Jaak Joala. Ka unustuse jõel aeg kord silla loob. Paavo Kangur

Olav Ehala lossi rõdul. (Erakogu)

      Johnny B. vaatab siis publikut ja saab aru, et ta sõnum ei jõua soovitud intensiivsusega kohale, jätab seekord mõned read vahele ja karjub välja veel luuletuse kaks viimast rida:

            kas inimesed on siis pahad

            otsustage ise

      Bänd, mis kandis sel päeval nime R&B, mängis seejärel mõne loo. Publik oleks tahtnud tantsumuusikat, aga seekord tehti midagi teistsugust, sest oli Eesti neoboheemide esimene kokkutulek. Asja võinuks kuidagi lihtsamalt nimetada. Luuletaja Leelo Tungal oli õppima asunud Tartu ülikooli ja tutvunud seal hulga huvitavate loominguliste inimestega. Tartust oli peale Johnny B. kohale hääletanud ka Juhan Tomingas, Mattias Lill, Heigo Viiras, Hannes Varblane, Kalle Mälberg. Tallinnast jäi tulemata Juhan Viiding. Esinejatel oli ääretult lõbus, kuigi suurem osa publikust eesti keelt eriti ei tönganud.

      Eesti esimene R&B ansambel Laitse lossis. Vasakult teine ansambli kunstiline juht Jaak Joala. (Erakogu)

      Kontsertetenduse järelpidu oli Leelo pool Ruilas ja kestis kaks päeva. Leelo oli põhjalikult valmistunud, käinud jalgrattaga Turbas poes ja ostnud uue ööpoti, sinepit ja sardelli. Ta oli Tartu ülikoolis õppinud, et korralikel buršipidudel määritakse ööpotid sinepiga kokku ja täidetakse vorstidega. Eks sellise väärt teadmise pärast tasub ülikoolis käia, igatahes sai peolaud efektne ja tühjenes kiiresti. Lisaks joodi tühjaks Leelo isa koduõlleankur. Hiljem saatis Johnny B. Leelole kirja, milles kinnitas, et on elus, aga terve ei ole ta teps mitte, sest ta pea lõhub ärajoodud kraamist valutada.

      Kalle Mälberg: „Ma arvan, et see sündmus leidis aset suve alguses. See pidi jääma aega enne ülikooli sisseastumiseksameid. Me olime Johnny B. punkris Elva tänavas, kui tekkis idee sõita Leelole külla. Kui me mingis väetiseautos kambaga Laitse mõisasse kohale jõudsime, oli kontsert juba alanud. Istusime mõisapõrandale maha. Me olime hipid ja meil olid paksud mustad vihmamantlid. See mõis oli kummaline koht, sest seal asus Vene sõjaväe raadioluure keskus.”

      Virmalised pääsesid filmi, aga film keelati ära

      Suvi 1968. Pärnus käivad Mark Soosaare filmi „Lepatriinude lennutaja” võtted, filmi peakangelaseks on biitansambel Virmalised. Jaak Joala, Toivo Kurmet, Marju Kuut ja Gunnar Graps jooksevad Valgerannas ihualasti ringi ning mängivad pilli. Neid jälitab kaameraga Moskva kinematograafiainstituudi veidi fanaatilise pilguga üliõpilane Mark Soosaar. Loomulikult keelati see film ära.

      Jaak oli läinud Audru parki Virmalise kontserdile ja vool haaras ta kaasa. Bänd mängis ja Mark Soosaar filmis. Jaak leppis ka bändi liidri Toivo Kurmetiga kokku, et vajadusel hakkab ta asendama basskitarristi Kalju Oppit. Mingil hetkel toimus mängijate vahetus, Oppi liitus Kristallidega ja Jaak Joala läks Virmalistesse. Selle bändivahetuse juures võis rolli mängida ka üks tüdruk. Nimelt kohtas Jaak Kurmetite juures peol Enenimelist tüdrukut, kellest sai tema pruut järgmiseks neljaks aastaks. Neis oli midagi ühist. Nad olid justkui veidi haavata saanud õrnad olevused, mõlemad õhukese nahaga.

      Tol suvel mängis Jaak tõesti vaheldumisi nii Kristallides kui ka Virmalistes. Mõlemad esinesid Pärnus ja ajad sobisid. Kui Kristallid lõpetasid, siis tunni aja pärast jätkasid Virmalised. See ei olnud reetmine, vaid lihtsalt sobitumine.

      Nendel klubiõhtutel võis kõike juhtuda. Vahel ei mahtunud muusik uksest sisse, vahel nõuti lipsu, sest ilma lipsuta sisse ei saanud, siis tuli läbi WC-akna lips edasi anda.

      September 1968. Käimas on telesaate „Noortestuudio“ filmimine Kadrioru pargis. Pildil Jaak Joala, tema tollane kallim Ene Aer ja Optimistide laulja Heiki Johanson. (Foto: Arnold Moskalik, Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv)

      Nii veeres Pärnu suvi 1968. Järjekordne kaklus oli peetud. Need, kes sisse ei mahtunud, olid samuti rahunemas. Toivo Kurmet oli rüselusest natuke väsinud. Jaak Joala võttis mikrofoni ja alustas. Ta viis publiku südamessemitu Toivo Kurmeti laulu: „Taas on päev”, „Naer”, „Ainult sul”, „Ma ei tea, miks” ja „Üksinda”. Kaotada polnud tal midagi. Sügisel ootas teda Nõukogude armee.

      12. oktoobril 1968. aastal startis ka lauluvõistlus „Horoskoop”. Esimestesse saadetesse Jaak tõenäoliselt ei mahtunud – armeeteenistus. Pigem särasid seal Helgi Sallo („Lõppenud on päevad”), Uno Loop, Kalju Terasmaa, Heidy Tamme, Els Himma, Anne Velli ja Tiiu Varik („Roosiaed”).

      Hiljem esitas Jaak selles saates paar oma suurimat hitti, nagu The Beatles’i „Lady Madonna” ja Danyel Gerard’i „Butterfly”, millele kirjutas sõnad Kustas Kikerpuu. Rekordsaade teenis 35 000 kirja, võitja selgitamisel kaarte ei loetud, vaid mõõdeti pakkide kõrgust sentimeetrites, seejuures suutis üks mees saata 507 kaarti. Kuid ajaks, mil Jaak sõjaväest välja sai, oli „Horoskoobi” esimene formaat läbi ja saatejuht Peeter Vihalemm oli saadetud Venemaale täienduskursustele poliitalal.

      Elu Tallinna garnisoni puhkpilliorkestri flöödimängijana

      1969. Jaak võtab linnaloa ja suundub Tondi sõjaväeosast lõunaklubisse, kuhu on linnulennult kaks-kolm kilomeetrit. Ta ronib lavale, viskab sineli maha ja laulab:

            Su pärlid karbis tuhmid,

            nurgas üksik suveking,

            moest läinud vildist kübar -

            pole ammu sind näinud siin.

      Jaak Joala võeti Nõukogude armeesse teenima 1968. aasta novembris. Temast sai Tallinna garnisoni puhkpilliorkestri flöödimängija. Seega oliflöödiõpingutest nii palju kasu, et võis aega teenida Tallinnas sõjaväeorkestris. Armees olles käis ta aeg-ajalt ka Eesti Televisiooni abistamas. Ühel toredal suvepäeval telefilmi „Duett-duell” võtetel tutvus ta oma tulevase abikaasa Dorisega. Kuid see suhe arenes aeglaselt ja arglikult. Jaak oli ikka veel koos Enega, kes sattus Leo Karpini kutsel samuti sellesse muusikafilmi, kuid hoopis Ivo Linna laulu võttesse.