Raadio. Emil Tode

haardega ärimees ning reisib palju, Tallinnast Moskvani, Roomast Istanbulini, Pariisist New Yorgini, Riost Cape’ini.

      Mina aga tean, et Liz Franz tegi neid reise kaasa haruharva, küll aga külastas ta süstemaatiliselt nendesamade reiside ajal Pariisi (juhul kui need ei viinud Umbertot Pariisi) ja veel sagedamini Tallinna, sest mõlemal puhul me jagasime ühte korterit.

      Liz Franzil õnnestus Tallinnas käia enamasti nii, et keegi tema vanadest tuttavatest ja tema loomingu austajatest ei teadnud, et ta kodumail viibib, või kui keegi teada sai või kui kellelegi teada anti, siis osati jätta mulje, et viibimine on lühiajaline, seotud mehe tööasjadega, ema tervisega ja tuli üldse ekspromt, ja tegelikult lendab ta juba järgmise lennukiga Rooma tagasi. Ühesõnaga, mul oli imelik jääda sellesse Liz Franzi ema nimele üüritud korterisse Tallinnas Kadriorus (Katharinenthal, Peeter I poolt planeeritud ja Katariina II poolt lõpule viidud suvelossi ja aiakompleks Tallinna idaosas; hinnatud, kuigi osalt amortiseerunud elurajoon selle ümbruses) aadressil Weitzenbergi 6–12. Miski ei sunni mind lähemal ajal ka Pariisi tagasi lendama. Ja pealegi ma kardan. Ma ei tea mida, aga kui ma tahan aus olla, siis ma pean tunnistama, et ma kardan. Liz Franzi, kes on kadunud. Ma olin Liz Franzi kadumatusega nii ära harjunud. Kõigi jaoks võis ta kaduda, minu jaoks oli ta alati olemas. Ja minu katsed kaduda tema silmapiirilt kestsid maksimaalselt poolteist kuud, sedagi ilmselt tema armust.

      Mulle ei meeldinud igatahes enam kuidagi see olukord, et Liz Franz oli minu jaoks kadunud, mina aga olin tema jaoks nii kergesti lokaliseeritav: Weitzenbergi 6–12, Tallinn, või Place de la Porte de Champerret 6/8 (tegelikult kaheksas), kaheksas (eesti mõistes üheksas) korrus, esimene uks paremat kätt, kui liftist välja tulla. Mulle näib, et siin, Tartus, saan ma olla suhteliselt hästi varjul. “Neil” (ma tõesti ei põe mingit jälitusluulu ja ega ma otseselt ei kartnudki) läheks hulk aega mu leidmisega. Kinnisvarabüroos ei öelnud mu nimi kellelegi midagi. Ma olen siin tuntud vaid spetsialistide ringkondades ja mõni kultuurihuviline tädi ehk teab, et on olemas mingi selline hämar (obscure) filmidokumentalist, kes on kunagi teinud paar veel hämaramat ja ammu käibelt kadunud dokumentaalfilmi. Eestis on viimased kümme aastat pikk nagu sajand, kõik, mis oli enne, oli enne veeuputust.

      Ma ei kanna enam prille, mis teeb, olen märganud, pooltuttavate jaoks mu äratuntamatuks. Inimese välimuse põhidetailid on meie mälus tõepoolest tihti prillid, juuksed, habe, vuntsid, isegi pintsak või mantel. Mul polekski vajadust mingi võltshabeme jaoks (mu karvakasv on liiga hõre, et päris habet ette kasvatada, pealegi mulle ei meeldi eriti habemikud vanuses alla 75 aasta), mulle aitab unustusest.

      Kinnisvarainimeste jaoks olin ma niisiis perfektselt tundmatu. Rääkisin meelega aktsendiga, mängisin väliseestlast. See läks mulle maksma vähemalt 1000 krooni kuus, kui mitte rohkem, aga olgu. Peaasi, tuleb seda joont ka edaspidi hoida: aktsent, teatud naiivsus. Näiteks ma küsisin “uksehoidja” (concierge) nime, et saaksin talle signaliseerida (signaler), et koridori “ampull” (ampoule) ei põle. Piisab.

      Selle olen ma oma kesisest kinopraktikast küll selgeks õppinud, et vägagi tugevaks markeerimiseks piisab vägagi vähesest. Väikesest, aga teravast efektist. Seda hästisihitud efektiga loodud muljet on edaspidi muuta juba raske. Ma ei tea, kas see fenomen on seotud sellega, et inimesed vaatavad nii palju filme ja üldse televiisorit, et nad tõlgendavad ka elureaalsust tolle fiktiivse kunstikeele abil, mille abil neile ekraanidele tekitatakse reaalsuse illusioon. Et siis inimesed otsivad elust reaalsuse illusiooni, mis oleks räägitav filmikeeles?

      Ah, tüütu targutamine! Täna, muide, on juba 29. aprill. Puud on õrnas roheluses. Aga millegipärast laulsin ma eile oma punase Opel Astraga Tartu poole sõites (ilm oli meeldivalt pilves, sõiduks igati sobiv, põllud, mida veel haritakse, on juba enamasti külvatud, rohumaad pole enam hallid, vaid rohelisekirjud), üürgasin rooli taga laulda (ma ei pea viisi, aga minu arust tuli mul eile päris hästi välja) seda võibolla kõige tuntumat Liz Franzi laulu, mis on tehtud tema kaasaegse (nad peaksid isegi ühest kandist pärit olema) eesti poetessi Viivi Luige sõnadele:

      Tahaksin pihlapuu rüppe, okstesse varjata pea. Tahaksin pihlapuu rüppe, puhata oleks seal hea…

      Seda laulu on esitanud paljud interpreedid, aga minu jaoks on Liz Franzi esitus (kahjuks raadiojaamad seda enam ei lase) konkurentsitult parim. Või vähemalt kõige originaalsem. Sest laul ise, sõnad ja viis, on natuke magusad (mièvre). Kui ka esitus on naiseliklüüriline, siis tuleb kokku üks roosamanna (ma ei tea selle toidu vastet prantsuse keeles, see on vist puhtsaksa retsept). Aga Liz Franz oskas sellesse lihtsasse laulukesse sisse panna midagi hoopis muud. Isegi midagi perversset. Ta laulis seda eriti madalalt (tema hääl on vist alt, ma ei tea sellest ausalt öeldes kuigi palju), käheda, peaaegu mehehäälega, nii, nagu oleks pihlapuu naine ja tema oleks mees. Võibolla nii, nagu oleks pihlapuu ema ja tema oleks poiss, suur koleda häälega poiss, kes tahab ikka ema “rüppe” (sein maternel) pugeda. Või nagu oleks tema vana mees ja pihlapuu oleks noor tüdruk. Või nagu oleks tema keskealine mees, nagu mina praegu, ja pihlapuu oleks noor poiss, lopsakas, õhetav poiss, punapea. Ma ei tea, kes. Ja seda laulu igaval Tallinna–Tartu maanteel (õnneks oli Tartusse viiv sõidusuund pühapäeva õhtul tühi) oma Opel Astras, mille raadio on ära varastatud, laulda üürates tundsin ma, et pihlapuu on Liz Franz.