äärde kaasa. Erle ei osanud otsustada, kas see meeldis talle või mitte, kuid vist siiski pigem meeldis.
Ent Joosepis polnud pahameele varjugi. Ta jättis tukid rahule ning sirutas Erle poole pakuotsalt võetud õllepurgi.
„Isa ja su ema ajavad seal katuse all külavanemaga juttu,” ütles ta Erle sõnatule küsimusele vastates. „Mina aga ostsin vahepeal poebussist õlut. Ahti,” siinkohal noogutas ta kergelt patsikese poole „ütles, et siin müüakse alaealistele ka, nii et ma leidsin selle bussi üles ja vaatasin üle.”
„Küllap see leidmine nõudis suurt vaeva,” nõustus Erle veidi tögavalt, sest suur buss seisis endiselt otse platsi sissepääsu juures. Ta võttis õllepurgist lonksu, ehkki õlu talle üldse ei maitsenud. Aga Ahtiks nimetatud patsike vaatas just tema poole ja joomata jätmine tundunuks pepsina.
„Jansa, Jansa!” Kuskilt kaugemalt nende juurde jooksev valgepäine kiigetüdruk oli kiirest liikumisest või millestki muust peaaegu hingetu. „Ma just otsisin sind! Ma rääkisin bändi-Meelisega ja ta lubas meil oma kitra kasutada! Lähme lavale!”
„Eee…” venitas Janno üsna leigelt. „Mida sa teha tahad?”
„Ah, nagu ikka! Kohe mõtleme! Lähme nüüd ometi!”
Kärsitult haaras ta Jannol käest kinni ning lausa vedas poisi lava juurde. Nad kadusid väikesest külguksest sisse.
„Mid nad teevad?” küsis Joosep arusaamatult.
„Kiti tahab rahvale laulda ja et Jansa teda kidral saadaks,” selgitas patsike-Ahti. Erle ei saanud aru, kas uhkelt, üleolevalt, armukadedalt või kõike läbisegi. „Ta on nagu segi oma esinemistega!”
„Kohe niimoodi, laval ja puha?”
„No hull lava siin, täitsa Eurovisioon kohe… Aga kindlasti räägiks Kiti ka päris-Eurovisioonil mõnele bändile augu pähe, et nad ta vahepeal esinema laseksid.”
Kiti ja Janno ilmusidki lavale, Jannol kitarr rihmapidi kaelas. Kiti lükkas vilunud liigutusega puldist diskotümpsu maha ja võttis sisse koha mikrofoni taga.
„Lähme lähemale!” oli Ahti oma algsest sarkasmist üle saanud ning nad kiirustasid kolmekesi lava ette. Nagu märguande peale ilmus endiste keskealiste asemel tantsupõrandale päris palju nooremat rahvast ja igas vanuses lapsi. Paljud vilistasid, huilgasid ja plaksutasid, nii et tundus, et Janno ja Kiti kooslus on päris armastatud lavatäide.
Esimene lugu oli igihaljas „Lilleke rohus”. Kõlas päris hästi – niipalju, kui Erle hinnata oskas, oli Janno kitarril osav ning Kitil ootamatult huvitav hääl: sügav ja samas kuidagi paitav. Erle arvas, et ta tegi lauldes oma hääle teistsuguseks kui see tal päriselt oli, sest rääkimise ajal polnud sellest kõlast ja sügavusest arugi saada olnud. Siis oli Kiti hääl pigem tuhm ja kuidagi lapselik nagu Kiti isegi.
„Olen Carmen, seitseteist, ilus paar võiks saada meist,” rõkkas Kiti järgmisena Terminaatori mõne aasta tagust menulaulu. Ning lisaks häälele oli ka tema ise äkki üleni teistsugune. Tema paksust mustast lainerijoonest ümbritsetud silmad loitsid, kiigel räigelt helepunasena silma kriipinud huuled paistsid lavavalguses ja kaugelt just täpselt õiget värvi ning väikesekasvuline ahtake mikrominis keha ei tundunud enam kõhnalt lapselik, vaid ohtlikult seksikas. Hobusesabast lahti päästetud paksud helevalged juuksekahlud langesid kitsa innuka näo ümber nagu tõelisel staaril.
Kõrvalpilguga nägi Erle, et ettepoole kummardunud Ahti lausa neelab esinejat mitte ainult silmadega, vaid iga oma keharakuga. Ja Joosep, kes algul oli telefoniga pilte teinud, oli nüüd suugi lahti unustanud ja nägi võrdlemisi töllakas välja.
Erle turtsatas ja vaatas vahelduse mõttes Jannot. Poiss mängis süvenenult, kerge naeratus huulil, kuid kuidagi äraolevalt. Kindlasti ei kiiranud temast sellist energiat, indu ja sära kui Kitist – ta lihtsalt oli ja mängis, samasugune nagu ennist kiigel või tantsuplatsilgi.
„Otsad antud ja laev jätab sadama, ees on pime ja tormine tee,” jätkasid Kiti ja Janno Terminaatori radadel. See viis paljud juba lava ette kaasa elama – ning äkki oli ka Erle, küllap Ahtist ja Joosepist kaasa veetuna nende hulgas. Ja oh üllatust, siinsamas olid ju ka ema ja Jaan! Tõsi, nemad seisid teineteise ümbert kinni hoides tantsupõranda servas, kuid kõikusid innukalt kaasa ning aplodeerisid loo lõppedes ennastunustavalt.
Üks ennististest bändimeestest pistis oma vuntsilise pea lavaukse vahelt välja ja viipas Kitile, et hakaku lõpetama. Paluvalt tõstis Kiti tema suunas ühe sõrme, küllap märgiks, et antagu talle üks lugu veel. Mees noogutas ja kadus.
Sosinal pidasid Janno ja Kiti korraks nõu ning siis võttis Janno kitarril üles Jaan Tättele omased duurid.
„Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab…” tuli Kiti hääl sisse ootamatult võbeleval tundelisel toonil. Erle, kes Tättet, keskealiste koduperenaiste imetlusobjekti ning tema läägelt meremeheromantilisi laule igal muul ajal kohusetundlikult jälestas, nõksatas kuulama.
Ja vaatama, sest Kiti oli jälle kuidagi teistsugune. Ohtlikust baari-Carmenist oli saanud õrn, oma hapruses täiesti kaitsetuna näiv olevus, kelle kitsast näost suurema osa näisid enda alla võtvat tumedalt hõõguvad silmad.
„Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,” mõtiskles Kiti vaikselt Janno kitarrisõrmitsemise saatel. Erle oli täiesti unustanud, et see laul talle ei meeldi. Ununenud oli ka laulu täielik sobimatus noorele naissoost esitajale, isegi kui Kiti hääl võimsust võttes ja üle kogu platsi kaikudes „aga mäletate, kuidas jõime viina?” kuulutas.
„Issand, kui kurb,” õhkas keegi Erle kõrval. Pead pöörates nägi tüdruk ootamatut iluilmutist: kuldsete vööni juuste – ei, juuksepikendustega, kulmudeni kaarduvate ripsmete – ei, ripsmepikendustega roosapõsist ja sinisilmset neiut. Tihedate võltsripsmete nurgas sädeles kleebitud kalliskivi ning teine samasugune välgatas säravas naeratuses, mis oli suunatud Erlest mööda, Ahti ja Joosepi poole, ehkki naerataja ise seisis jämedat kuldketti ja brändiriideid kandva jõmmi kaenlas. Tibi oli Erlest natuke lühem ning lopsakavõitu, nii et kõik tema moekad riided tundusid talle natuke kitsad olevat.
Erle põrnitses megabeibet täiesti jahmunult ega märganudki, kuidas Kiti ja Janno lõpetasid. Alles tormiline huilgamine ja aplaus äratasid ta kaasa plaksutama. Kui ta uuesti kõrvale vaatas, olid jõmm ja kuldkiharaline piff kadunud.
Laval võttis taas koha sisse bänd ning peatselt saabusid Kiti ja Janno. Kiti õhetas ja hõõgus.
„Võimas!” ütles Joosep siiralt. „Sa laulad ikka väga hästi!”
„Jah?” Kiti kahtlemata meelitatud hääl oli jälle tavaline ning ka see sisemine sära näis vähehaaval taas tuhmuma ja kustuma hakkavat. „Mulle lihtsalt meeldib.”
„Mine või Superstaari saatesse,” pistis Erle. Meelega natuke nokkivalt, ja tal oli hea meel, kui Kiti sähvatas tema poole ärritunud pilgu. Aga muus osas jäi Kiti täiesti rahulikuks.
„Ehk lähengi,” kehitas ta ükskõikselt õlgu, pööras Erlele selja ja võttis patsikesel käest. „Tule, Ahti. Rico töllab koos papsiga seal lavka juures, peab vaatama, ega paps talle äkki viina ei anna.”
Ahti läks nähtava uhkuse ja heameelega kaasa. Erle vaatas osutatud suunas ja nägi poebussi ees kiigel kohatud valgepäist naga koos sama heledapäise, silmnähtavalt maani täis meesterahvaga. Ilmselt olid need siis Kiti isa ja noorem vend. Ja vanem õde läks kontrollima, et isa vaevalt kümneaastasele lapsele viina ei annaks?
Erlel hakkas oma endise Superstaari-ilkumise pärast väga paha. Seda enam, et Kiti lahkumisel korraks üle õla vaadates äkki säravalt naeratas ja: „Astuge siis mõnikord minu juurest läbi!” hõikas.
VOLBRIPÄEVA JUTUAJAMINE
Sa ju ei taha, et sulle tehtaks, seda mida teistele sa teed. See maailm tundub niigi liiga ebaõiglane. Jäid rongist maha, auto pritsis sinu mantli täis. Ja