et siis võib ta tema juurde minna ja hiljem öelda, et tal oli õigus, et ta oli ette teatanud, aga mina olin tulemata jäänud. Ta on minust tüdinenud, seepärast hoiabki eemale… Oh jumal! Ma olen ju tõesti hull! Ta ju ütles mulle viimati, et on minust tüdinenud… Mida ma siis veel ootan!”
„Seal ta on!” hüüdsin, silmates teda eemal kaldapealsel.
Nataša võpatas, karjatas, vaatas lähenevat Aljošat, tõrjus minu käe eemale ja tormas tema poole. Ka Aljoša lisas sammu ja hetke pärast oli Nataša juba tema embuses. Tänaval ei olnud peale meie ühtki hinge. Nad suudlesid teineteist ja naersid; Nataša naeris ja nuttis läbisegi, nagu oleksid nad kohtunud pärast pikka lahusolekut. Tema kahvatud põsed värvusid, ta oli kui meeletu… Aljoša märkas mind ja tuli otsekohe minu juurde.
IX peatükk
Ma vaatlesin teda ahnelt, kuigi olin teda seni küllalt näinud; ma vaatasin talle silma, nagu oleks tema pilk võinud lahendada kõiki minus pesitsevaid kahtlusi, mulle selgitada, kuidas see poisike võis võluda Natašat, temas sünnitada nii meeletu armastuse – armastuse, mis sundis peamise kohustuse unustama ja mõtlematult ohverdama kõike, mis seni oli Natašale täielikuks pühaduseks olnud. Vürst haaras mu mõlemad käed, surus neid tugevasti ja tema tasane selge pilk tungis mu südamesse.
Ma tundsin, et olin võinud eksida oma järeldustes tema kohta juba seepärast, et ta oli mu vaenlane. Jah, ma ei armastanud teda ja kahetsen, et ei suutnud teda kunagi armastada, mina ainsana kõikide hulgast, kes teda tundsid. Väga palju temas ei meeldinud mulle põrmugi, ka tema elegantne välimus, ja võib-olla ainult seetõttu, et ta oli liiga elegantne. Hiljem mõistsin, et ka siin ei otsustanud ma erapooletult. Ta oli pikk, sihvakas, peen. Tal oli piklik, alati kahvatu nägu, olid valkjad juuksed ning suured, tasased ja mõtlikud sinised silmad, millest äkitselt, hooti helkis vahel väga lihtsameelne, väga lapsik rõõm. Tema väheldasi, kaunijoonelisi, täidlasi punaseid huuli piiras peaaegu alati mingi tõsine kurd; seda ootamatum ja võluvam oli neil huultel äkitselt tekkiv naeratus, mis oli nii naiivne ja lihtsameelne, et missuguses meeleolus te ka oleksite olnud, tundsite te kohe otsest vajadust naeratada, nagu vastuseks temale, naeratada täpselt nagu tema. Rõivastatud ei olnud ta eriti valitult, kuid alati elegantselt. Oli näha, et tal polnud raske olla elegantne kõiges, et see oli talle külge sündinud. Tõsi, tal olid ka mõned halvad harjumused, mõned „hea tooni” halvad kombed, nagu kergemeelsus, isekus ja viisakas häbematus. Kuid ta oli hingelt liiga puhas ja lihtne ning avastas ise esimesena eneses need harjumused, kahetses neid ja naeris nende üle. Mulle tundub, et see laps ei saanud iial ka naljapärast valetada, ja kui olekski valetanud, siis tõepoolest poleks ta näinud selles midagi halba. Ka tema egoism oli kuidagi meeldiv, ja võib-olla just seetõttu, et see oli avameelne, mitte salajane. Temas ei olnud midagi salajast. Ta oli nõrk, usaldav ja hingelt arg; tahtejõud puudus tal täielikult. Teda solvata ja petta oleks olnud patt, nagu on patt solvata ja petta last. Oma vanuse kohta oli ta liiga naiivne ja tal polnud peaaegu mingit arusaamist tõelisest elust. Neljakümneaastasena ei oleks ta vist ka teistsugune olnud. Niisugustele inimestele on otsekui määratud igavene alaealisus. Mulle tundub, et polnud inimest, kes ei oleks suutnud teda armastada: ta tõmbas ligi kui laps. Nataša oli õigust rääkinud: ta võis ka mõne halva teo teha, ja seda mingil võõral mõjustusel; kuid oma teo tagajärgi taibates oleks ta minu arvates kahetsusest surnud. Nataša oli instinktiivselt tundnud, et muutub tema käskijannaks, valitsejannaks, et sellest noormehest saab koguni tema ohver. Ta maitses juba ette meeletu armastuse mõnu ja oli valmis valusalt piinama seda, keda armastas, juba ainuüksi seepärast, et armastas, ja võib-olla seetõttu ta kiirustaski ennast esimesena ohverdama. Kuid ka noormehe silmis säras armastus ja ta vaatas Natašat vaimustusega. Nataša heitis mulle võidurõõmsa pilgu. Sel hetkel oli ta kõik unustanud – vanemad, kodust lahkumise, kahtlused… Ta oli õnnelik.
„Vanja,” hüüdis ta. „Ma olen tema ees süüdi ega vääri teda! Ma arvasin juba, et sa enam ei tulegi, Aljoša… Unusta mu halvad mõtted, Vanja! Teen kõik heaks,” lisas ta ja vaatas noort vürsti lõpmatu armastusega.
Aljoša naeratas, suudles tal kätt ja seda lahti laskmata pöördus minu poole.
„Ärge süüdistage ka mind. Juba ammu olen ma tahtnud teid sülelda kui lihast venda. Nataša on mulle teist palju rääkinud. Me oleme teiega seni vaevalt olnud tuttavad, ei ole kuidagi teineteisele ligi pääsenud. Saagem sõpradeks ja… andestage meile,” lisas ta tasa ja veidi punastades, kuid nii imeilusa naeratusega, et ma tema soovile pidin vastama kogu südamest.
„Jajah, Aljoša,” lausus Nataša, „ta on meie vend. Ta on meile juba andestanud ja ilma temata ei saa me õnnelikud olla. Ma juba rääkisin sulle… Ah, kui südametud lapsed me oleme, Aljoša! Aga me hakkame elama kolmekesi koos… Vanja,” jätkas ta ning tema huuled värisesid, „nüüd lähed sa nende juurde. Sul on nii kuldne süda, et kuigi nad mulle ei andesta, võib-olla muutub nendegi süda pehmemaks minu vastu, kui näevad, et sina oled mulle andestanud. Räägi neile ära kõik, kõik, omade sõnadega, puhtast südamest; leia niisugused sõnad… Päästa mind ja kaitse; selgita neile kõik põhjused, nii nagu sa ise kõigest aru oled saanud. Tead, Vanja, võib-olla ma poleks seda julgenud tehagi, kui sind ei oleks olnud täna minuga! Sina oled minu pääsemine: ma hakkasin otsekohe sinu peale lootma, et sina oskad neile asja nii kujutada, et vähemalt pehmendad nende esimest õudset ehmatust. Oo, jumal küll… Ütle neile minu poolt, Vanja, et ma tean et mulle ei saa nüüd enam andestada; kui nemad andestavad, siis jumal ei andesta! Ja et kui nad minu ka ära neavad, mina siiski õnnistan neid ja palun nende eest kogu elu. Mu süda on nende juures. Ah, miks pole me kõik õnnelikud! Miks, miks?.. Jumal küll! Mida ma nüüd teinud olen!” hüüdis ta ja kattis näo kätega, äkitselt nagu ärgates ja õuduse pärast kogu kehast värisema hakates. Aljoša embas teda ja surus ta sõnagi lausumata enda vastu. Mõned hetked möödusid vaikuses.
„Ja teie suutsite sellist ohvrit nõuda!” ütlesin ma vürstile etteheitvalt.
„Ärge mind süüdistage,” vastas ta. „Kinnitan teile, kõik need halvad asjad, kuigi nad on väga sügavad, on siiski mööduvad. Usun seda täiesti. Tuleb olla vaid tugev, et sellest hetkest üle saada; seda on mulle ütelnud ka Nataša. Te ju teate, et kõige selle põhjuseks on perekondlik uhkus, need täiesti ülearused tülid, mingisugused kohtuprotsessid… Kuid… (olen selle üle kaua mõtelnud, uskuge mind!)… kõik see peab lõppema. Siis ühineme jälle kõik ja siis oleme lõplikult õnnelikud, nii et meid vaadates lepivad omavahel ära ka vanad. Kes teab, võib-olla just meie abiellumisest saabki nende leppimise algus! Ma arvan, et see ei saagi teisiti olla. Mida teie arvate?”
„Teie räägite abiellumisest. Millal on siis teie laulatus?” küsisin ma, vaadates Natašat.
„Homme või ülehomme; vähemalt ülehomme ilmtingimata. Vaadake, ma ei tea seda ka ise veel hästi ja õigust öelda ei ole selleks veel midagi korraldanud. Ma arvasin, et Nataša võib-olla ei tulegi veel täna. Pealegi tahtis isa mind täna kindlasti viia pruudi poole. (Mind tahetakse ju kihlata. Kas Nataša rääkis teile? Aga mina ei taha.) Nii et ma ei saanud veel midagi kindlalt otsustada. Kuid siiski on meie laulatus tõenäoliselt ülehomme. Mulle vähemalt tundub see nõnda, sest ei saa ju teisiti. Homme juba sõidame Pihkva teed välja. Siit mitte väga kaugel on mul sõber, koolivend lütseumist. Väga kena inimene; võib-olla tutvustan teda teile. Seal külas on ka preester, aga muide, ma päris kindlasti ei tea, kas ta seal on või ei. Oleksin pidanud enne järele kuulama, aga pole mahti saanud… Kuid need on ju tõtt-öelda kõik pisiasjad. Kui aga oleks peaasi kindel! Võib ju ka mõnest naaberkülast preestri kutsuda. Mida teie sellest arvate? Seal peaksid ikkagi olema ka naaberkülad! Kahju on ainult, et ma seni ei ole saanud sinna veel ridagi kirjutada; peaks ikkagi ette teatama. Võib-olla ei ole minu sõber praegu üldse kodus… Kuid see ei olegi tähtis. Peaasi, et oleks aga julgust, siis läheb kõik iseenesest, eks ju? Aga esialgu, homseni või ülehomseni, on Nataša siin minu juures. Ma üürisin juba eraldi korteri, kuhu asume elama, kui tagasi tuleme. Isa juurde ma enam elama ei lähe, eks ju? Külastate teiegi meid; olen kõik väga kenasti sisse seadnud. Mind hakkavad külastama meie lütseistid, ma korraldan õhtuid…”
Vaatasin teda arusaamatuses ja kurvalt. Nataša pilk anus, et ma teda karmilt süüdistama ei hakkaks ja