Plesos 1970, Falunis 1974, Lahtis 1978, Oslos 1982, Seefeldis 1985, Oberstdorfis 1987, Lahtis 1989, Val di Fiemmes 1991, Falunis 1993, Trondheimis 1997 ja Ramsaus 1999. Vahele jättis Thunder Bay 1995, kuna taastus sel ajal infarktist. Kergejõustiku seitset esimest MM-i vahendas Uba võistluslinnast: 1983 Helsingist, 1987 Roo-mast, 1991 Tokyost, 1993 Stuttgardist, 1995 Göteborgist, 1997 Ateenast ja 1999 Sevillast. Aunimetused ja – tasud. Eesti NSV teeneline ajakirjanik (1988), Valdo Pandi nimeline publitsistikapreemia (1998), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1998), Eesti Olümpiakomitee elutööpreemia (2000), ROK-i auhind "Sport and Universality" (2000). Kaks viimast võttis vastu juba poeg Margus. Ühiskondlik tegevus. Kuulus Euroopa Ringhäälingute Liidu olümpia- ja peamiste spordialade televisioonirühma, Eestis oli tegev erinevates spordiliitudes. Mälumäng. Osales juba 1967. aastast Eesti-Soome mälumängus "Naapurivisa". Eesti koondises astusid üles ka Valdo Pant, Hardi Tiidus, Voldemar Panso ja Tõnis Laisaar. Ubast sai kauaks edukas kilbar ning arvukate tele- ja raadioviktoriinide saatejuht. "Mnemoturniiril" kuulus "Tarkade klubisse". Suri 31. detsembril 2000 Tallinnas. Võitlus Hodgkini lümfoomi ehk lümfisüsteemi kasvajaga kurnas põhjalikult organismi, surm saabus infarkti tagajärjel. Toomas Uba puhkab Rahumäe kalmistul.
Väike spordifänn Tom
Arvo Kaasik, lapsepõlvesõber, insener
Esimesed korrad panin Toomast tähele läbi köögiakna. Meie köögist oli hästi näha Tooma maja õu, kus ta mängis hoidja valvsa pilgu all. Siis polnud see veel meie kõigi mängumaa. Tooma õueserva palistasid venelastelt 9. märtsi pommitamisel tabamuse saanud maja varemed. Hiljem oli just sellel hoovil meie kujunemises suur roll. Toomas elas küll Tina ja mina Terase tänaval, ent meie vahele jäi üksainus maja.
Tooma hoovist sai meie spordiplats
Tutvus algas, kui olime astunud Õpetajate Instituudi Harjutuskooli. Selle algklassid asusid 21. keskkooli ruumides Raua tänaval. Mäletan esimest koolipäeva sooja ja päikesepaistelisena. Toomas läks mööda Tina tänavat minust natuke eespool, keegi saatis teda. Toomal oli seljas valge pluus, jalas tumedad lühikesed püksid ja valged lehvivate tuttidega põlvikud. Tema riietuse korrektsus paistis juba siis silma ja see saatis teda kogu elu. Ühte klassi me ei sattunud, tema käis b-s ja mina a-s. Koolist vabal ajal saime juba iseseisvalt toast välja ja vanematele meeldis, et olime nähtaval ning kättesaadavad. Selleks oli Tooma hoov ideaalne. Ka Tom vajas mängukaaslasi. Ta oli ju pere ainus laps ja temavanuseid kamraade oma majas polnud. Samas elas Mati Hensen, hilisem võrkpallur ja kõrgushüppaja, kuid ta oli meist vanem ja titadega kampa ei löönud. Hiljem, kui suuremaks saime, võttis ta meid küll jutule. Olid ka Mati õde Maila ja veel üks tüdruk, aga neil olid oma mängud. Peagi sai Tooma hoovist meie spordiplats. Põhiliselt lõime vutti, kuid võtsime ette ka teisi pallimänge. On meeles, et Toomal olid alati väga head pallid, mida polnud sugugi lihtne pärast sõda hankida. Pallid hankis muidugi isa, kellele sport oli väga südamelähedane. Poja suunamine sporditeele tähendas Reginald Ubale täiesti sihipärast tegevust ja varsti ilmusid hoovile kõrgushüppepostid koos latiga. Võistlesime ka jooksus ja osavusmängudes.
Keskkoolis oli spordiorganisaator
Õpetajate Instituudi Harjutuskool liideti Tallinna 21. Keskkooliga, kus sport oli au sees. Eriti populaarne ja edukas oli võrkpall, mida mängis ka Toomas. Lisaks oli tema nimel kooli C-vanuseklassi rekord kõrgushüppes. Võrkpall aga pakkus koolis tugevaid, mõni aasta vanemaid eeskujusid, nagu Tooma hilisem kolleeg Tõnu Tammaru, Henn Karits, Matti Jaanus. Väljaspool kooli oli meie imetlusobjekt Helsingi olümpia maadluskuld Johannes Kotkas, kes elas palju aastaid minu naaberkorteris. Kotkas oli nii kuum nimi, et klassikaaslased saatsid mu vanemat venda tihti koolist koju, lootes viivukski näha Johannes Kotkast ennast. Lisaks sportimisele oli Tom väga hea õpilane, keda seati teistele eeskujuks. Klassivend Peeter Leolal õppimine nii libedalt ei läinud ja klassijuhataja palus Toomal teda aidata. Hiljem rääkisid poisid, kuidas need järeleaitamistunnid lõppesid. Söögilauad tõmmati lahti, paigaldati pikendusplaadid, seati üles lauatennisevõrk ja mäng algas. Nii sai Tom varakult korraldajakätt proovida ja keskkooli ajaks oli ta kooli spordiorganisaator. Minu enda sportimisele tõmbas kriipsu lapsena põetud raske haigus. Kestvusalad ei tulnud kõne alla. Kuna isa oli harrastuspurjetaja, istusin ka ise aastateks paati. Tõin purjetamise juurde Peeter Leola, kes jõudis palju kaugemale kui mina: ta tuli mitmel korral Eesti meistriks, pääses NSV Liidu koondisse. Peeter oli proovinud paljusid alasid, kuid purjetamise ja mere juurde jäi ta treeneri, kohtuniku ja korraldajana varase surmani.
Tallinna 21. Keskkooli kehakultuurinukogu esimees Toomas Uba aastal 1961.
Just Peeter oli see, kes pühendas tulevikus Tooma kui spordireporteri purjetamistõdedesse.
Spordihuvi sütitas isa, teave tuli Soomest
Meie huvi spordisündmuste vastu kasvas, kuid tolleaegses Eestis polnud lihtne informatsiooni saada. Siis avastasime Soome raadio, kust kuulasime pidevalt spordi- ja maailmauudiseid. Tänaseni on meeles Soome legendaarsete spordireporterite Pekka Tiilikaineni ja Paavo Noponeni mahlakad võistlusülevaated ning nende eriline hääl. Tom kustutas spordiuudiste nälga, ent ma ei teadnud kaua, et ta sporditulemusi kirja paneb. Ta ei rääkinud sellest meile, see oli tema sisemine vajadus ja huvi. Hobi ilmus päevavalgele alles siis, kui ta kutsus 16aastasena mind ja mu vendi vaatama Rooma olümpiamängude ülekandeid. Tema kodus nägi Soome TV-d. Nende ülekannete vaatamine oli eriline sündmus. Valitsesid pühalik tunne ja vaikus. Ainuke, kes tohtis sündmusi kommenteerida, oli Tooma isa, 1936. aasta olümplane. Aeg-ajalt tõi ta meile näha mõne olümpiaga seotud meene või rääkis Berliini mängudest. Meie ei tohtinud Toomast segada, kuna ta fikseeris usinalt tulemusi eeljooksudest finaalideni välja. Alles siis sain aru, kui suure asjaga ta tegeleb. Ning hiljem mõistsin, et saanud isalt spordipisiku ja armunud sporti jäägitult, pani ta aluse tulevasele kutsetööle.
Reegel: vaatas igal sünnipäeval AK spordiuudiseid
Elu oli viinud meid kokku: Tooma, Peetri ja Arvo. Meie sõprus süvenes aastatega. Oli tihedama ja harvema suhtlemise aegu. Õpingud, töö ja perede loomine võtsid oma aja. Kindel, et kohtusime sünnipäevadel. Sinna ei kutsutud, sinna lihtsalt mindi, sest oldi alati oodatud. Need sünnipäevad olid lustakad, mõnda neist nimetati lausa "eksperimentaalseks". Pidu võis olla suures hoos, aga raudne reegel oli, et Toomas vaatas alati AK spordiuudiseid. Seal esinesid tema kolleegid. Toomas ei kritiseerinud ega kommenteerinud nende esinemist avalikult, kuid minul oli tunne, et ta jättis endale saate kvaliteedi osas alati midagi meelde. Viimast korda kohtusin Tomiga oma sünnipäeval 2000. aasta novembris. Olen temast 17 päeva noorem. Tom oli väga heas tujus ja täis energiat. Ta hakkas neil päevil uuesti Tartusse ravile minema, lootus paraneda innustas. Haigus oli karmim. Tartust naasis Tom vahetult enne jõule. Helistas jõululaupäeval ja ütles, et on väsinud. Kustumine oli kiire. Hea mälestus sõbrast jääb alatiseks, aga puhuti tundub, nagu elaks Tom edasi poeg Marguses. Kui esimest korda Marguse tennisekommentaari kuulsin, jooksid judinad üle selja. Tomi maneer, Tomi häälekõla. Kas tõesti Tom, mõtlesin…
Isa ja poja ühine huvi
Voldemar Lindström
"Selles, et Reginald Uba spordi vastu huvi tundma hakkas, on suurel määral süüdi Pariisi olümpiamängud 1924. 13aastasena ootas ta igal õhtul kärsitusega aega, mil talle pisteti pihku 5 senti ja kästi rutata raudteejaama ajalehe järele. Küllap kirjutised Paavo Nurmi võitudest ajasidki Kohtla nooruki pea segi. Isegi nii segi, et ta hakkas õhtuti käima põlluvaheteel lippamas. Sellest ajast on pärit ka esimene rekord: 1000 meetrit mõni sekund alla 3 minuti. Niisugust aega näitas vana äratuskell, mis saunatrepil tiksus ja noormehe ainsaks treeningukaaslaseks oli. Edasi läks kõik nagu mööda ettemääratud rada: 1928. aastal esimene diplom 1500 m jooksus, 1932. aastal Virumaa rekord, 1933 esimene auhind – kast õlut rahvapeolt, 1936. aastal Eesti rekordi ületamine ja osavõtt Berliini olümpiamängudest. Suured võidud ja medalid jäid Reginald Ubal söerajal saavutamata, kõõlusevigastuse ravimiseks puudusid võimalused…" (Kehakultuur nr 14, 1971) 1936. aasta Berliini