kodunt, pöördus Ivo esmalt Rataskaevu tänavale, et seega mööduda naabruses asetsevast Volrabi majast; siis, pöördudes mööda Rahapajatagust alla, tuli ta Kraamipoe tänava kaudu Suurele turule, kust, läbides Saiakangi, tuli Pikka tänavat kaudu uuesti Rataskaevule välja, ja möödus teistkordselt Volrabi majast, mis tänava poolt oli nagu kindlus – paar tillukest akent ja suure portaaliga värava sarnane tammine uks hallis kivimüüris.
Olles jällegi tagasi oma isakojas, hiilis Ivo mööda kitsast vahekoridori õue, kus piilus arglikult ringi, nagu oleks ta võõras selles majas; kuid kedagi ep olnud teda nägemas – ema talitas majas, mamsel Maria kolistas köögis padade ja pannidega, kuna linna karjamaalt ep olnud lehmad pöördunud veel tagasi, nii et ka nende lüpsmiseks ep olnud ema väljumist karta. Ka õpipoisid olid pärast töötoa koristamist söömas, kuna sellid olid lahkunud majast.
Nüüd on ta pale pestud ning puhas ja ep ole mitte kriimsilmne nagu mõnel mooramaalasel või või mamelukil, mõtles Ivo; samuti on tal seljas vastne sellikuub ja jalas sametpüksid, nii et ta võib julgesti anda end selle neitsi silmade alla, kui ta aga kuskile ilmuks, jah – kui ta pistaks mõnest aknast oma pea. Kuid ühtegi hingelist ep olnud neis näha. Veel korraks vaatas Ivo ümber, ajas siis käed püsti, haaras müüriservast kinni ja vinnas end üles, kust hakkas piiluma naaberaeda.
Kuid samas hakkas tal seesugusest tembust häbi ja ta küsis eneselt, et mida nuhib ta siit võõrast aiast. Mida on temal – mündisell Ivo Schenkenbergil kui auväärse kuldseppmeistri Burchard Crameri tütre Gertrudi kosijal siinsest võõrast majast tahta? Olgugi et ta tegi enesele etteheiteid, ei tulnud ta ikkagi müüriservalt alla, vaid hakkas koguni juurdlema, et kus võiks olla see neitsi, miks tõi Volrab ta oma majja, kus ta ise peaaegu kunagi ei ela. Ja nüüd tekkis temas kahtlus, et vahest ta ep olegi neitsi, et on mõni Volrabi sohitüdruk, kelle ta võis tuua kuskilt meretaguselt maalt. Kuid samas pidi ta sellegi oletuse kõrvale heitma, sest Volrabi tulekust kaubareisilt ep ole midagi kuulda, pealegi on ta selleks ikkagi liiga vana, et tunda tüdrukuist.
Ivo pidi juba laskuma müüriservalt, kuid samas ilmus lehtla varjult toosama neitsi, kellest ta nii hullupööraselt mõtles. Avasui jäi Ivo vahtima teda, kelle punaste vöötidega kurrutatud körtsiku ümber oli heidetud valge pallapoolik ehk linik, mille servi kaunistasid sinised poogad ning veerikuid.
„See ep ole kombekas, et vahitakse võõrasse aeda,“ ütles neitsi.
Ivo ei osanud midagi kosta.
„Ma ässitan koera…!“
Et aga Ivo veel ikkagi ei märganud müüriservalt lahkuda ega osanud ka midagi sõnada, siis hüüdis neitsi näoga puhmastesse pöördudes:
„Hass, Diana, – murra maha…!“
Kuid murdjat ei ilmunud teps kuskilt ja Ivo soendas naeratades ütelda, et neitsi teeb temaga halba nalja, sest tal ep olegi koera.
„On!“ kinnitas neitsi.
„Kus?“ ja Ivo tuhritses pilguga puhmais. „Minule ei hakka ta teps mitte kuskilt silma!“
„Siin,“ ütles neitsi ja, kummardudes põõsaste vahele, tõstis sealt valge pikakarvalise koerakese, kes ep olnud mitte suurem kui paras lõngakera.
„Ohoo,“ naeris Ivo, „kas seesinane loomake peabki neitsi Dorothea tahtmist mööda mind murdma?“
Neitsi väljasirutatud käed tõmbusid tagasi ja, surudes koerakest vastu ennast, küsis ta kulme kegitades ning veidi hämmastunud näoga:
„Kus tead sa mu nime?“
„See on ilus nimi – kes teda korra on kuulnud, see ei unusta kunagi…!“
Nüüd tundis neitsi Dorothea, et temaga ta oligi sõitnud karussellil; ja asetanud koerakese murule, napsas ta sealt ühe rohulible, mida teravail hambail purres sõnas elavalt:
„Mu nimi ep olegi ilus – ta ei meeldi mulle mitte…!“
„Ei, ta on ilus nimi,“ kinnitas Ivo, „ilusam kui mõni Gertrud või Agneta…“
Kui nad nimede üle olid veelgi vaielnud, küsis Ivo eneselegi ootamatult ning äkki:
„Kas seesinane Volrabi maja on määratud neitsile jäädavaks koduks?“
„Jäädavaks mitte,“ kostis Dorothea vaevumärgatava naeratusega, „isa rentis ta kaupmees Caspar Volrabilt.“
„Tähendab, et neitsi jääb ikkagi Tallinnasse…?“
„Jah, aga kui kauaks, sest ma ei tea, sest elan oma isa tahtmist mööda! Tulime Dantskest, kuhu aga läheme, ka seda ma ei tea.“
Volrabi majast hoidus iga tallinlane ning ka ta omanik ise hirmuga eemale, sest igaüks, kes selle katuse all oli elanud, ep olnud näinud mitte oma loomulikku surma, kuna teda oli kas lömastanud ülemisele laele vinnamiselt allakukkuv kaubakast või ta lämbunud vingu, ja isegi Volrabi enese abielunaine olevat peatselt pärast pulmi leidnud surma laest allakukkunud lühtri all; kuid ka kodukäijaist ep olnud see maja tühi. Seesuguste hädade eest tahtis Ivo hoiatada neitsit, kuid iga kord, kui ta selleks avas oma suu, ei suutnud ta seda sõnada, kas kartes teda seega heidutada, aga vahest arvas ta koguni, et siis pöördub ta tagasi Dantskesse.
Neitsi küsimusele, et milline amet ning seisus on Ivol, kostis ta avameelselt ning julgesti:
„Olen oma isa juures mündisell!“ kuid samas lisas: „Kogu linna rahapaja on minu isa käes ning meelevalla all.“
„Müntija, kui huvitav amet,“ imestus neitsi Dorothea, „taguda nii palju raha, kui aga süda himustab!“ ja ta päris, kas Ivo ka kuldmünte lööb.
„Vahel ka kuldmünte…!“
„Kui huvitav,“ kilkas neitsi, „noormees, kes oma kätega teeb raha!“ Ja siis ta kutsus Ivo müüriservalt enese juurde aeda, sest tal olevat kõneldes raske hoida pead kuklas.
Seda ei lasknud Ivo enesele korrata, ja ta kargas müüriservalt prantsahtades alla, nii et ta jalge all vanad potikillud ning savinõutükid aina raksusid.
Nüüd ulatas neitsi Dorothea tervituseks talle oma pehme käe, mille sõrmed olid pikad ja peened ja mille küünte all ep olnud mitte musta. Sammunud lehtlasse, istus neitsi pingile ja käskis Ivol teha sedasama. Peale pingi sisustas lehtlat väike nikerdatud jalgadega laud, millel asetses lahtilöödud raamatuke, mis oli köidetud valgesse pärgamenti.
„Raamat,“ üllatus Ivo, „kas siis neitsi põeb kirjahaigust?“
Võtnud raamatu, nägi ta imestudes, et see ep olegi saksakeelne, ja kui ta oli avanud veel palgelehe, siis ta nägi, et see raamat ep ole ei usuisa Lutheruse katekismus ega ka Uus Testament. Seni ep olnud ta veel kuulnud, et ühelgi auväärsel emandal või koguni neitsil oleks paslik võtta kätte ilmalikku raamatut, pealegi kui see maksab pöörast hinda. Siis hakkas ta avatud raamatut palgelehelt veerides lugema:
„Hesiodi, opera et dies…“ kuid edasilugemine muutus tal raskeks ja ta jäi küsides neitsile otsa vaatama.
„See on Hesiodose laul,“ seletas Dorothea lahkesti.
„Kes on see Heriodos – mis ametit ning seisust ta peab?“
„Kes ta on,“ ja neitsi Dorothea naeratas hämmastunult, „ta oli tark pagan, elas ammu enne meie Lunastajat.“
„Pagan?!“ ja Ivo asetas raamatu lauale.
„Jah, aga ta ep olnud mitte kahjulik pagan, ta õpetas austama tööd ning virkust, nagu ütleb ta seda oma laulus, mille pealkirjaks on „Tööd ja päevad“.“
„Siis väärib ta tõesti lugemist,“ arvas Ivo.
Nüüd ütles neitsi Dorothea, et ta võib anda Ivole selle raamatu lugeda.
Ivo pidi juba tunnistama, et ta ei oskagi ladina keelt, sest õpipoiste pühapäevakoolis, mida korraldab Kanuti gild, ei jagatud talle seesugust tarkust; kuid et tal oli häbi avaldada seda neitsi Dorotheale, siis ta sõnas:
„Kas neitsi tihkab nii kallist asja usaldada mulle?“
Vastuse