ootas tütart kõigi soovidega, kuid ootas, et tütar tuleb üksinda, niisuguse kahetsejana, kes oma südamest on välja rebinud mälestusegi oma Aljošast. See oli andestamise ainus tingimus; olgugi et ta seda ei olnud väljendanud sõnades, ometi oli see arusaadav ja kindel, kui talle otsa vaadata.
„Aljoša on ilma iseloomuta, ilma iseloomuta poisike, ilma iseloomuta ja julma südamega, seda olen ma alati rääkinud,” ütles Anna Andrejevna jälle. „Teda pole osatud kasvatada ja nüüd ongi temast saanud tuulepea; taevas tule appi, ta jätab maha oma kallima, kes on teda nii väga armastanud! Mis sellest vaesekesest nüüd üldse saab! Ma imestan, mida ta on tolles uues leidnud!”
„Olen kuulnud, Anna Andrejevna, et see pruut olevat hurmav neiu, ja koguni Natalja Nikolajevna on temast rääkinud…” vastasin.
„Aga sina ära seda usu,” katkestas Anna Andrejevna mind. „Mis hurmav? Teile, tindirottidele, on igaüks hurmav, kui tal ainult seelik seljas lipendab. Aga kui Nataša teda kiidab, siis teeb ta seda oma hinge õilsusest. Ta ei oska noormeest kinni pidada, ikka annab talle kõik andeks, ise aga piinleb. Kui palju kordi on Aljoša talle juba truudust murdnud! Julma südamega kurjategijad! Mul, Ivan Petrovitš, hakkab sellest lihtsalt õudne. Kõik on kõrgiks muutunud. Kui minu vanamees vaid rahuneks, mu tuvikesele andestaks ja ta siia tooks! Saaksin teda kallistada ja vaadata! Kas ta on kõhnaks jäänud?”
„Kõhnaks jah, Anna Andrejevna.”
„Mu tuvike! Aga mul, Ivan Petrovitš, on suur mure! Kogu öö ja kogu tänase päeva olen ma nutnud… Ja miks! Pärast jutustan! Kui mitu korda olen ma talle ääri-veeri rääkima hakanud, et ta ometi andeks annaks; otsesõnu ma ju kunagi ei julge, aga nii ääriveeri olen ikka püüdnud rääkida… Ja enesel ähvardab süda kogu aeg seisma jääda: et kui saab veel vihaseks ja neab ta päriselt ära! Needmist ma ei ole Nikolai Sergeitšilt küll veel kuulnud… nõnda ma siis kardangi, et viimaks ehk neab. Mis siis saab? Kui isa on ära neednud, siis Jumal karistab! Nõnda ma elangi iga päev hirmust värisedes. Ja kas sinagi, Ivan Petrovitš, häbi ei tunne? Sa kasvasid ju meie majas üles ja said meie vanemliku armu osaliseks, aga nüüd mõtled välja, et hurmav! Kuid mis see sinu asi on? Mis hurmav! Nende Marja Vassiljevna teab paremini, kuidas lugu on. (Ma ju korra patustasin ja kutsusin ta kohvile, kui mu vanamees kogu hommikupooliku väljas asjatalitusel oli.) Tema siis seletas mulle kõik saladused ära. Vana vürst, Aljoša isa, olevat krahvinnaga ju lubamatus vahekorras. Krahvinna olevat, nagu räägitakse, juba ammu teinud talle etteheiteid, et ta temaga ei abiellu, kuid vürst katsub kõrvale põigelda. Aga too krahvinna olevat, kui ta mees veel elas, õige vabalt käitunud. Kui mees suri, oli tema otsekohe välismaale läinud; oli tal seal olnud itaallasi ja prantslasi, ta soetanud enesele mingisuguseid paruneid ja püüdis kinni ka Pjotr Aleksandrovitši. Aga krahvinna võõrastütar, abielust esimese mehega, kaupmehe tütar, see muudkui kasvas. Krahvinna, tema võõrasema, pillas kogu varanduse ära. Katerina Fjodorovna aga kasvas suureks, ja need kaks miljonit, mis tema kaupmehest isa talle panka oli jätnud, kasvasid ka. Räägitakse, et nüüd olevat tal juba kolm miljonit; eks vürst siis mõtelnudki: vaja Aljošale naine võtta! (See ei lase endast midagi mööda libiseda!) Krahv, see õukondlane, see magnaat, mäletad, see nende sugulane, on ka nõus; kolm miljonit ei ole ju naljaasi. „Ilus,” ütleb ta, „rääkige selle krahvinnaga!” Vürst teatabki krahvinnale oma soovi. See aga käte ja jalgadega vastu: ta ei ole ju väärikas naine, nagu öeldakse; vaid niisugune mürgeldaja! Teda siin enam ei võetagi igal pool vastu; välismaal on teine asi! „Ei,” ütleb tema, „sina, vürst, abiellu ise minuga, aga minu võõrastütar ei tohi saada Aljošale naiseks!” Aga tütarlaps, see orvuke, on oma võõrasemast väga sisse võetud, peaaegu palvetab tema poole ja kuulab igati tema sõna. Olevat niisugune alandlik ingel! Vürst näeb, milles asi seisab, ja ütleb: „Sina, krahvinna, ole rahulik! Oma varanduse oled sa ära kulutanud ja võlgu on sul palju. Aga kui sinu võõrastütar Aljošaga abiellub, siis saab neist paras paar: sinu süütu laps ja minu lollike Aljoša! Me hakkame neid juhtima ja ühiselt hooldama. Siis saad ka sina raha! Aga milleks on sul vaja minuga abielluda?” Jah, kaval mees! Vabamüürlane! Poole aasta eest krahvinna sellega veel nõus ei olnud, aga nüüd, räägitakse, käisid nad Varssavis ja leppisid seal siis kokku. Seda ma kuulsin. Seda kõike seletas mulle Marja Vassiljevna, rääkis ära kõik saladused, mida ta oli ühelt ustavalt inimeselt kuulnud. Näe, kuidas on lood: mängus on miljonid, aga sina ütled – hurmav!”
Anna Andrejevna jutustus üllatas mind. See vastas täpselt kõigele sellele, mida ise hiljuti olin Aljošalt eneselt kuulnud. Minuga rääkides oli ta suurustanud, et mingil tingimusel ei abiellu raha pärast. Et Katerina Fjodorovna huvitab teda ja meeldib talle. Olin Aljošalt veel kuulnud, et võib-olla ka tema isa abiellub, kuigi praegu salgab maha need kuuldused, et esialgu krahvinnat mitte ärritada. Ma olen varem maininud, et Aljoša oma isa väga armastas, oli temast võlutud ja kiitles temaga ning uskus teda nagu oraaklit.
„Ta ei ole ju krahvi sugukonnastki, see sinu hurmav!” jätkas Anna Andrejevna, olles väga ärritatud, et kiitsin noore vürsti tulevast pruuti. „Nataša oleks talle palju parem partii. Too on kaupmehe, maksurentniku tütar, aga Nataša põlvneb vanast aadlisuguvõsast, on kõrgelt auväärne neiu. Eile mu vanamees (unustasin teile rääkida) avas oma kirstukese, teate, selle rautatud kirstu, ja istus kogu õhtu minu vastas, sorides meie vanu ürikuid. Istus nõnda tõsiselt. Mina koon sukka ega vaatagi tema poole, kardan. Kui ta siis nägi, et ma vaikin, sai ta vihaseks ja kutsus mu ise enda juurde ning seletas mulle terve õhtu meie sugupuud. Selgub, et meie, Ihmenevid, olime tsaar Ivan Vassiljevitš Julma ajal juba aadlikud ja et minu sugukond, Šumilovid, oli kuulus juba tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal, et selle kohta on meil dokumendid olemas ja Karamzini ajaloos mainitakse meid. Nii et näed siis, ei ole meiegi selles mõttes teistest halvemad. Kui mu vanamees seletama hakkas, sain kohe aru, mis tal meeles mõlgub. See on ju temalegi solvav, et Natašast lugu ei peeta. Rikkuse poolest ainult ongi meist üle. Aga noh, las see röövel, see Pjotr Aleksandrovitš, askeldab varanduse pärast; kõigil ju teada, et ta on kivise südamega ahne hing. Räägitakse, ta olevat Varssavis salaja jesuiidiks hakanud… On see nõnda?”
„Tühi jutt,” vastasin, olles tahtmatult huvitatud selle kuulduse püsivusest. Kuid teade, et Nikolai Sergeitš oli oma ürikuid vaadanud, oli huvitav. Varemalt ei uhkustanud ta iial oma sugupuuga.
„Kivise südamega kurjategijad!” jätkas Anna Andrejevna. „Noh, aga mida siis teeb mu tuvike? Muretseb, nutab? Ah, sul on juba aeg tema juurde minna! Matrjona, Matrjona! Röövel oled, aga mitte tüdruk! Ega teda solvatud ole? Räägi, Vanja!”
Mida pidin talle vastama? Anna Andrejevna hakkas nutma. Ma küsisin, et mis häda, mis õnnetus see oli, mis talle veel juhtus ja millest ta mulle tahtis rääkida.
„Ah, kullake, on neid hädasid siis vähe, aga nagu näha, pole karikas veel täis. Kas mäletad, tuvike, või ei mäleta, aga oli mul väike medaljon, kuldne, mälestusesemeks tehtud, ja selles oli Natašakese pilt lapsepõlvest; mu inglike oli siis kaheksa-aastane. Me tol korral tellisime selle ühelt läbisõitvalt kunstnikult, aga sinul vist pole see enam meeles! See oli hea kunstnik, kujutas teda Cupidona: tal olid tollal heledad juuksed, hästi kahuvil; ta maalis teda musliinsärgikeses, nii et ihu läbi paistis, ja ta tuli nii kenake välja, et ei jõudnud ära vaadatagi. Palusin seda kunstnikku, et joonistaks talle tiivakesed ka külge, aga kunstnik ei olnud nõus. Niisiis, kullake, pärast neid meie tookordseid õudusi võtsin ma selle medaljoni, riputasin paelaga enesele kaela ning kandsin seda nõnda risti kõrval, ise kartsin, et vanamees juhtub ehk nägema. Ta ju siis käskis kõik tema asjad majast välja visata või ära põletada, et miski enam meie juures teda ei meenutaks. Aga mina tahtsin vaadata vähemalt tema piltigi; vahel nutan seda vaadates, – ikkagi justkui kergem; teinekord jälle, kui ma üksi olen, siis muudkui suudlen seda, nagu suudleksin teda ennast, nimetan teda õrnade nimedega ja ööseks teen alati ristimärgi. Räägin temaga kuuldavalt, kui olen üksi, küsin midagi ja kujutan ette, nagu vastaks ta mulle, ja siis küsin veel. Ah, mu tuvike, Vanja, raske on seda kõike rääkidagi! Eks mul olnud siis hea meel, et vana ei tea vähemalt sellest medaljonist midagi ega ole seda tähele pannud. Aga äkki eile hommikul – ei olegi medaljoni! Ainult paelake ripneb, vist ära kulunud, ja küllap siis olin ma medaljoni maha pillanud. Ma lausa kivistusin! Hakkasin otsima; otsisin, otsisin, otsisin – ei ole! Nagu