(viimati veel XIX saj. keskel) võis taoline kevad, nagu tänavu on, põhjustada näljahäda (famine) ning peamiselt talupoegadest koosneva elanikkonna katastroofilist suremust.
Nii hävitas XVIII sajandi alguse väga ebasoodsate kliimatingimuste (külm), katkuepideemiate ja Põhjasõja kombinatsioon vähemalt 30 % Eesti ja Liivimaa elanikkonnast. Põhjasõja järel langesid need alad Rootsi Kuningriigist Vene Keisririigi koosseisu. Maade rekoloniseerimiseks kasutati talupoegade juurdetoomist naaberaladelt ja isegi Lääne ning LõunaEuroopast. Sellest hoolimata on rahvas, mida nimetatakse eestlasteks, säilitanud omapärase mitteindoeuroopa keele ning isegi teatud äratuntavad “tõutunnused”, mis, tõsi küll, meenutavad vägagi PõhjaSaksamaal ja Hollandis ette tulevaid rassilisi tüüpe. Kuid see pole oluline. Antropoloogia “rassi”uurimisharu (race kui ‘tõug, hõim’) on alates Teisest maailmasõjast põlu all. Siinkirjutaja on siiski tuttav Juhan Auli, 30ndatel aastatel üleeuroopalist tunnustust saavutanud töödega ning võib peeglisse vaadates liigitada ennast nn. idabalti rassi (suur silmavahe, suhteliselt lame nina, pisut rõhutatud põsesarnad, heledad, kuid mitte päris blondid juuksed, sinakadhallikad silmad jne.). Siiski võib tema näos täheldada ka olulisi germaani elemente ning Pariisi kaubamajades ja kohvikutes on teda tihti peetud sakslaseks.
Ma ei tea, miks ma endast äkki kolmandas isikus hakkasin rääkima. Peaaegu sama (tõulisest vaatepunktist) võiks öelda Liz Franzi kohta. Siiski, tema silmalõikes on (oli) midagi ehtsalt aasialikku; tema hoiakus aga midagi nagu vene juudilt. Ja samas oli ta tõeline Liivimaa taluneiu – teatud mõttes. Mis mõttes, sellest kunagi hiljem, see on pikem jutt.
Tema konkreetset välimust ei oska ma aga kuigi hästi kirjeldada, nagu üldse inimeste välimust. Ma ei tea, millised inimesed on. Liz Franzi puhul takistab mind veel asjaolu, et olen temaga lähedalt kokku puutunud ligi üheteistkümne aasta jooksul, millesse langevad ka tema Roomas sooritatud, tõsi, väga diskreetsed (igas mõttes) ilulõikused (chirurgie ésthéthique). Kogu selle aja jooksul värvis ta ka pidevalt ja hoolikalt oma juukseid. Need olid mustad ja teist värvi juured olid mõnikord harva vaid aimatavad, vähemalt kehtib see nende kordade kohta, kui me kohtusime. Ma ei tea tema tõelist juuksevärvi. Ma ei tea, kas 55. eluaastal on tema juustes halli, ja kui, siis kui palju.
Meie tutvuse alguses oli üks periood, kui ma kahtlustasin, et Liz Franz kannab parukat, sedavõrd elutuks olid pidevast värvimisest muutunud tema juuksed, lähedalt vaadates. Lavalt – kus ma teda nägin küll vaid üksainus kord, sest meie suhte algus ja tema aktiivse lauljakarjääri lõpp langesid kokku – paistsid Liz Franzi värvitud juuksed elavad ja efektsed: karm must noor eatu poisipea. Mulle tundus siiski, et natuke halli läheks talle päris hästi. See oleks muutnud ta kodusemaks, turvalisemaks. Kuid Liz Franz keeldus vananemast ja ta ei teinud kunagi seda, millest ta oli kord otsustanud keelduda. Või: millest ta lihtsalt oli keeldunud, mille suhtes ta elas keeldumise seisundis.
Kasutades mineviku vormi ei pea ma silmas seda, et Liz Franzi pole enam elavate kirjas (en vie). Ma lihtsalt lähtun tõsiasjast, et ta oli (on) võimeline oma veendumusi ja oma keeldumusi vahetama, tehes seda samasuguse jõuga, nagu ta neist kinni hoidis. Nii et rangelt võttes tean ma temast ainult seda, milline ta oli, mitte seda, milline ta on. Meie lähema tutvuse jooksul ta siiski olulisel määral ei muutunud, peale nimetatud iluoperatsioonide ja neist hoolimata üsna olulise kehalise vananemise (peened kortsud kaelal, randmetel, käeseljal), mis mulle märkamata ei jäänud. Aga praeguse hetke kohta ei saa ma midagi väita. Seda enam, et kui ta on elus ja samal ajal minu jaoks kadunud, on see juba ise väga suur ja põhimõtteline muutus.
Tol ajal, kui ma uskusin tema parukat, oleksin ma tahtnud selle tema peast ära tõmmata, paljastada tema õhukesed, põhjamaiselt, saksalikult kehvad, vastu peanahka ludus juuksed, sellised, mida ma olin näinud oma algkooli klassijuhatajal, kui ta tuli kevadisele klassiekskursioonile ilma parukata. 70ndatel olid need silmatorkavalt “kunstlikud” tuhkblondid parukad tavaline mood. Ma olin sellesse klassijuhatajasse, õpetaja Valterisse (Krista Valterisse), kes tollal võis olla nii 35–40aastane, seega minust 20–25 aastat vanem, pikk jõuline naine, sirgete, rõhutatud, minu meelest väga peente, kuninglike (just kuninglike, mitte kuningannalike) näojoontega – ma olin temasse ilmselt, mõtlen ma nüüd, armunud. Ma viisin talle lugeda raamatuid, millest ma ise vaimustuses olin, näiteks poliitilise thriller’i “Quilleri memorandum”, kus mind kohutas ja erutas endiste natside poolt piinatavale kangelasele esitatud küsimus, kas teile meeldivad poisid või tüdrukud. Ma mõtlesin, kas mina suudaksin salajas hoida, et mulle meeldivad poisid, nende kumerduv, tugev rind, mitte selline inetu, lame, nagu ma endal peeglist nägin. Seejärel ootasin kannatamatult õpetaja Valteri vastust, tema arvamust. Sageli ta vist ei viitsinudki neid raamatuid lugeda, aga valetas, et oli lugenud ja et oli huvitav. Tema parukata ludupea kevadises ekskursioonibussis äratas minus kaastunnet ja veelgi suuremat armastust. Ta sai mulle mõttes väga lähedaseks.
Aga Liz Franz ei kandnud parukat. See ilmnes siis, kui me olime saanud juba küllalt lähedaseks ka kehaliselt, mitte ainult mõttes. Kuigi esialgu ma tõesti uskusin, et need ootamatult pehmed juuksekarvad, mis kõditades liiguvad üle mu kõhu, reite, pole mitte tema omad, vaid on kellegi teise. Ma ei tea, kelle juustest tehakse parukaid.
2
Liz Franz ei käinud kunagi Tartus, vähemalt viimasel üheteistkümnel aastal ei ole ta oma jalga minu teada sellesse linna tõstnud. Tõenäoliselt isegi mitte viimasel paarikümnel aastal. Ometi on ta sealt alustanud, nagu kõik siin maal (aga see on pikem jutt). Ta ütles iga kord, kui ma Tartusse läksin – sest jumal teab mis järjekordsete nostalgiapuhangute ajel, tegelikult ka tema õrritamiseks, käisin seal praktiliselt igal aastal, kui ma üldse Eestis käisin – ta ütles, kuigi naerdes:
“Ära Tartusse mine, Tartus elab Kurat.”
Ja ma uskusin seda – teatud mõttes – kuna teatud mõttes uskusin ma kõike, mis Liz Franz mulle ütles, seda enam, et ma tema kinnitusi ja hoiatusi teadlikult eitasin, ignoreerisin, trotsisin. (Verb “trotsima” on saksa laen: trotzen, jonnima, pujäänitsema, umbes: défier; eesti keele sõnavarast moodustavad umbes 30 % mitmesugused germaani, peamiselt alamsaksa laensõnad, mis ei tähenda, et saksa keele oskamine eesti kõne või isegi kirjakeelest aru saada aitaks; ka on saksa keele oskus viimastel aastakümnetel elanikkonna seast peaaegu kadunud.) Niisiis uskusin ma mingil küllaltki hämaral kombel ka seda, et Tartus elab Kurat, ning lokaliseerisin ta oma ebateadlikes fantaasiates kuhugi Püssirohukeldri võlvkäikudesse.
Püssirohukeldri (Cave au poudre) ajaloost on mul nüüd, tänu seal taasavatud restoranist saadud reklaamvoldikule, mille koostamisel on ilmselt kasutatud ülikooli ajaloolaste abi, küllalt täpne ülevaade. 1763. aastal hakatakse Põhjasõjas Venemaale langenud ja täiesti purustatud Tartut keisrinna Katariina II (Suure) käsul taas kindlustama. 1768ndal alustabki kindralfeldmarssal Villebois’ insenerikomando võlvkeldri rajamist endisesse linnusekraavi Toome nõlva all. Kümne aasta pärast on kelder – 2,5 meetri paksused müürid, mis koonduvad põrandast 11 meetri kõrgusel teravaks võlviks, moodustades justkui tohutu maaaluse kiriku – valmis. Seal hoitakse püssirohutünne. 1800. aastal kingib keiser Paul I Toomemäe koos kõigi rajatistega Tartu ülikoolile, mis avatakse Keiserliku Dorpati Universiteedina (saksakeelsena) kahe aasta pärast. Kaitserajatised on siis juba oma aja ära elanud. Ülikool kasutab keldrit laona, üürib selle pikaks ajaks välja õllepruulijatele õllekeldriks. Kellegi J. R. Schrammi pruulikoda rendib Püssirohukeldrit tervelt 69 aastat. Õllejoomine on Tartu saksa üliõpilaste üks meelistegevusi.
Kuid kaunis, positivistlik ja industriaalne XIX sajand loojub. Inimesed aimavad ette rahutuid aegu, hakkavad huvituma magnetismist, hüpnoosist, muudest varjatud, seletamatutest jõududest. 1896. aastast kuni evakueerimiseni I maailmasõja ajal (1915) tegutseb Püssirohukeldris professor Lewitzky eestvõttel laboratoorium, kus horisontaalpendli abil uuritakse maavärinaid, magnetilisi nähtusi. Kahjuks puuduvad mul andmed, kas professor Lewitzky, kes tõenäoliselt evakueerus koos oma laboratooriumiga, avastas Püssirohukeldri magnetismis midagi anomaalset, mis võiks viidata Kuradi kohalviibimisele. Pole ju võimatu, et oma fantaasia Püssirohukeldrist kui Kuradi asupaigast olen ma teadvustamatult ammutanud Tartu kollektiivsest alateadvusest, mida kord toitsid nüüdseks ammu unustatud kuulujutud professor Lewitzky läbikäimisest Vanatühjaga. Igatahes kasutati Püssirohukeldrit sestpeale ainult