oli segaduses, kratsis kukalt, pühkis isegi silmanurka, kuigi seal ei olnud pisarat. Mina salvestasin seda stseeni videolindile. Siis tuli isale päästev mõte: maatükil on kaev. Nimelt oli Nõukogude Liidu lõpuaastatel, nn. perestroika ajal, Eestis vastu võetud taluseadus, mille eesmärgiks oli traditsioonilise eluviisi taastamine maal. Seda peeti rahvuse edasikestmise pandiks. Selle seaduse alusel võimaldati soovijatele maid ning, kasutades veel Nõukogude Liidu suuri ressursse ja keskadministratsioonis valitsevat segadust, korraldati isegi infrastruktuuride (teede, elektriliinide, kaevude) rajamist riigieelarve vahenditest. Keegi mees oligi hakanud siis sinna talu rajama ning lasknud puurida kaevu, 60 meetri sügavuse, nagu isa oli välja uurinud. Talude taastamine osutus majanduslikus mõttes viljatuks nostalgiapuhanguks ja toogi mees oli oma projektist loobunud, kaev oli aga jäänud. Selline kaev, ütles isa, maksab oma sada tuhat krooni. Ei, mõõtke ikka see tükk ka välja.
Loomulikult, tuleb lisada, on sada tuhat krooni küll ehk uue kaevu puurimise maksumus, mis aga ei tähenda, et konkreetset kaevu praegu isegi kümne tuhande krooniga kellelegi müüa õnnestuks. Ega isagi seda usu. Neil olevat koju käinud, veel tema isa eluajal, ajakiri Konjunktuur ja tal on majandusseadustest üsna selge ettekujutus, mis on tema põlvkonna inimeste seas (elanud enamuse oma aktiivsest elust nõukogude võimu tingimustes) üpris haruldane. Kogu nende maavalduse turuhind on praegu maksimaalselt 150 000 krooni ja nad kavatsevad selle maha müüa, sest isa õed soovivad veel enne surma sealt midagi saada. Juhul kui talu müüakse ja isa oma rahaosa ära jagab, nii nagu ta on lubanud, saaksin mina sellest perekonna pärusvarast, mille omandamiseks mu esivanemad 30 aastat Scheeli pangale intresse maksid ja vanaisa oma elu jättis, umbes 10 000 Eesti krooni (heal juhul), mille eest ma saaksin maksta oma Pariisi korteri ühe kuu üüri.
Kui me sealt ära sõitsime ja juba linna hakkasime jõudma, siis ma mõtlesin, et suurim teene, mille mu esivanemad mulle on osutanud, kuigi vastu tahtmist, nende suurim “õnnistus”, mille eest ma neid tänama pean, on see, et nad mulle praktiliselt mitte midagi pärandanud ei ole. Mitte mingit talu, mitte mingit vana maja, mitte midagi, mis mind selle maa külge seoks.
Ma ei tea kui kaugele minevikku tasub minna ühe inimese küllaldaseks määratlemiseks. Mul ei ole põhjust kahelda psühhoanalüütikute Anne Ancelin Schützenbergeri ja Didier Dumas’ uurimistulemustes, millest selgub, et me võime oma elus alateadlikult otsida lahendust mõne (enamasti üleeelmise põlvkonna) esivanema traumale, mis on meisse talletatud perekonna n.ö. vaikiva ülekande teel. See on väga võimalik. Kuid ka üksikisiku mõistmisel (mõistatamisel) eelistan ma järgida nn. Ockhami habemenoa printsiipi, mis käsib elimineerida põhjustest ebaolulised, juhul kui protsesse ilmselgelt suunavad valdavalt teised, määravalt tugevamad mõjurid. Kui piltlikult öelda, siis pole kahesajatuhandese kaardi joonistamiseks vaja määrata objektide koordinaate sentimeetrise ega isegi poolemeetrise täpsusega. Midagi umbes nii.
Ja inimese Liz Franzi, ja enda, ja meie: minu ja Liz Franzi (kuidas ma vihkasin seda “meiet” tema suus!) koordinaatide (sotsiaalsete, psühholoogiliste, kultuuriliste, poliitiliste jne.) mulle vajaliku täpsusega määramiseks ei tasu mul kaevuda liiga sügavale minevikku ega hajuda kõikidesse võimalikesse mõjudetailidesse. Nii ei jõuaks ma mitte kunagi, isegi kui ma ei sure tänavu (milleks ma ei näe küll mingit erilist põhjust, tänavu suremiseks, nimelt) ja elaksin veel nelikümmend aastat (arvestades isa ja tema ema pikaealisust võib mul selleks olla geneetilisi eeldusi, kuigi ei pruugi) – ma ei jõuaks mitte kunagi selleni, mis minu jaoks on oluline, selleni, kes oli Liz Franz minu jaoks ja kes ta veel võiks olla, kui mul õnnestuks kontakt temaga taastada (kui see üldse on vajalik või isegi soovitav?). Ühesõnaga, mul tuleks alustada mõistlikult ajaliselt distantsilt, mitte liiga kaugelt, aga mitte ka liiga lähedalt, mispuhul risk oluline kahe silma vahele jätta oleks juba ebamõistlikult suur.
7
Ma olen tõesti palju juurelnud päritolu mõistatuse üle. Muidugi kõigepealt oma homoseksuaalsuse kui spetsiifilise psühhofüsioloogilise dispositsiooni päritolu üle. Laias laastus leidub sellele kaks seletust, esimene on geneetiline ja teine psühhoanalüütiline.
Esimesel puhul oleks olemas eriline “homoseksuaalsuse geen”, mille avastamisest ka aegajalt populaarses kirjanduses kuulutatakse. Vaevalt küll, siiski, et see saab olla üks geen. Kui, siis mingi pärilike tunnuste kompleks, mingi kogum erilisi tunnuseid inimsoo tohutus geneetilise variatsiooni pilves. Selle pilve üks serv, tume äär, mis läheb sujuvalt üle muuks pilveks. On tõsi, et homo tunneb homo, eristab teda (või vähemalt eeldust vastutulekuks oma ihale) mingite väliste parameetrite järgi, “välimusest”. Mis omakorda võiks viidata, et homoseksuaalsuse või sellele kaldumisega käib kaasas ka hulk eriomaseid somaatilisi tunnuseid (mõned viitavad “naisestumisele”, efféminement, kuid esiteks pole see sugugi alati täheldatav, teiseks on tihti tegemist käitumusliku kompleksiga, ühiskonna ootustele vastutulekuga, potentsiaalsele seksuaalpartnerile adresseeritud mimikriga), mis omakorda näib toetavat geneetilist hüpoteesi, mis aga sellest hoolimata ja soliidsete statistiliste kogumite (pools) esitamiseni jääb minu arvates savijalgadele.
Psühhoanalüütiline hüpotees, alates papa Freudist, toetub aga (vaikivale) veendumusele, et a) tegemist on psüühilise hälbega, mingi neuroosi, hüsteeriaga ja b) selle juuri tuleb otsida lapsepõlvest ja eelkõige suhetest vanematega. Või varastest psüühilistest traumadest (lapse seksuaalne ärakasutamine, sévices sexuels, vanemate, hooldajate, vanemate õdedevendade, kaaslaste, võõraste poolt).
Sealjuures näib mulle, et praktiliselt kõikvõimalikud perekondlikud ja arenguloolised konstellatsioonid võivad “esile kutsuda” homoseksuaalsust. Tugev isa, nõrk ema; tugev ema, nõrk isa; isa puudumine; ema puudumine; olla vanem laps ja õdedevendade hooldaja; olla noorim laps ja hooldatav; olla maha jäetud; olla liiga kõvasti hoitud; jne., jne. Teiselt poolt tuleb teadusliku ranguse (rigueur) huvides märkida, et sarnased tingimused, mida esitatakse põhjustena, kord kutsuvad esile homoseksuaalseid kalduvusi, kord ei kutsu. Mis kõik kahtlemata ei vähenda psühhoanalüüsi huvitavust ja võimalik ka, et perspektiivi selles osas, mis puutub iseendaga rahu tegemisse, teatud stabiilsuse leidmisse oma nahas (dans sa peau).
Loomulikult saab neist kahest hüpoteesist (geneetilisest ja psühholoogilisest) kombineerida kolmanda, mis ütleks, et teatud geneetiliste eelduste korral, juhul kui laps satub teatavasse kasvukeskkonda, siis… Aga kas see ei vii lõpuks selleni, et me lihtsalt seletame iga üksikjuhtumit tema enda abil, ühesõnaga, olles veendunud, et meil on olemas üks “tagajärg”, meisterdame sellest tagajärjest endale põhjused.
Nii näib mulle vahel, et lapsepõlvega võib seletada kõike, aga ometi ei seleta see midagi. Ja siis on alati olemas veel neljas hüpotees, mis oleks müstiline ja seisneks selles, et jumalus, Looja on teatud eesmärkidel loonud mõned mehed armastama mehi ja mõned naised armastama naisi, nii nagu enamik mehi armastab naisi ja enamik naisi armastab mehi. Et sellega on mingi salaplaan. Et igaüks peab kandma oma risti jne., jne.
Nüüd ma, muuseas, elangi Tartus. Eile õhtul kolisin sisse, see tähendab tõin paar kotti riiete ja raamatutega autost üles viiendale korrusele. Korteri üürisin kuulutuse peale kinnisvarabüroo Robinson (maakler Eero Saar) kaudu, aadressil Ülikooli 1–11. See oli ainus korter, mida ma vaatasin, ja ta meeldis mulle kohe, vähemalt meeldis piisavalt, et mitte rohkem otsida. Küll korteri üürimine on Eestis lihtne, Pariisiga võrreldes! Sa võid lausa tingimusi esitada. Tõsi, Pariisis üürin ma odavat korterit, siin kallist (mis on absoluutvääringus küll kaks korda odavam), 5000 krooni kuus pluss “maksud”. See on Tartu kohta minu arust küll häbemata kallis, aga ma olen Liz Franzilt õppinud mitte tingima, kui midagi on vaja ja kui miski meeldib.
Miks seda mulle vaja oli ja mis mulle siin meeldib, sellest hiljem pikemalt, praegu ma ei viitsi sellel peatuda. Asi oli kõigepealt selles, et mulle tundus, et Tallinna korterisse ei saa ma enam jääda. Ma ei tea, mis seisud sellega on. Ja mul hakkas seal kõhe. Juhul kui Liz Franz on tõepoolest kadunud, võidakse lõpuks asja ametlikult uurima hakata. Juhul kui keegi algatab uurimise, näiteks Liz Franzi ema. Teisi ma ei kujuta ette, sest Umberto Riviera oleks seda juba teinud ja kõik muud sõbrad ja tuttavad on tema jäljetute kadumiste ja taasilmumistega (réapparitions) harjunud.
Sest olenevalt inimesest, kelle suhtes, s.t. kelle