a. Toomas Uba
Teerajaja ja suurmeister. Legend
Kui ETV tõi ekraanile suusatamise MM-i, siis rõõmustasin noore spordifännina hirmsal kombel, aga ei teadnud, et see oli Toomas Uba leidliku ja visa töö tulemus. Tema reportaažide kõrget taset olin märganud muidugi märksa varem. Võisin talle iseloomulike, sisemise põlemisega kaasnenud sõnavääratuste üle südamest naerda, kuid mitte kunagi õelalt. Aastakümneid hiljem mõistan neid apse veel paremini, olen neid ise teinud küll ja küll. Peagi olime kolleegid, üks mikrofoni, teine pastakaga, ja saime hästi läbi. Toomas ei pahandanud eriti, kui irvitasin tema sõnaühendi "meie Anfissa Reztsova" üle. Lõi käega – mis sina, poisike, ka elust tead… Ning ajas oma rida edasi. Pärast Eesti taasiseseisvumist muutus Toomas oma töös veel kindlamaks, sest nüüd võis sisu ja vormi vabalt kokku mängida. Ta võis vabalt peale hüpata ja suisa lollideks nimetada teleülemusi, kes jäid jalgu loiduse ja tegevusetusega. Sporditoimetus pidi saama töötada! Kui Toomas märkas, et miski hakkab tööd segama, siis käis temast justkui nõksatus läbi, võitlusvaim virgus. 1994. aasta taliolümpiale Lillehammerisse jõudsime öösel, hotelli pääsemiseks pidime saama kaelakaardid, mida oli juba mõne tunni pärast vaja ka pressikeskuses. Akrediteerimiskeskuse vabatahtlikud abilised olid sama unised kui meie, ehkki nende vahetus alles algas. Kui üks haigutav preili küsis Toomalt kolmandat korda nime, nõksas too selja sirgeks ja vastas terava rahuga: "Mu nimi on Uba, Toomas Uba." James Bondi matkimine oli nii ilmne, et neiu ärkas lõplikult ja vormistas kaardi kiirelt. Nägin sedagi, kuidas Toomas, alistanud ühe raske haiguse, alustas lootusetut võitlust teisega. Kangelaseks ei märganud teda ometi veel pidada. Kangelaseks sai ta Sydney olümpial. Kirjutasin sealt tagasi lennates märkmikku eredamaid mälestusi. "See pidi olema 30. september, sest seljataha oli jäänud Erki Noole suur võidupäev. Palav oli. Matkasin kellegagi kohtuma ja plaanisin teleajakirjanike töökeskuse ees bussile astuda. Bussipeatuse lähedal istus murul mees ja viipas mulle. Kui ma poleks teda viimase paari nädala jooksul tihti näinud, ei oleks ehk ära tundnudki. See oli Toomas Uba, ta puhkas natuke. Tom oli kõhnaks jäänud, põsed auku vajunud. Ta silmad särasid. Haigus tegi oma tööd, aga jäi neil päevil Tomile ja Tomi tööle alla. Tom oli kaks päeva vahendanud kommentaatorikabiinist Eestile selle olümpia kuumimat sündmust ja tulnud toime sama hästi kui Erki Nool staadioni katlas. "Ära nägin," ütles Tom, ja see kõlas nagu "ära tegin". Ta sirutas käe, et saaksin ta püsti tõmmata. "Näeme!" Tom kadus madalal sammul telemaja uksest sisse, vastu uuele tööpäevale."
30. detsembril 2000 tunnistas SL Õhtuleht Toomas Uba sportlaste ees aasta võitlejaks. Järgmisel hommikul teda enam polnud. Kaotusele ei eelnenud alistumist. Oskus väärikalt kaotada on igast võidust tähtsam. Kui üks mees teeb tööd südamega, siis ei tule kritiseerijaist iial puudust. Jätnuks Uba tippvõistlused teleekraanile toomata, poleks saanud ta neid vahendades kriitikatki teenida: kivi ei saa visata kapsaaeda, mida pole rajatud. Selles raamatus leidub katke 1983. aasta intervjuust, kus Uba vastab ühele Raini Pahkla küsimusele hämmeldunult: "Miks valisin spordiajakirjanduse? Ma ütleksin, et valisin spordi, mitte ajakirjanduse." Toomas elas spordile.
Kuidas sündis raamat "Uba. Toomas Uba"? 2003. aastal koostas kauaaegne telemees Voldemar Lindström raamatu "Toomas", mis ilmus väikeses tiraažis ega läinud müüki. Kui nüüd tuli kirjastus mõttele anda välja raamat, mis meenutaks Toomas Uba ja oleks kättesaadav igale huvilisele, siis andis Voldemar Lindström oma õnnistuse ja ulatas abikäe.
Kes ta oli?
Lähedased kutsusid teda lihtsalt Toomaks, veelgi lähedasemad – Tomiks. See polnud omamehelikkuse kinnituseks, vaid tähendas pigem austust, lugupidamist, tunnustust, aukartustki. Sest kui juba Toomas ütles või tegi, siis oli see edasimõtlemist või kaasalöömist väärt. Ehkki pidevas rahmeldamises enamasti kella ei vaadatud ning töö- ja puhkeajad läksid lõpmatult sassi, oli Tomiga kerge ja lihtne neil, kes armastasid sporti, olid sellesse siiralt kiindunud ja valmis ohvriks tooma nii enda kui lähedased. Juba noore poisina nakatas teda spordipisik. Või oleks õigem öelda, et ta oli pärinud spordigeenid isalt? Sport ideaalina, eluviisina, käitumisnormina oli talle ülim ja selle nimel ta tegutses. Nagu seda elus ikka juhtub, polnud tema ohvrimeelsus kõigile talutav, see võis tekitada ja tekitaski pingeid, kuid spordi puhul ei teinud ta hinnaalandust. Tom ise harrastas mitut spordiala: suusatas, jooksis, ujus, mängis tennist, lustis sportmängudes. See võimaldas tal rääkida spordist veendunult, asjalikult ja kindlusega, siiralt ja soojusega, sest ta sõnad ja laused tulid läbi tema enda südametuksete, toeks oma kogemused ja kodust alguse saanud arusaamad.
Nüüd, ilma Toomata, tunnetame eredalt, milline võitlejanatuur ta oli, millist eeltööd ta aastakümnete jooksul tegi, enne kui vaatajate-kuulajate ette läks. Ta ei osalenud päevanääklustes, tema sõnad, teod ja kompromissitud otsused püüdsid uhket sinilindu. Toomas Uba ei rahuldanud vastused: ei saa, pole võimalik. See võis viia isegi konfliktideni, kuid Toomas tõestas alati, et on võimalik. Seda nii ülemustele kui alluvatele. Ta ise oli sportlase hingega visa töömees ja ta nõudis sedasama teisteltki. Tema elu oli töö ja töö tema elu. Töö pidi olema hästi tehtud, sest elu ei tohtinud leigelt elada. Sporditeadlane Atko-Meeme Viru on sõnastanud sportlaste usutõe järgmiselt: "Spordi hinge – olümpismi – võib defineerida kui filosoofilist hoiakut, mis ühendab keha, vaimu ja tahte üheks tervikuks eesmärgiga muuta inimene õilsamaks, sihikindlamaks, tervemaks. Sel teel kutsutakse igat inimest ennast ületama, õpetatakse teda nautima pingutust, austama konkurenti, mõistma ilu." Võib-olla selles peitubki uba.
Toomas Uba
Sündis 2. novembril 1943 Tallinnas. Geenid. Isa Reginald Uba (aastani 1936 Suban) osales 22aastaselt Berliini olümpiamängudel (1936) 1500 meetri jooksus, hiljem oli kergejõustikukohtunik. Süstis pojale spordivaimustust, üheskoos pandi juba 1952. aastast alates pidevalt kokku spordikaustikuid. Legendi järgi tegi Toomas Uba esimese spordireportaaži kaheksa-aastasena, valgustades köögiaknalt emale-isale Helsingi olümpiamänge. Perekond. Abikaasa Mall, pojad Tarmo ja Margus. Margus on rahvusvahelise kategooria tennisekohtunik, osalenud olümpial Euroopa Ringhäälingute Liidu EBU televisioonirühmas.
1) Telemajja meelitas Toomas Uba toonane telejuht ja andunud spordimees Raimund Penu.
2) Toomas Uba küsimustele vastab Euroopa Kergejõustikuliidu president Carl-Olaf Homen. Jälgib Eesti Kergejõustikuliidu peasekretär Mart Liigand.
Sportimine. Harrastas paljusid spordialasid, Eesti noorteparemikku pääses võrkpallis. Haridus. Lõpetas 1962 Tallinna 21. Keskkooli ja 1968 kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonna ajakirjanduse eriharu. Alustas 1970 spordireportaaže käsitleva kandidaadiväitekirja koostamist, kuid jättis selle ajanappuse tõttu pooleli. "Reportaaži on lihtsam ja meeldivam teha kui selle valmimist kirjeldada," öelnud ta kolleegidele. Õpetaja Juhan Peegli ees häbenenud ta "katkestamist" aastakümneid. Raadio. Kui Gunnar Hololei 1960. aastate hakul raadiosse noort abilist
3) Kalevi korvpallimeeskonna treener Heino Lill ja Toomas Uba.
4) Lauri Leesi ja Toomas Uba 1998. aastal kommenteerimas jalgpalli MM-i.
otsis, soovitas Reginald Uba vana sõber, Berliini olümpial 100 meetrit jooksnud ja kaugust hüpanud Ruudi Toomsalu koolipoiss Toomas Uba. Raadiost saigi esimene töökoht. Alates 24. novembrist 1965 oli seni mittekoosseisulisena tegutsenud Uba noorte- ja lastesaadete toimetuse korrespondent, neli aastat hiljem edutati ta vanemtoimetajaks. Televisioon. 1972. aastast kuni elu lõpuni töötas Eesti Televisioonis, esialgu vanemtoimetajana, 1. juunist 1973 erinevate ametinimetuste all sporditoimetuse juhina. "Spordiprisma" fenomen. 3. aprillil 1972 käivitas Toomas Uba ETV-s nädala spordiprobleeme käsitleva saatesarja "Spordiprisma", mis oli järjepanu ekraanil 19. oktoobrini 1993. ETV spordi visiitkaardiks kujunenud saateid kogunes 1069. Elutöö. Toomas Uba juhtimisel toodi ETV ekraanile rahvusvahelised suurvõistlused, esimeseks pääsukeseks suusatamise MM Falunis aastal 1974. Hoolitses selle eest, et Eestimaal toimunud võistlused vahendataks eeskujulikult teistele teleorganisatsioonidele ja ülemaailmsetesse spordiprogrammidesse. Suurvõistlused. Korraldanud suurvõistluste tuleku ETV ekraanile, valgustas kohapealt neljasid suveolümpiamänge (Moskva 1980, Barcelona 1992, Atlanta 1996, Sydney 2000) ning seitsmeid taliolümpiamänge (Innsbruck 1976, Lake Placid 1980, Sarajevo