pelgalt ühe osapoole tigedust ja solvumist.
Sellega paneme punkti lühikesele ülevaatele boheemluse ajaloost; meie sissejuhatus kubiseb kuulsatest nimedest ning me meenutasime neid sihilikult raamatu esimestel lehekülgedel selleks, et lugeja ei mõistaks valesti sõna „boheemlus”, mis pikka aega on tähistanud ühiskonnakihti, mille liikmed, kelle kombeid ja keelepruuki me oleme püüdnud kujutada, peavad oma kohuseks end sellest distantseerida.
Nii nagu vanasti, on ka tänapäeval iga kunstirajale astuv inimene, kellel pole muid elatusvahendeid peale kunsti enda, sunnitud tallama boheemluse radu. Enamik meie kaasaegseid, keda ehivad kunsti loorberid, on nooruses kuulunud boheemlaste ridadesse; jõudnud rahuliku ja materiaalselt kindlustatud kuulsuseni, meenutavad nad tihtipeale – ja võib-olla igatsusega – neid aegu, mil neil polnud nooruse haljastest küngastest üles rühkides muud varandust kui noortele omane söakus ja lootus, see vaeste ainuke rikkus.
Kannatamatule lugejale, kartlikule kodanlasele ja kõigile neile, kes ihaldavad täpseid definitsioone, kordame aksioomina:
Boheemlus on kunstniku elus proovilepaneku aeg; see juhatab teda kas akadeemikuellu, haiglasse või surnukuuri.
Lisagem, et boheemlus on võimalik ja eksisteerib ainult Pariisis.
Nii nagu igal ühiskonnakihil, on ka boheemlusel palju nüansse ja vorme, millel on omakorda mitmesuguseid alajaotusi, ja neid on kasulik teada.
Alustagem kõige arvukamast – tundmatust boheemlusest. See koosneb rohkest vaeste kunstiteenrite hulgast, kes jäävad vältimatult tundmatuks, kuna ei oska või ei suuda saavutada kas või põgusat mainimist trükisõnas, mis annaks tunnistust nende olemasolust kunstimaailmas ning näitaks juba saavutatule tuginedes, kelleks nad võivad edaspidi saada. Need on igavesed unistajad, kelle jaoks kunst on usk, mitte elukutse; nad on entusiastlikud ja veendunud inimesed, keda meistriteose nägemine viib ekstaasi, nende üllad südamed löövad värelema kõige kauni ees, sõltumata teose autori nimest või koolkonnast. Sellise boheemlaskonna read saavad täiendust noorte hulgast, kelle kohta öeldakse, et nad on lootustandvad, kuid samuti nende hulgast, kes on juba lootusi õigustanud, ent kas hoolimatuse, ujeduse või eluvõõruse tõttu arvavad, et niipea kui töö lõpetatud, ongi asi vask, ning siis pole muud kui oodata, kuni kuulsus ja rikkus hoobilt nende katuse alla tulevad ja sinna püsima jäävad. Need inimesed elavad nii-öelda ühiskonnast väljaspool, eraldatuses ja inertsuses. Kunstis kinni, mõistavad nad otsesõnu akadeemilisi ditürambe, milles poeedi pea on ümbritsetud oreooliga; nad peavad end valgusekandjateks pimeduses ning ootavad, et rahvas nad üles leiaks. Me tundsime vanasti üht koolkonnakest, mis koosnes enneolematult veidratest tüüpidest; nad nimetasid end „kunst kunsti pärast” jüngriteks. Nende lihtsameelsete arvates seisnes „kunst kunsti pärast” pelgalt üksteise jumaldamises ja Juhuse trotsimises, sel aga polnud õrna aimugi, kus nad pesitsevad, kuigi nemad ootasid, et aujärg iseenesest nende jalge alla libiseb.
Naeruväärne stoitsism! Kuid usutavuse mõttes korrakem veel kord, et tundmatu boheemluse rüpes on tõepoolest sääraseid olendeid, kelle vaesus kutsub esile haletsust ja sümpaatiat, ehkki terve mõistus sellele vastu vaidleb, sest kui te neile veidrikele rahulikult meenutate, et praegu on üheksateistkümnes sajand, et inimkonna käskijaks on sajasuuline münt ning uued saapad ei kuku niisama taevast sülle, siis pööravad nad teile selja ja nimetavad teid väikekodanlaseks.
Oma arutus egoismis on nad muide äärmiselt järjekindlad: nad ei halise ega kaeble, nad alistuvad vaikselt tumedale ja karmile saatusele, mida ise endale sepitsevad. Enamiku neist viib hauda haigus, mida meditsiin ei söanda õige nimega nimetada – vaesus. Ent tarvitseks neil vaid tahta, ning paljud neist võiksid vältida saatuslikku lõpplahendust, mis katkestab nende elu eas, kus kõik alles algab. Piisaks vaid väikestest järeleandmistest reaalsuse karmidele seadustele, oskusest kahestuda, luua endas kaks erinevat olendit: esiteks poeet, kes uneleb kättesaamatutes kõrgustes, kus helisevad innustavad inglikoorid, teiseks inimene, oma elu peremees, kes suudab teenida igapäevast leiba. Selline kahestumisvõime on enamasti omane tugevatele natuuridele, olles neid eristavaks omaduseks, ent see puudub täiesti enamikul noortel, kes uhkusest – võltsuhkusest – jäävad mõistuse häälele kurdiks. Sellised inimesed surevad noorelt, jättes mõnikord maha teose, mida hiljem kõik imetlevad, kuid võinuksid imetleda ka varem, kui nende looming poleks jäänud tundmatuks. Võitlus kunstipõllul sarnaneb suuresti sõjaga: väejuhti pärjatakse kuulsusega, armee aga peab rahulduma mõnerealise tänuga päevakäsus. Lahingus langenud sõdurid maetakse sealsamas maha ning kahekümnele tuhandele tapetule piisab ühestainsast epitaafist.
Rahvamass, kelle pilk on alati suunatud ülespoole, ei langeta seda kunagi kusagil all sügavustes peituvale maailmale, kus rügavad tundmatud töömehed; nende olemasolu jääbki teadmatuks ning enamasti ei lange neile osaks isegi viimast lohutust – vaadata naeratusega lõpetatud teosele – ja nad lahkuvad elust, ümber ükskõiksuse surilina.
Tundmatus boheemluses on teinegi kategooria ning see koosneb petetud või end petvatest noortest inimestest. Nad peavad juhuharrastust kutsumuseks ning hukkuvad armutu saatuse tormides: ühed talumatu uhkuse ohvritena, teised ebajumalakummardajatena.
Siinkohal lubame endale väikese kõrvalekaldumise.
Kunsti rajad, niivõrd takistusi täis ja ohtlikud, muutuvad iga päevaga aina kitsamaks, ning seetõttu on boheemlaskond muutunud eriti rohkearvuliseks.
Niisuguse juurdevoolu paljude põhjuste seas võib ilmselt pidada peamiseks järgmist.
Paljud noored on võtnud tõsiselt õnnetute kunstnike ja poeetide kohta räägitavat. Liiga ettevaatamatult ja sageli, ja mis peamine – ilma piisava aluseta – on pruugitud Gilberti, Malfilâtre’i, Chattertoni16 ja Moreau17 nime. Nende õnnetute haudadest on tehtud tribüün, kust jutlustatakse piinlemisest kunsti ja luule nimel.
Hüvasti, viljatu maa,
kalk päike ja kuri aeg!
Kaon kui kodutu hulgus,
kõigile tundmatu ma.
Neist Victor Escousse’i meeleheitlikest värsiridadest täis lämmatavat uhkust, mida temasse oli sisendanud kunstlikult esile kutsutud edu, sai mõneks ajaks nende kunsti vabatahtlike marseljees, kes olid valmis lisama oma nime keskpärasuse märtrite nimekirja.
Nõrkadele hingedele ja nende ambitsioonikale edevusele on säärased leinalised apoteoosid ja ülistav reekviem hukatuslikult külgetõmbavad; andudes nende võlule, arvavad paljud, et õnnetu saatus on pool geniaalsust; paljud unistavad haiglavoodist, kus Gilbert hinge heitis, kuna nad usuvad, et siis saab neistki poeet, nagu oli saanud tollest mehest veerand tundi enne surma18; nende arvates on see kohustuslik etapp teel kuulsuse poole.
Ei leidu küllalt karme sõnu mõistmaks hukka neid moraalituid valesid ja hukatuslikke paradokse, mis kallutavad paljusid inimesi kõrvale teelt, mis võiks neid edule juhtida, ning kelle karjäär lõpeb kehvasti rajal, kus nad ainult segavad teisi, kes on sinna astunud tõelise kutsumuse sunnil, mis ainsana õigustab säärast sammu.
Just nimelt need ohtlikud jutlused ja kasutud postuumsed ülistamised sünnitasidki tunnustuseta jäänud boheemlaste, halisevate poeetide hõimu, kelle muusal on silmad kogu aeg nutust punased ja juuksed sakris – võimetu keskpärasuse hõimu, kes avaldamatute kilda kuuludes nimetavad muusat võõrasemaks ja kunsti timukaks.
Kõigil tõepoolest säravatel vaimudel on, mida öelda, ning varem või hiljem ütlevad nad selle välja. Geniaalsus ja anne ei ole inimkonna ajaloos juhuslikud nähtused; nende olemasolul on teatud mõte ning seetõttu ei jää nad kunagi varju, sest kui massid ei lähe nende juurde, siis leiavad nemad ise tee masside juurde. Geenius on päike, mida näevad kõik. Anne on teemant, mis võib pikaks ajaks varju jääda, ent lõpuks märgatakse seda ometi. Sellepärast on asjatu kaasa tunda tühiõiekeste ja sissepugejate kaeblemisele ja halamisele, kes on roninud kunsti juurde kunstist hoolimata ning kes kuuluvad sellesse boheemlaste kategooriasse, mille peamised alustalad on laiskus, liiderdamine ja parasiteerimine.
Aksioom:
Tundmata