vajalik. Võta arvesse, et Pariisis võib pigem ilma voodita läbi ajada kui ilma frakita.”
Pikemalt mõtlemata kobas ta vestitaskus, otsis välja näputäie kuldraha, võttis kaks luidoori, pani need vana sõjaseltsimehe ette lauale ja ütles koduse südamlikkusega: „Kui paremad päevad tulevad, maksad tagasi. Üüri või osta järelmaksuga vajalikud riided; ühesõnaga, tee nagu heaks arvad, aga vaata et sa homme õhtul kell pool kaheksa meile õhtusöögile tuled, Fontaine'i tänav 17.”
Hämmeldunult võttis Duroy raha vastu ja kogeles: „Hirmus armas sinust, tänan südamest… Seda ma ei unusta, võid kindel olla…”
Forestier võttis tal sõna suust: „Hea küll, jääb siis nii. Teeme veel ühe kannu, oled nõus?” Ja juba ta hõikas: „Kelner, kaks õlut!”
Kui kannud olid tühjaks joodud, küsis ajakirjanik: „Tahad, lähme tunnikeseks linna peale?”
„Muidugi lähme!”
Uuesti võeti suund Madeleine'i kiriku poole. „Mis me siis nüüd ette võtame?” küsis Forestier. „Öeldakse küll, et Pariisis leiab iga ringiluusija alati ajaviidet, aga see ei ole tõsi. Kui mul tuleb vahel tahtmine õhtul linna peale minna, ei tea kunagi, mida õieti peale hakata. Boulogne'i metsa pole mõtet ilma daamita sõita ja alati ei ole naisi käepärast; kabarees leiab meelelahutust vahest mõni apteeker koos abikaasaga, aga mina mitte. Ja mis siis üle jääb? Ei midagi. Meil peaks olema mõni suveaed nagu Monceau park, mis oleks öö läbi avatud, kus võiks tõesti head muusikat kuulata ja puude all vabas õhus keelt kasta. See ei olekski õieti lõbustuskoht, vaid mõnusa logelemise paik. Sissepääsumaks peaks soolane olema, et ilusaid naisi ligi tõmmata. Seal võiks siis jalutada mööda korralikult liivatatud, elektrituledega valgustatud pargiteid, võiks istet võtta, kuulata muusikat – lähedalt või kaugelt, nagu parajasti meeldib. Midagi umbes selletaolist meil kunagi Musard'i juures tehti, aga laadalikus stiilis, tantsumuusikat mängiti seal ülearu, polnud küllalt varjuline, küllalt avar, küllalt pime. Oleks vaja väga ilusat, väga suurt aeda. Siis oleks tõesti tore. Kuhu sa tahaksid minna?”
Duroy oli kimbatuses, ei osanud midagi ette panna; lõpuks jõudis ta otsusele:
„Ma ei ole kunagi Folies-Bergère'is käinud. Heameelega läheks korraks vaatama.”
„Folies-Bergère'i!” ahastas Forestier. „Tont võtaks, seal praeme nagu pannil. Aga olgu, nalja saab seal alati.”
Nad pöörasid otsa ümber ja seadsid sammud Faubourg-Montmartre'i tänava poole.
Teatri illumineeritud fassaad valgustas heledasti kõiki nelja tänavat, mis selle ette kokku jooksevad. Väljapääsu ees ootas fiakrirodu.
Forestier tahtis otseteed sisse minna, aga Duroy peatas teda: „Me unustasime kassa juurest läbi käia.”
Kaaslane tegi ennast tähtsaks: „Minuga koos pole vaja midagi maksta.”
Kui ta piletikontrollile lähenes, kummardasid kõik kolm kontrolöri viisakalt. Keskmine tervitas kättpidi.
„Kas on mõni hea loož saadaval?” küsis ajakirjanik. „Iseenesest mõista, härra Forestier.” Ajakirjanik võttis pakutud piletikupongi vastu, avas nahaga üle löödud polsterukse ja nad astusid sisse.
Nagu õrn udu looritas tubakatoss saali kaugemaid osi – lava ja vastaskülge. Peene valkja lõngana kerkis seda sigaritest ja sigarettidest, mida siin kõik suitsetasid; see kerge hämu aina kerkis, tõusis lakke ja tihenes kõrge kupli all, kroonlühtri ümber, pealtvaatajaist tulvil rõdu kohal pilviseks suitsutaevaks.
Avaras vahekäigus, mis viib ringpromenaadile, kus meeste tumeda parvega segunedes rändleb väljaehitud prostituutide suguharu, passis naistejõuk viimaseid saabujaid kolme puhvetileti juures; lettide taga troonisid kolm närtsinud, paksult mingitud jookide ja armastusega kaubitsejat.
Kõrged seinapeeglid näitasid nende selgi ja möödakäijate nägusid. Forestier trügis kiirel sammul rahvajõugust läbi – siin oli mees, kes teadis oma hinda.
„Loož number seitseteist?” küsis ta, astudes platsinäitaja juurde. „Siitkaudu, härrased.”
Nad suleti pealt lahtisesse punase riidega vooderdatud puukasti, kus seisis neli sama karva tooli – nii lähestikku, et läbipugemiseks vaevalt ruumi jätkus. Sõbrad võtsid istet. Nii paremal kui vasakul, lavani välja, kaardus samasuguste latrite rida; igas kastis istus pealtvaatajaid, ainult pea ja õlad üle ääre nähtaval. Kolm tihedalt liibuvas trikoos noormeest – üks pikk, üks keskmine ja üks lühike – etendasid laval kordamööda trapetsinumbreid.
Algul lähenes pikk kiirete pisikeste sammudega, naeratus näol, lavaservale ja tervitas õhusuudlust matkiva käeviipega.
Trammis trikoo rõhutas käe- ja jalalihaseid; akrobaat ajas rinna ette, et varjata liiga punnis kõhtu; näo poolest sarnanes ta juuksuriselliga, sest hoolega kammitud lahk jaotas soengu keset pealage karvapealt pooleks. Nõtke hüppega kargas ta mõlema käega trapetsist kinni ja lasi ringiratast nagu pöörlev ketas; seejärel selitas ta õhus, käsivarred kanged, keha sirgu, hoides end kangil ainult randmete jõuga.
Siis hüppas ta maha, kummardas parteripubliku ovatsiooni saatel jälle naeratades, ja suundus ettenähtud kohale kulissi ääres, igal sammul jalamuskleid demonstreerides.
Teine, lühem ja õlakam akrobaat astus omakorda ette ja kordas sama harjutust, ning publiku järjest valjemate kiiduavalduste saatel tegi seda lõpuks kolmaski.
Kuid Duroyd etendus ei huvitanud; üle õla vahtides jälgis ta kogu aeg mehi ja prostituute täis tuubitud suurt ringpromenaadi selja taga.
Forestier andis seletusi: „Vaata parterit: ainult pürjelid naiste-lastega, ausad puupead, kes tulevad tõepoolest etendust vaatama. Loožides seevastu näed bulvarirüütleid, mõnda kunstnikku, keskpäraseid lõbunaisi; ja meie selja taga kihab kõige imelikum segu, mida Pariisis võib leida. Kes need mehed on? Jälgi neid. Siin leidub kõike, siin on esindatud kõik elukutsed ja kastid, kuid rämps on siiski ülekaalus. Siin on ametnikke, pangaametnikke, poeselle, ministeeriumikirjutajaid, on reportereid ja sutenööre, erariides ohvitsere, frakis keigareid, kes on äsja restoranis õhtust söönud või parajasti Ooperist tulnud ja kavatsevad veel Itaalia teatrisse minna, ja pealekauba terve pilv kahtlaseid kujusid, kes analüüsile ei allu. Naisi on ühtainust tõugu – need, kes Ameerika Kohvikus õhtustamas käivad – ühe-kaheluidoorised prostituudid, kes varitsevad viieluidoorist välismaalast ja annavad vanadele kundedele märku, kui juhtuvad vabad olema. Kõiki neid on kuue aastaga tundma õpitud; aasta läbi võib neid igal õhtul kohata ikka samas paigas, kui nad just parajasti Saint-Lazare'is või Lourcine'is ravil pole.”
Duroy ei kuulanud teda enam. Üks kirjeldatud sorti naisterahvas rinnutas loožiserval ja vahtis teda. See oli valgeks mingitud ihuga täidlane brünett, tumedate, kulmupulga abil rõhutatud ja pikendatud silmade ja hiiglapikkade kunstripsmetega. Ülilopsakas rind pressis tumeda siidkleidi pingule. Veritseva haavana punaseks võõbatud suu jättis pisut loomaliku, kiimase ja ohjeldamatu mulje, mis seda enam sütitas iha.
Peanõksutusega andis ta märku parajasti mööduvale sõbratarile, lihavale valgeverelisele punapeale, ja ütles talle päris kuuldavalt: „Vaat kus ilus poiss! Kui ta mind kümne luidoori eest tahab, siis ma ära ei ütle.”
Forestier pööras pead ja laksas Duroyle naeratades vastu kintsu: „See käib sinu kohta; sul on edu, kulla sõber. Soovin õnne.”
Endine allohvitser lõi õhetama. Tahtmatult kobas ta vestitaskus oma kaht kuldraha.
Eesriie langes. Orkester mängis valssi. „Tahad, teeme ringi ümber rõdu?” küsis Duroy. „Nagu soovid.”
Nad väljusid loožist ja jalutajate vool kandis neid kohe kaasa. Keset kogu seda trügimist ja tõuklemist, pitsitust ja pillutust liiguti edasi, kübaratemeri silme ees. Lõbunaised sõelusid meestesummas paarikaupa, rajasid endale hõlpsasti teed, pugesid küünarnukkide, rindade ja selgade vahelt läbi nagu oma kodus, tundes end neis meestevoogudes vabalt nagu kalad vees.
Duroy oli võlutud, lasi end kaasa kanda, ahmis joobumusega tubakast, inimkeha lehkadest