vähemalt riisuda? Või neimata?”
Ja ta kuulis oma vaese mõistuse sõna: nagu tina rõhus teda selle kõne, – ja siis ta riisus tappes. Ta ei tahtnud häbeneda oma hullust.
Ja nüüd rõhub teda uuesti ta süü tina, uuesti ta vaene mõistus on nii jäik, nii ramb ja raske.
Kui ta võiks ainult raputada pääd, langeks talt koorem: aga kes raputab seda pääd?
Mis on seesinane inimene? Hunnik haigusi, mis vaimu kaudu kahmavad maailma: et säält tabada oma saaki.
Mis on seesinane inimene? Pundar metsikuid madusid, kellel harva on rahu üksteise ligidal, – nii nad roomavad isepäinis minema ja otsivad maailmast saaki.
Vaadake seda vaest keha! Mida ta kannatas ja mida igatses, seda seletas endale ta vaene hing, – ja seletas taparõõmuks, pussi-õnne ihaks.
Kes nüüd jääb haigeks, selle pääle tuleb kuri, mida nüüd peetakse kurjaks: valu tahab ta teha sellesamaga, mis temalegi valu teeb. Kuid on olemas olnud teisi aegu ja teine kuri ning hää.
Millalgi oli kurjus kahtlus ja iseduse tahe. Sellal oli haige ketseriks ja nõiaks: ketserina ja nõiana ta kannatas ning tahtis teisigi panna kannatama.
Aga see ei taha mahtuda teie kõrvadesse: see kahjustavat teie häid, ütlete mulle. Kuid mis hoolin mina teie häist!
Palju teie häis on mulle läila, ja tõesti mitte nende kurjus. Tahaksin ju, et neissegi nakkaks mõni hullus, mis nad hukkaks, nagu selle kahvatu roimari!
Tõesti, ma tahaksin, et nende hulluse nimi oleks kas tõde, või truudus, või õiglus: kuid neil on oma voorus, et kaua elada ja päälegi viletsas rahulolus.
Mina olen käsipuu jõevoolu ääres: võtku minust kinni, kes võib! Teie kark aga pole ma mitte! –
Nõnda kõneles Zarathustra.
Lugemisest ja kirjutamisest
Kõigest kirjutatust ma armastan ainult seda, mis inimene kirjutab oma verega. Kirjuta verega: ja sa saad tundma, et veri on vaim. Ei ole kerge mõista võõrast verd: ma vihkan lugevaid logelejaid.
Kes tunneb lugejat, see ei tee enam midagi lugeja tarvis. Veel üks sajand lugejaid – ja vaim ise läheb haisema.
Et igaüks tohib lugemist õppida, see ei riku viimaks üksnes kirjutamist, vaid ka mõtlemist.
Millalgi vaim oli jumal, siis ta sai inimeseks ja nüüd ta saab koguni veel pööbliks.
Kes kirjutab verega ja tähendussõnadega, see tahab, et teda mitte ei loetaks, vaid pähe õpitaks.
Mägedes on lühim tee tipult tipule: aga seks sul peavad olema pikad jalad. Tähendussõnad olgu tipud: ja need, kellele nad öeldakse, olgu suured ja kõrget kasvu.
Õhk hõre ja puhas, hädaoht lähike ja vaim täis rõõmsat tigedust: see sobib nii hästi kokku.
Ma tahan enda ümber haldjaid, sest ma olen julge. Julgus, mis peletab viirastused, loob ise endale haldjad, – see julgus tahab naerda.
Ma ei tunne end enam teiega: see pilv, mida näen enda all, need mustad rasked rüngad, mille üle ma naeran, – see ongi teie piksepilv.
Teie vaatate üles, kui ihkate üleneda. Mina aga vaatan alla, sest et mina olen ülenenud.
Kes teist võib ühtlasi naerda ja olla ülenenud?
Kes tõuseb kõige kõrgemaile mägedele, see naerab üle kõigi kurbmängude ja kurbtõsiduste.
Muretuna, pilkavana, vägivaldsena – nii tahab meid tarkus: ta on naine ja armastab ikka vaid sõjameest.
Teie ütlete mulle: „Elu on raske kanda.” Kuid milleks on teil hommikupoolikul teie uhkus ja õhtul teie alistus?
Elu on raske kanda: aga siis ärge olge ometi nii õrnad! Meie kõik kokku oleme tublid koorma-eeslid mõlemat sugu.
Mis ühist on meil roosipungaga, mis väriseb kastetilgast oma kehal?
On tõsi: me armastame elu, kuid mitte seepärast, et oleme harjunud eluga, vaid et oleme harjunud armastusega.
On ikka pisut meeletust armastuses. Kuid on ka alati pisut mõistlikkust meeletuses.
Ja mullegi, kes ma elule hää olen, näivad liblikad ja seebimullid ja kõik nende taolised inimeste keskel õnnest kõige enam teadvat.
Näha neid kergeid, kerglasi, ilusaid, liikuvaid hingekesi heljumas – see avatleb Zarathustralt pisaraid ja laule.
Ma võiksin uskuda vaid seda jumalat, kes oskaks tantsida.
Aga kui nägin oma paharetti, siis leidsin ta olevat tõsise, põhjaliku, sügava, piduliku: see oli raskuse vaim – tema tõttu kukuvad kõik asjad.
Ei mitte vihaga, vaid naeruga surmatakse. Üles, tapkem raskuse vaim!
Ma olen õppinud kõndima: säält pääle luban endal joosta. Ma olen õppinud lendama: säält pääle ma ei oota enam tõuget, et paigast nihkuda.
Nüüd ma olen kerge, nüüd ma lendan, nüüd näen ennast enda all, nüüd tantsib jumal minu kujul.
Nõnda kõneles Zarathustra
Puust mäe otsas
Zarathustra oli silmanud, et üks noormees teda väldib. Ja kui ta kord õhtul kõndis üksinda mägedes, mis piirasid linna „Kirju Lehma” nimelist, ennäe: siis leidis ta selle noormehe puu najal istumas ja väsinud pilguga alla orgu vaatamas. Zarathustra haaras puu ümbert kinni, mille all noormees istus, ja kõneles nõnda:
„Kui ma tahaksin raputada seda puud oma kätega, ma ei jõuaks seda.
Aga tuul, mida me ei näegi, see vaevab ja painutab teda, kuhu tahab. Meid painutavad ja piinavad nägematud käed kõige õelamini.”
Nüüd tõusis noormees hämmastunult ja ütles: „Ma kuulen Zarathustrat ja praegu just mõtlesin temast.”
Zarathustra vastas: „Miks sa sellest siis heitud? – Aga inimesega on niisama kui puuga. Mida enam ta tahab tõusta kõrgusse ja valgusse, seda kõvemini ta juured tungivad maa poole alla, pimedasse, sügavasse, – kurja.”
„Jah, kurja!” hüüdis noormees. „Kuidas võisid sa avastada mu hinge?”
Zarathustra naeratas ja lausus: „Mõnda hinge ei avastata kunagi, ehk olgu siis, kui ta enne leiutatakse.”
„Jah, kurja!” hüüdis noormees veel korra.
„Sina laususid tõe, Zarathustra. Mina ei usu enam ennastki sestsaadik, kui ülemale püüan, ja keegi ei usu mind enam, – millest see küll tuleb?
Ma moondun liiga ruttu: mu täna kummutab mu eile. Kõrgemale tõustes ma hüppan tihti üle astmete, – seda ei andesta mulle ükski aste.
Ja olen ma üleval, siis tunnen end ikka üksikuna. Keegi ei kõnele minuga, ja üksinduse pakane paneb mind värisema. Mis otsin ma ometi kõrguses?
Mu põlgus ja mu igatsus kasvavad koos; mida kõrgemale ma tõusen, seda enam põlgan iga tõusjat. Mis otsib ta ometi kõrguses?
Kuis häbenen oma tõusmist ja komistamist! Kuis mõnitan oma puhklemist ja ähklemist! Kuis vihkan lendajat! Kui väsinud ma olen kõrguses!”
Siin vaikis noormees. Zarathustra aga vaatas puud, mille all nad seisid, ja kõneles nõnda:
„See puu seisab siin mäe otsas üksikuna; ta on kasvanud kõrgele üle inimeste ja loomade.
Ja kui ta tahaks kõnelda, ei leiduks kedagi, kes teda mõistaks: nii kõrgele ta on kasvanud.
Nüüd ta siis ootab ja ootab, – mida ta ometi ootab? Ta asub liiga pilvede ligi: ta ootab küll esimest välku?”
Kui Zarathustra seda oli öelnud, hüüdis noormees ägedas ärrituses: „Jah, Zarathustra, sa kõneled tõtt. Ma igatsesin hukkuda, kui püüdsin kõrgusse, ja sina oled see välk, keda ootasin! Vaata, mis olen ma veel, sestsaadik kui sina oled meil? Kadedus sinu vastu on