armsam kui piinasurm, oli sellegi kannatamine valus.
Inimeste kisa ja röögahtused, leemendav veri ja selle toores lõhn – kõik see pani tatarlased hulluma, nii et nad ei suutnud enam ainuüksi mõõgalöögiga jääda rahule: nad pistsid uimased rinnalapsed oma teravate piikide otsa ja õõtsutasid neid seal, nii et süütu veri nirises mööda piigivarsi alla; samuti rebisid nad kandjate naiste ihu paljaks, lõhestasid jataganide ehk suurte kõverate nugadega nende emaihu, kust kiskusid välja inimveod ja torkasid need verised tombukesedki odade otsa, nagu tahtes seega öelda, et nad hävitavad maa pealt ristiinimese soo kogu ta idude ja juurtega.
Põgenema pääses ainult üks talupoeg, nimega Mats ehk kristlikus kirjas Mathias, kelle ema löödi ainsa mõõgahoobiga maha.
Pärast tapatööd pöördusid tatarlased nagu täissöönud sõnnid mööda metsateid minema, jättes Hiidaurgetele koolnud, kes lamasid kõverdunult ja kuhjas, nii nagu keegi neist oli kukkunud. Triibulised verepenid lakkusid aga nende haavadest nirisevat verd, mis ep olnud jõudnud veel paatuda ja mille lõhn, segunedes kustuvate tukkide tossuga, tõusis üles taeva poole, viies Jumala ette kaebust.
3
Niguliste tänavas, vastu kirikut ja seda ümbritsevat kalmistus, suures kivimajas asus linna rahapaja, kus töötas mündimeister Christoffer Schenkenberg koos oma abilise – meister Hans von Gantele, oma poegade ja sellidega. Rahapaja kui linna maja oli magister Schenkenbergi kasutada, kuna ainult töökoda ja selle kõrvalruumid ning panipaigad kuulusid rahapaja ülevaataja – raatman Johan Pepersacki järelevalve alla. Kuid et linna ametnikuna omas mündimeister rae suurt usaldust, siis raatman Pepersack ei käinudki tihti teda valvamas, kuna meister Schenkenbergi võidi usaldada rohkem kui iseennast.
Nurgeliste ja sõõrjate tinaraamide vahele pigistatud tahmunud klaasid kolmes kitsas piklikus aknas lasksid parajat valgust müntimistöökotta. Neli kvarti ehk sada naela hõbedat oli suure pöörvasaraga,