vioolamängija Toomas Veenre: „Mängisime suvel Kloogaranna klubis. Meie repertuaar oli võrdlemisi väike: „Yesterday”, The Animals’i lugu „House of the Rising Sun” ja mõned veel. Ka pillid olid võrdlemisi algelised. Jaagul oli rütmikitarr, millega sai mängida vaid mažooris. Mul oli soolokitarr ja laste ühehäälne klahvpill, mida sai ka läbi võimenduse lasta. Klahvpill kärssas igatahes läbi. Tiit Talmre mängis soolokitarril, Jaak Sepp basskitarril ja Heiki Neiver trummidel. Aga väike kopikas jooksis. Rahvast oli palju. Seal käis tantsimas isegi Jaagu isa. Kui mängitud, siis magasime kuskil läheduses lakas. Kuid küsi Tiit Talmre käest, tal on parem mälu. Muide, Eterna esimene tasuline esinemine oli Kivimäe algkoolis Leegi tänavas, selle eest lubati viis rubla, aga nii palju ei saadud vist kokku. Sain endale igatahes nailonsokid osta.”
Oboemängija Tiit Talmre: „Sõitsime reedel rongiga Kloogaranda ja mängisime tantsupeoks nii rannarestoranis kui ka klubis. Ööd veetsime minu ristiisa maja lakas. Meil oli kaasas ka tüdrukutest fännklubi. Toomas Veenrel oli kõige korralikum soolokitarr, välismaalt saadetud. Mäletan, et ristiisa tegi meist ühe pildi, sellel seisis Jaak laval, madrusesärk seljas ja kitarr käes. Kuid küsi Toomas Veenre käest, tal on parem mälu.
Jaak oli isekas tüüp ja oma plaanidest palju ei rääkinud. Teatud iseloomujooned jäid talle elu lõpuni külge ja vist ainult süvenesid. Õppetöösse suhtusime mõlemad üpris leigelt. Eks seetõttu pidi Jaak ükspäev ka kooli vahetama. Muusikaliselt oli ta muidugi andekas, pillimängu küll õppima ei pidanud.”
Tallinna Muusikakoolist oli Jaak sunnitud lahkuma puuduliku õppeedukuse tõttu, tunnistusel oli üldainetes kolmteist kahte. Jaak seadis sammud muusikakallakuga kutsekooli.
Jaak Joala liitus Kristallidega
Sügis 1966. Olav Ehala vanemate eramaja Lillekülas. Käsil on ansambli Kristallid proov. Bändi saksofonimängija Mati Tibar on kaasa kutsunud kursusevennast flöödimängija Jaak Joala, et saada torusid juurde. Kõigile üllatuseks saab Jaak suurepäraselt hakkama ka basskitarriga.
„Sügisel olin juba Tallinna Muusikakooli flöödiklassis. Olav Ehala oli teisel kursusel, mina esimesel. Ma ei viitsinud midagi teha ja läksin bändi flöödimängijaks. Varsti koondati eelmine laulja ja basskitarrist ning sain mõlemad kohad endale. Laupäeval ja pühapäeval mängisime klubides tantsumuusikat. Tantsuõhtutel olid need kohad puupüsti noori täis. Tööpuudust küll ei olnud. Seejärel võitsime Kristallidega mingi konkursi. Meiega tehti eraldi telesaade, kust tuli tutvus Kustas Kikerpuuga ja ta pakkus paar laulu,” on Jaak Joala oma algusest jutustanud.
Jaagust üks kuu noorem Olav Ehala kinnitab seda versiooni. „Mina olin teisel kursusel, Jaak esimesel. Kristallide lugu algas minu jaoks sellest, et tipikas Olev Künnap kutsus mind oma bändi klaverit mängima. Ma arvasin, et torud võiks ka olla. Puhkpillimängijaks kutsusin kursus noorema saksofonimängija Mati Tibari, kes omakorda tõi kaasa Jaagu. Proovide vahepeal võttis Jaak kätte basskitarri ja oli palju parem kui olemasolev basskitarrist. Proovi sai tehtud nii Olev Künnapi kui ka minu juures kodus.”
Huvitav, kas lahkunud basskitarrist oli Leo Grabbe või Jaagu pinginaaber, Eesti parimaid kontrabassimängijaid Toivo Unt?
Toivo Unt: „Mina olin tõesti üks lahkujaid, kuid küsimus polnud minu pillimänguoskuses. Pigem huvitasid mind uued muusikalised väljakutsed. Tallinna Muusikakool, tänane Georg Otsa nimeline, ei olnud sugugi nii mainekas kui praegu. Sinna läksid ikka need, kes Tallinna Muusikakeskkoolist välja kukkusid. Seal me Jaaguga kohtusime. Olime sõbrad, isegi pinginaabrid. Tegime kaasa Kristallides ning Viru tänava muusikapoe vaateakna ees basskitarri imetledes unistasime, kui tore oleks sellisel mängida. Ei saa öelda, et Jaak oleks olnud sündinud laulja. Üks tema esimesi lindistusi oli The Kinks’i „Sunny Afternoon” ja Kustas Kikerpuu oli sunnitud Jaagule ütlema: mis sa inised! Siis polnud Jaak veel mitte keegi.
Toivo Unt
Minu eemaldumine Kristallidest oli paratamatu. Jaak oli siis juba väga tõsine maksimalist, lausa uskumatu maksimalist. Ta oli nõudlik nii enda kui teda ümbritsevate inimeste vastu. Ta teadis, mida tahtis. See oli tema noorust arvestades vapustav nagu ta annegi.
Mina liitusin peagi bändiga Joonika, kus laulis esimene noore põlvkonna tulija Boris Lehtlaan. Samuti esinesin koos Raivo Tammiku džässipundiga ja läksin veel ka Estonia teatri orkestrisse tööle. Mulle meeldis džäss, aga Jaak suhtus sellesse veidi põlastavalt, talle endale meeldisid juba The Kinks, Cliff Richard ja The Shadows ning Jimmy Hendrix. (Põhja-Londoni bändist The Kinks on tänaseks toodetud muusikal „Sunny Afternoon” ja Ray Daviese osatäitja on noore Jaaguga üpris sarnane. http://sunnyafternoonthemusical.com/media/ – PK)
Meil oli Jaaguga ka hiljem palju kokkupuutepunkte. Mängisime koos varieteedes – see jäi aega, kui ta oli sõjaväest tagasi. Tavaliselt laulis ta üks-kaks lugu. Veel saatsime moedemonstratsioone, mis olid tol ajal väga popid. Kuulusime ka Olav Ehala stuudioansamblisse, kellega tegime fonogramme Eesti lauljatele. Olav Ehala põhjad olid väga kuumad ja Jaak oli hoolikas pealelaulja. Kvaliteedi saavutamiseks piisas talle korra või kaks laulmisest. Kui Kristallides oli meie lapsepõlv, siis tosin aastat hiljem Radaris olime muidugi kõik juba profid.”
Mängiti ka Kallavere klubis, Lõuna klubis ja hiljem Mereklubis. Viimases läks tihti lööminguks, kuid kehtis põhimõte, et muusikante ei peksta. Kristallidel oli ka oma fännklubi, kes käis peolt peole ja lasi vajadusel samuti rusikad käiku.
„Kogu teenitud tulu läks pundi kassasse, ühe õhtu pealt saime nelja tunni mängu eest 3,5 rubla näkku ja selle summa sees olid ka transpordikulud.” Kohale sõideti teinekord ka liinibussiga ning tollest ajast armastab Ehala meenutada bussijuhi hüüet bändi trummarile: ”Noormees ketassaega, lahkuge otsekohe bussist!”
Aprillis 1967 tuli Kristallid teisel ülevabariigilisel kergemuusika telekonkursil instrumentaalansamblite kategoorias laureaadiks ja auhinnaks saadi oma telesaade. Viimase toimetaja oli Kustas Kikerpuu ja see mees avas Jaagule otsetee Eesti Televisiooni ning ühtlasi kuulsusele. Tolleks ajaks oli bändi esialgne koosseis lahkunud ja asendunud muusikakooli poistega, kui trummar Anton Lutt ja bändi vaimne liider Olev Künnap välja arvata. Olev ise olla teinud päris lahedaid laulutekste.
Olav Ehala: „Telekonkursil mängisime kaks instrumentaallugu. Aasta enne meid olid võitnud Optimistid. Nii saime pakkumise pooletunniseks saateks, milleks tegin kolm oma esimest laulu, neist vist kaks kandis ette Joala. Sellest algas Joala lauljakarjäär. Järgmine pakkumine oli saatesse „Kanal 13”, kus said tuntuks ka Maarja-Liis Ilusa ema Merle Ambre ja Ivo Linna. See kasvatas kiiresti Jaagu kuulsust. Teades Jaagu iseloomu, ei usu ma, et Jaak läks ise ennast kuhugi pakkuma. Ta oli väga musikaalne, kuid mitte agressiivne.
Sel ajal sai ka lääne raadiotest lugusid maha kirjutatud. Kui raadio krabises ja ragises, võisin mina olla hädas, aga Jaak vilistas mulle arusaamatuks jäänud kohad ette ja mina panin pala kirja. Nii see oli. Jaak oli üpris nõudlik enda ja teiste suhtes. Ta võis öelda ka üsna otse, püüdmata olla diplomaatiline. Küllap seetõttu ei olnudki tal väga palju sõpru.”
Lauljanna Anne Velli: „Kui Jaak Joala astus flöödi erialale Tallinna Muusikakooli, ei kandnud see veel Georg Otsa nime. Mina olin seda kooli juba lõpetamas. Olime mõlemad Kaljo Westi õpilased ja mõlemad jõudsime mingi aja õppida ka Elmar Peäske käe all, kes andis tunde nii muusikakeskkoolis kui ka konservatooriumis.
Jaak tuli tavaliselt tundi täiesti ettevalmistamata. Kord sulges flöödiõpetaja ta tunniks ajaks klassiruumi. Õpetaja tagasi tulles ei olnud Jaagul lugu mitte ainult selge, vaid ka peas. Jaak oli andekas ja laisk. Talle meeldis bändi teha, õpingud olid talle teisejärgulised.
Georg Otsa muusikakoolis oli ta igavene õpilane. Ta oli tervelt 12 aastat teisel kursusel. Permanentne teine kursus. See on ilmselt kooli rekord. Muidu oli ta kena inimene. „Tere, Mihkel, iga asja peale mihkel,” sellise sõnamänguga armastas Jaak ennast tutvustada.
Anne Velli