Alandatud ja solvatud. Fjodor Dostojevski

seal nagu poolsurnult, ennast otsekui peites. Seda meenutades ei suuda ma praegugi naeratust tagasi hoida. Aljoša läks tasa ja ettevaatlikult ta juurde.

      „Nataša, mis sul on? Tere, Nataša,” sõnas ta aralt, teda otsekui ehmunult vaadates.

      „No mis siis, no… ei midagi!..” vastas Nataša ääretus segaduses, nagu oleks just tema ise süüdlane olnud. „Sina… kas sa teed tahad?”

      „Nataša, kuula…” hakkas Aljoša saamatult seletama, „sa võibolla usud, et mina olen süüdi… Aga ma ei ole süüdi, ma ei ole mitte sugugi süüdi. Vaata, ma jutustan sulle kohe.”

      „Aga milleks seda?” sosistas Nataša. „Ei, ei, pole tarvis… parem anna käsi ja… olgu lõpp nagu alati…”

      Ja ta tuli nurgast välja; puna hakkas tõusma ta põskedele. Ta silmad olid langetatud, nagu kardaks ta Aljošale pilku heita.

      „Jumal hoidku!” hüüdis Aljoša ülirõõmsalt. „Kui oleksin süüdi, siis ei julgeks ma vist küll pärast seda talle enam otsagi vaadata! Näete! Näete!” hüüdis ta mulle. „Ta peab mind süüdlaseks; kõik on minu vastu; kõik tõestused on minu vastu! Ma ei ole viis päeva siin käinud! Liiguvad kuuldused, et ma olen pruudi juures – ja mis? Ta juba andestab mulle! Ta ütleb: anna käsi ja olgu lõpp! Nataša, mu tuvike, mu ingel! Ma pole süüdi, võta see teadmiseks! Ma pole küünevõrdki süüdi. Hoopis vastupidi! Ümberpöördult!”

      „Aga… Aga sa oled nüüd seal… Sind kutsuti nüüd sinna… Kuidas sa siin oled? Mis kell on?”

      „Pool üksteist! Ma olingi seal… Kuid ütlesin, et olen haige, ja tulin tulema – ja see on esimene, kõige esimene kord viie päeva kestel, mil ma vaba olen, mil oli võimalik ennast sealt lahti kiskuda ja sinu juurde tulla, Nataša. Tähendab, et ma oleksin ka varem tulla võinud, aga ma meelega ei tulnud. Ah et miks? Varsti saad teada, kohe seletan: selleks ma nüüd siia tulingi, et seletada; aga jumala eest ei ole ma sinu ees seekord milleski süüdi, mitte milleski. Mitte milleski!”