ei kuulanud enam mu juttu ja istus sügavais mõtteis.
„Ma ei mõista, kuidas võisin tol korral nende juurest ära minna; olin palavikus,” ütles ta viimaks, vaadates mind pilguga, mis ei oodanud vastust.
Kui oleksin teda sel hetkel kõnetanud, poleks ta mind kuulnud.
„Vanja,” sõnas ta väga tasa, „ma palusin sind siia ühe asja pärast.”
„Mis on juhtunud?”
„Ma jätan ta maha.”
„Jätad nüüd otsekohe või alles tahad jätta?”
„Säärane elu tuleb lõpetada. Sind ma selleks siia kutsusingi, et avaldada kõik, kõik, mis on hingele kuhjunud ja mida olen seni sinu eest varjanud.”
Nõnda alustas ta minuga juttu alati, usaldades mulle oma salajasi kavatsusi, ja alati sai selgeks, et ma olin neid saladusi kuulnud juba ammugi tema enese suust.
„Ah, Nataša, seda olen ma sinult kuulnud juba tuhat korda. Muidugi, te ei või koos elada; teie vahekord on kuidagi imelik; teil pole midagi ühist. Aga… kas leiad sa selleks jõudu?”
„Varem ma ainult kavatsesin, Vanja; nüüd aga olen lõplikult otsustanud. Armastan teda piiritult, aga ometi selgub, et olen tema kõige suurem vaenlane; hävitan tema tuleviku. Pean ta vabaks laskma. Minuga abielluda ta ei saa; ta ei suuda talitada isa tahtmise vastu. Mina ei taha teda ka siduda. Seepärast on mul koguni hea meel, et ta on armunud tütarlapsesse, keda talle sobitatakse. Nii on tal kergem minust lahkuda. Ma pean seda tegema! See on minu kohus… Kui ma teda armastan, siis pean talle kõik ohvriks tooma, pean talle oma armastust tõestama, see on minu kohus! Eks ole?”
„Aga sa ei suuda ju teda veenda.”
„Ma ei hakkagi teda veenma. Olen temaga, nagu seni olen olnud, astugu ta või praegu tuppa. Aga ma pean leidma abinõu, et tal oleks kerge ilma südametunnistuspiinata minust loobuda. See on raske, Vanja, aita mind! Oskad sa mulle midagi soovitada?”
„Ainuke abinõu oleks, et lakkad teda armastamast ja hakkad armastama kedagi teist. Aga vaevalt see aitaks. Sa tunned ju tema iseloomu? Ta ei ole viis päeva sinu juures käinud. Võid oletada, et ta on sinu päriselt maha jätnud; aga sul pruugib talle ainult kirjutada, et sa ise tema maha jätad, ja ta ruttab otsekohe sinu juurde.”
„Miks sa teda ei armasta, Vanja?”
„Mina?”
„Jah, sina, sina! Sa oled tema vaenlane, salajane ja avalik! Sa ei suuda temast rääkida ilma kättemaksuta. Olen tuhat korda tähele pannud, et sinu peamine lõbu seisab tema alandamises ja mustamises! Just mustamises, ma räägin tõtt!”
„Seda oled sa mulle juba tuhat korda rääkinud. Aitab, Nataša, jätame selle jutu!”
„Tahaksin teise korterisse kolida,” jätkas Nataša, kui oli mõne aja vaikinud. „Ära sa pahanda, Vanja…”
„Mis sellest kasu, ta tuleb sulle ka teise korterisse järele, mina aga, jumala eest, ei pahanda.”
„Armastus on vägev; uus armastus võib teda kinni hoida. Kui ta minu juurde tagasi tuleb, siis vahest ainult hetkeks. Mis sa sellest arvad?”
„Ei tea, Nataša; temal on ju kõik ettearvamatu; ta tahab tollega abielluda ja samal ajal sind armastada. Tema kuidagi saab seda kõike ühekorraga teha.”
„Kui ma kindlasti teaksin, et ta teda armastab, siis ma otsustaksin… Vanja! Ära varja minu eest midagi! Kas sa tead midagi, mida ei taha mulle öelda?”
Ta vaatas mind rahutu, uuriva pilguga.
„Midagi ma ei tea, mu sõber, annan sulle ausõna; olen sinu vastu alati otsekohene olnud. Aga vaata, mida ma mõtlen: võib-olla ta polegi krahvinna võõrastütresse nii sügavasti armunud, nagu me arvame; lihtsalt niisama, meeldib…”
„Sa mõtled nõnda, Vanja? Jumal, kui ma seda kindlasti teaksin! Oh, kuidas tahaksin teda praegu näha, heita talle pilk. Saaksin juba ta näost aru! Aga teda ei ole! Teda ei ole!”
„Ootad sa siis teda, Nataša?”
„Ei, ta on tema juures; ma tean, kuulasin järele. Kuidas tahaksin heita pilgu ka sellele pruudile… Kuule, Vanja, ma räägin küll rumalusi, aga kas mul tõesti ei oleks kuidagi võimalik näha seda preilit, temaga kuskil kokku saada. Mis sa sellest arvad?”
Rahutult ootas ta minu vastust.
„Näha ju saaks. Aga nägemisest on vähe.”
„Jätkuks sellestki, kui ma teda näeksin, küllap siis paneksin juba ise pea tööle. Kuule, ma olen siin nüüd nii rumalaks läinud; käin edasi-tagasi, olen üksi, alati üksi, aga kogu aeg mõtlen; mõtted tormlevad; nii raske on. Siis olengi ma mõtelnud, Vanja, kas sina ei võiks temaga tutvuda. Krahvinna ju (sa ise rääkisid sellest tol korral) olevat sinu romaani kiitnud. Sa vahel käid vürst R. õhtutel; tema käib ka seal. Tee nõnda, et sind talle tutvustataks. Aga ka Aljoša võiks sind tutvustada. Sina siis räägiksid temast mulle kõik.”
„Nataša, mu sõber, selle jätame pärastiseks! Aga vaata, mis! Arvad sa tõesti, et sul lahkuminekuks jõudu jätkub? Vaata praegu iseennast: kas oled rahulik?”
„Jät-kub,” vastas ta vaevalt kuuldavalt. „Kõik tema pärast. Kogu mu elu kuulub talle. Aga tead, Vanja, seda ei suuda ma taluda, et ta praegu tema juures on, ja mind on unustanud, istub tema kõrval, ajab juttu ja naerab; mäletad, nagu ta vahel siin istus… Vaatab talle otse silma; Aljoša vaatab alati nõnda; ja tal ei tule mõttessegi, et mina praegu olen siin… sinuga.”
Ta jäi vait ja heitis mulle ahastava pilgu.
„Kuidas sa siis nüüd, Nataša, alles praegu, alles praegu rääkisid…”
„Lahkume kõik koos, ühekorraga!” katkestas ta mind silmade välkudes. „Ma ise õnnistan teda selleks… Aga raske on, Vanja, kui ta esimesena mind unustab! Ah, Vanja, milline piin! Ma ei saa ka ise endast aru: mõistus räägib nii, aga asi kujuneb teisiti! Mis minust küll saab?”
„Jäta, Nataša, rahune!..”
„Nõnda juba viis päeva, iga tund, iga minut… Kas unes, kas magades, ikka tema, ikka tema! Tead, Vanja, lähme sinna, sa saada mind!”
„Jäta, Nataša!”
„Ei, lähme! Sind ma just selleks ootasingi, Vanja! Mõtlen seda juba kolmandat päeva. Selleks ma ju kirjutasingi sulle… Sa pead mind saatma; sa ei tohi selles keelduda… Olen sind oodanud… kolm päeva… Seal on täna vastuvõtt… Ta on seal… lähme!”
Ta otsekui sonis. Eeskojas oli kuulda lärmi. Mavra vaidles seal kellegagi.
„Oota, Nataša, kes see on?” küsisin. „Kuula!”
Ta kuulatas umbuskliku naeratusega ja äkki kahvatas.
„Jumal küll! Kes seal on?” sõnas ta tasa.
Ta tahtis mind tagasi hoida, kuid ma läksin eeskotta Mavra juurde. See oligi Aljoša! Ta küsis midagi Mavralt; see ei tahtnud teda algul sisse lasta.
„Kust niisugune tuleb?” sõnas ta võimukalt. „Mis? Kuskohas sa kolasid? No eks mine siis, mine! Aga mind sa ära ei meelita! Mine aga; eks me näe, mida sa talle vastad!”
„Mina ei karda kedagi! Lähen!” lausus Aljoša, siiski nagu pisut häbenedes.
„No mine! Oled sina aga väle!”
„Lähengi! Aa! Teie ka siin!” sõnas ta mind silmates. „Kui hea, et teie ka siin olete! Noh, mina ka; näete, kuidas ma nüüd…”
„Tulge aga,” vastasin. „Mida te kardate?”
„Ma ei karda midagi, uskuge mind; sest ma ei ole jumala eest üldse süüdi. Te mõtlete, et ma süüdi olen? Küllap näete, et saan varsti jälle õigeks. Nataša, kas võib sisse astuda?” hüüdis ta mingi teeseldud julgusega, suletud ukse taga seisma jäädes.
Vastust