tooli polsterdatud süli teda õrnalt toetas, siis näis talle, et nüüd viimaks on ta astunud uude kütkestavasse ellu, et nüüd viimaks on mingi võrratu hüve tema päralt, et temast saab keegi, et ta on päästetud. Ta vaatas proua Forestier' poole, kes teda ainiti jälgis.
Daam kandis kahvatusinist kašmiirkleiti, mis kaunilt toonitas ta nõtket pihta ja lopsakat rinda. Paljaid käsivarsi ja kaela piiras valge pitsivaht, mis kaunistas dekolteed ja lühikesi käiseid. Pealaele üles pistetud juuksed olid kuklas pisut käharad, kaelal hõljus õrn blond ebemepilveke.
Perenaise pilk, mis teadmata põhjusel meenutas eelmisel õhtul Folies-Bergère'is kohatud lõbunaist, andis Duroyle taas julgust. Proua Forestier'l olid hallid, oma sinihalluses kuidagi kummalised silmad, peen nina, täidlased huuled, tugevavõitu lõug, korrapäratud veetlevad näojooned täis lahkust ja kelmikust. See oli niisugune naisenägu, mille igal üksikasjal on omamoodi võlu, peaaegu et omaette tähendus, ja mille iga tuksatus kord avaldab, kord varjab midagi.
Pärast lühikest vaikust küsis perenaine: „Kas olete juba ammu Pariisis?”
„Alles paar kuud, proua,” vastas Duroy, kes vähehaaval toibuma hakkas. „Ma töötan raudteevalitsuses. Aga Forestier andis lootust, et võiksin tema abiga vahest ajakirjandusse pääseda.”
Proua Forestier' naeratus muutus märgatavamaks ja lahkemaks; ta ütles häält tasandades: „Ma tean.”
Vahepeal oli jälle helisenud uksekell. Teener teatas: „Proua de Marelle.”
See oli väike tumedajuukseline naine, brünett selle sõna algtähenduses. Ta astus vilkal sammul sisse; äärmiselt lihtne tume kleit liibus tihedalt ümber keha ja liikmete nagu valatud.
Üksainuke mustadesse juustesse pistetud roosiõis vangistas pilku, tõstis esile näo, rõhutas ta erilist karakterit, lisas täpselt õige, ootamatu, heleda noodi.
Proua de Marelle'i kannul kõndis lühikese kleidikesega väike tüdruk. Proua Forestier ruttas tulijaile vastu.
„Tere, Clotilde.”
„Tere, Madeleine.”
Nad sülelesid teineteist. Täiskasvanu enesekindlusega ootas laps, et teda laubale suudeldaks:
„Tere, tädi Madeleine.”
Proua Forestier suudles last ja esitles siis: „Härra Georges Duroy, Charles'i vana sõber. – Proua de Marelle, minu sõbratar ja kauge sugulane.”
Ta lisas veel: „Härra Duroy, me oleme siin kõik lihtsad, loomulikud ja kodused. Palun võtke seda arvesse.”
Noormees kummardas. Aga juba avanes jälle uks: saabus lühike ja ümar härra, ning tema käsivarrele toetudes ilus sihvakas naine, mehest pikem ja palju noorem, kelle käitumises oli peenust ja hoiakus sügavat tõsidust. Need olid rahvasaadik, raha- ja ärimees, Lõuna-Prantsusmaa juut, Vie Française'i direktor härra Walter ja tema abikaasa, sündinud BasileRavalau, pankuri tütar.
Järgmiseks saabus väga elegantne Jacques Rival, ja kohe tema kannul Norbert de Varenne, frakikrae võidunud õlgadeni ulatuvaist pikkadest juustest, kust pudenes valgeid kübemeid.
Lohakalt seotud kaelasidemel olid paremad päevad nähtavasti juba seljataga. Poeet astus vana elumehe veetlusega proua Forestier' juurde, haaras perenaise käe ja puudutas huultega rannet. Kui ta selle toimingu juures kummardas, valgus pikk juukselakk nagu vesi üle naise palja käsivarre.
Viimasena jõudis pärale Forestier ise, vabandades hilinemise pärast. Teda oli toimetuses kinni peetud seoses Moreli asjaga. Radikaalsesse parteisse kuuluv rahvasaadik härra Morel oli valitsusele äsja esitanud arupärimise seoses krediiditaotlusega Alžeeria koloniseerimiseks.
„Laud on kaetud!” kuulutas teener. Duroy pandi istuma proua de Marelle'i ja tema tütre vahele. Kartes kahvli, lusika ja klaaside kasutamisel lauakommete vastu patustada, tundis noormees jälle kõhedust. Klaase oli neli, üks neist õrnsinise varjundiga. Ei tea, mida sellest pidi joodama?
Suppi söödi vaikides; viimaks küsis Norbert de Varenne: „Kas olete juba lugenud Gauthier' protsessist? Väga iseäralik lugu!”
Võeti kõne alla šantaažiga seotud abielurikkumise juhtum. Sellest ei räägitud mitte niisuguses toonis, nagu perekonnaringis tavaliselt arutatakse ajaleheuudiseid, vaid nii, nagu arstid omavahel haigetest või aiapidajad aedviljadest räägivad. Keegi ei avaldanud pahameelt, faktid ei üllatanud kedagi. Elukutselise huviga otsiti nende sügavamaid, varjatud põhjusi, kuritegu ise jättis kõik täiesti ükskõikseks. Püüti mõistuslikult seletada asjaosaliste motiive ja ammendavalt eritleda psüühilisi nähtusi, mis viisid kõnesoleva draamani, ühe teatava hingeseisundi teaduslikult määratletud lõpptulemuseni. Naisedki võtsid sellest uurimistööst osa, ajasid kirgliku huviga jälgi. Käsitleti ja kommenteeriti ka muid hiljutisi sündmusi, vaadeldi neid igakülgselt, vaeti nende tõelist tähendust, hinnati praktilise pilguga, kaaluti neid inimliku komöödiaga sahkerdava uudistekaupmehe erilisest vaatevinklist, takseeriti nagu kaupa enne müügile laskmist.
Kui tuli arutlusele üks äsjane duell, võttis Jacques Rival sõna. Tema oli asjatundja, kellelgi teisel polnud õigust seda lugu käsitleda.
Duroy ei julgenud sõnakestki sekka poetada. Vahel sihtis ta lauanaabri võrgutavalt kummuvat rinda. Daami kõrvalestas rippus kuldniidikese otsa kinnitatud teemant nagu mööda ihu libisev veetilk. Aeg-ajalt tegi daam mõne märkuse, mis alati tõi vestluskaaslastele naeratuse huulile. Ta vaimukused olid kentsakad, sõbralikud ja ootamatud – need olid niisugused vaimukused, mida armastab pillata kogemustega plikakene, kes vaatab maailma asjadele muretu pilguga, hindab neid kerge, heatahtliku skepsisega.
Duroy murdis pead, püüdes mõnd sobivat komplimenti välja mõelda, aga kuna ühtki head mõtet ei tulnud, pühendus ta proua de Marelle'i tütrele, kallas jooke, pakkus roogi, hoolitses, nagu oskas. Laps, kes oli emast tõsisem, tänas väärikal toonil, kerge noogutusega: „Väga lahke teist, härra,” ja kuulas naljakal järelemõtlikul ilmel täiskasvanute juttu.
Õhtusöök oli oivaline ja kõik külalised avaldasid vaimustatult kiitust. Härra Walter õgis peaaegu sõnatult ja takseeris pakutavaid roogi prilliklaaside alt. Norbert de Varenne ei jäänud temast maha ja tilgutas vahel kastet rinnaesisele.
Asjalik Forestier jälgis kõike valvsa naeratusega; aeg-ajalt vahetasid nad naisega mõistvaid pilke nagu paarimehed raske, ent siiski ladusalt laabuva töö juures.
Näod lõid punetama, vestlus muutus häälekamaks. Ühtelugu sosistas teener külalistele kõrva: „Corton – Château Laroze?”
Duroyle Corton meeldis ja ta lasi tõrkumata oma klaasi täita; teda valdas sulnis rõõm, soe õndsus kerkis kõhust pähe, valgus liikmetesse, täitis teda tervenisti. Teda valdas täiusliku heaolu tundmus, ainelise ja mõttelise, kehalise ja vaimse heaolu tunne.
Samas tekkis tal kange tahtmine rääkida, endast märku anda, kuulajate heakskiitu leida nagu kõik teisedki meeskülalised, kelle iga viimast kui sõna naudinguga jälgiti.
Vestus aina veeres ja veeres, sidus üht mõtet teisega, hüppas ainsa sõna, kõige tühisema seose toimel teemalt teemale; kui päevasündmustele oli ring peale tehtud ja tuhandet küsimust puudutatud, tuli taas kõne alla härra Moreli kõmuline arupärimine Alžeeria koloniseerimise asjus.
Kahe roa vahel lubas härra Walter endale paar teravmeelsust, sest ta oli skeptilise vaimulaadiga inimene, kes armastas mahlakat nalja. Forestier jutustas oma artiklist, mis pidi ilmuma järgmise päeva lehes. Jacques Rival nõudis sõjaväevalitsust ja maakontsessioone igale ohvitserile, kes on kolmkümmend aastat koloniaalarmees teeninud.
„Sel kombel oleks võimalik luua tarmukat ühiskonnaklassi, kes on maad ammugi tundma ja armastama õppinud,” arutas ta, „kes oskab kohalikku keelt ja on hästi kursis kõigi nende tõsiste probleemidega, millega uustulnukad tahes-tahtmata kokku põrkavad.”
Siinkohal segas vahele Norbert de Varenne: „Jah, nad oleksid asjatundjad igal alal, välja arvatud põllumajandus. Nad räägivad küll araabia keelt, aga ei oska peeditaimi istutada ega nisu külvata. Vehklemises on nad kahtlemata väga osavad, aga väetistest ei tea midagi.