Uba. Toomas Uba. Gunnar Press

ja Los Angelesi pronksmedali võitja neeger Philip Edwards. Ubal tuli olla rahul selle auga, et sattus eeljooksu, milles võis võistelda eelmise olümpiaadi kahe medalimehega. Ta sooritaski oma ülesanded esimesel poolel võistlusmaal üsna rahulikult, kuid teise poole katmiseks samas tempos tal muidugi enam jõudu ei jätkunud." Reginald Uba aeg 1500 m eeljooksus oli 4.26,2 ning ta jäi kaheksandaks. Olles isa eeskujul aktiivne spordihuviline ja – tegija, sai Toomast olümpiaideede propageerija, saatjaks kodune spordivaimustus ja isa hea sõbra Ruudi Toomsalu toetus. Toomas Uba meenutas 1999. aastal: "1961. aasta suvel toimunud NSV Liidu kergejõustiku meistrivõistlustel oli minu isa toanaabriks võistluste peakohtunik Ruudi Toomsalu, kellelt Gunnar Hololei küsis, kas ta ei tea soovitada mõnda hakkajat poissi, kes võiks teda raadiotöös aidata. Mina see poiss olingi ja nii minu spordireporteri karjäär algas. Kümmekond aastat hiljem kutsus tollane Eesti Televisiooni direktor Raimund Penu mind raadiost telesse, et hakkaksin "Spordiprismat" tegema perspektiiviga, et jääksingi televisiooni tööle. Esimeseks tööks oli "Spordiprisma" toimetamine. Avasaade läks eetrisse 3. aprillil 1972. Aasta hiljem sain spordisaadete peatoimetajaks."

      Juba nelja-aastasena raja ääres

      Toomas Uba on väitnud, et tema esimene mälestus spordivõistlustest pärineb 1947. aastast, kui Pirita ringrajal kihutasid mootorrattad. Ta oli siis nelja-aastane. Olümpiamänge hakkas Toomas jälgima 1952. aastal. Siis oli ta kaheksa-aastane. Maailmameistrivõistlused on tema huvikeskmes olnud alates 1954. aastast. Ta oli siis 10aastane. "Lapsepõlvest mäletan, et oli väga põnev vaadata õhtul teleekraanil paari fotot motomeestest Rummu kurvis ja kuulata Heino Mikkini juttu sellest, mida päeval oma ihusilmaga nähtud. Need olid TV-spordi esimesed iseseisvad sammud ja üldsegi mitte vaaruvad."

("ETV Sport 40", Televisiooni eriväljaanne, Tallinn 1995)

      Esimene vihik avanes 1952

      Isa ja poega ühendasid vihikud ja kaustikud, mille sisu mahub ühte sõnasse – sport. Need on peamiselt ajaleheväljalõiked võistlusprotokollide, tabelite, lühikommentaaride, ülevaadete ja tutvustustega ning trükisõnas avaldatud fotodega.

      Esimene neist on tavaline hallide kaantega koolivihik, kuhu on hoogsalt kirjutatud: Helsingi mängud. Ja esimesel leheküljel kohe 100 m eeljooksude tulemused. Oli seitse eeljooksu, puudu on vaid esimese eeljooksu tulemused. See pliiatsiga kirjutatud võistlusprotokoll kinnitab, et Inglismaa esindaja Emmanuel McDonald Bailey saavutas kolmandas eeljooksus parima tulemuse – 10,4 sekundit. Tõsi, mitte kõigi alade eelvõistluste tegijaid ja tulemusi pole suudetud fikseerida, sest märkus kinnitab: aegu ei öeldud. Märkusi ja täiendavaid kommentaare on suhteliselt vähe, küll on aga 25. juulil kell 16.50 tehtud sissekanne: "Parimaid kümnevõistlejaid Heino Lipp – NSVL ei ole üles antud ja puudub selle tõttu võistlustest. 3000 m takistusjooksu võitis USA sportlane Horace Ashenfelter tulemusega 8.45,4." Siia on lisatud Soome raadioreporteri Pekka Tiilikaineni repliik: "See jooks toob palju kõnet maailma asjatundjate hulgas ja terves spordimaailmas." Viimasel sisekaanel kohtame teist käekirja, oletatavalt Tooma ülestähendusi. Järgmine kaustik kannab aastaarvu 1956. "Algus: 1. jaan., lõpp: 1. apr. Sport." Tegemist on juba koolipoisi käekirjaga. Sisu on isa ja poeg fikseerinud vaheldumisi. Kohe saab teada, et 1955. aasta populaarseim sportlane oli Felix Pirts Johannes Kotkase ja Paul Kerese ees ning naistest Ulvi Voog. Isa mõju tema huvide väljakujundamisel on Toomas korduvalt rõhutanud. Iga aastaga muutuvad kaustikud paksemaks, lisandub arvukalt pildimaterjali, valdavamaks saavad soome-, tšehhi-, poola-, vene- ja saksakeelsetest väljaannetest pärit statistilised kokkuvõtted, lühiülevaated. "Briti Tõstespordiliidu 50. aastapäeva juubelivõistlustel (1961), kus püstitati kolm maailmarekordit, võistles raskekaalus Juri Vlassov. Juri Vlassov sai tuhandete pealtvaatajate aplausi saatel "Scala Th eatre’is" omaaegse maailmameistri, üleeile 83aastaseks saanud Inglismaal elava eestlase Georg Hackenschmidti eriauhinna omanikuks." Innsbrucki 1964. aasta talimängude kaustik on paksemast paksem. Et Tirooli jäästaadionil leidsid aset olulised sündmused, siis on see fi kseeritud ülima täpsusega. 1500 m uisurajal edestas Ants Antson hollandlast Kees Verkerki kolme kümnendiksekundiga. 10 000 meetris sai Ants Antson 5. koha, jäädes ühe sajandikuga maha Rudi Liebrechtsist (Holland). Eero Salonen (Soome) on Ants Antsoni 1500 m võitu nimetanud talve üllatuseks, ehkki Antson oli enne seda tulnud Euroopa meistriks. Kommentaarid, fotod, intervjuud – teema: Tallinna üliõpilane tõi sünnimaale talimängude esimese kuldmedali.

      Tooma sünnipäev 2. novembril 1958. Koos ema ja isaga.

      Kaustik endale, raadioreportaaž kogu Eestile

      Kuidas see kõik raadiokuulajateni jõudis? Toomas Uba on meenutanud: "Otsene tööalane kokkupuude Valdo Pandiga oli mul ühel veebruarihommikul 1964, mil Eesti Raadio tollane direktor Aado Slutsk käsutas meid raadiomajja. Sõna "televisioon" me surmanuhtluse ähvardusel kasutada ei tohtinud, aga termin on mul praegugi meeles – rahvusvahelise kaugnägemismonitorsüsteemi vahendusel tegime Valdo Pandiga väikeselt-väikeselt teleekraanilt raadiosse otsereportaaži Ants Antsoni kullasõidust 1500 m kiiruisutamises Innsbrucki talimängudel. Reportaaži lõpuks oli peaaegu terve raadiomaja kogunenud neljandasse stuudiosse kolmandal korrusel, ja endise väliskommentaatori Albert Kääri tõrrepõhjast tulev hääl ütles lõpuks, kui olime mikrofonid just kinni pannud: "Noh, poisid, nüüd ma näen, et ka spordist on võimalik reportaaži teha!"" Samade mängude ajal anti telepildi järgi raadiosse veel kaks jäähokireportaaži, reporterid olid Toomas Uba ja Mati Talvik.

      Väljalõiked ja fotod lõid tööks aluse

      Väljalõiked ja fotod, võistlusprotokollid ja edetabelid – see tohutu informatsiooniallikas oli hea lähtepositsioon uutele kommentaaridele ja reportaažidele. Kui lugeda kaustikusse talletatud Saksa DV – NSV Liidu kümnevõistluse võitja Rein Auna tulemusi – 10,7; 6.84; 14.88; 1.85; 49,1; 15,3; 47.46; 4.30; 66.76; 4.30,1 – , mis andsid 7979 punkti ja NSV Liidu rekordi, siis on see aines võrdlemiseks praegustele alustajatele. Hoolsalt on kogutud ülevaateid mitmete maade aasta parimatest sportlastest, samuti Euroopa ja maailma parimate edetabeleid. 1967 kuulus maailma parima sportlase nimetus USA kergejõustiklasele Jim Ryunile, Jaan Talts oli ainsa Nõukogude Liidu sportlasena esikümnes (9. koht). Loomulikult kuulutati ta siis ka NSV Liidu sportlaseks nr 1 ja valiti koos Laine Erikuga Eesti 1967. aasta parimaks. Jaan Talts teenis selle nimetuse kui mitme maailmarekordi autor ja mees, kes esimese poolraskekaallasena maailmas ületas kolme tõste kogusummas poole tonni piiri. Grenoble’i taliolümpia avapidustustel heideti helikopteritelt osavõtjatele alla 50 000 roosi, olümpialipp ise aga oli 52 ruutmeetri suurune. Meie mehe Tõnu Haljandi hüpped – 70,5; 70 ja 68 meetrit ning 186,2 punkti – jätsid ta teise kümne lõpuossa. Kahevõistluse 15 km suusatamise tulemusena (külma oli kuus kraadi) tuli Tõnu Haljand kaheteistkümnendaks. Oma teise olümpia 1500 meetris tegi kaasa Ants Antson. Radade