küünitas käe põrandale mobiili järele ja vaatas kella. Veerand kaheksa! Vabal päeval! Aga kardinaid ei olnud, päike paistis endiselt otse voodisse ning Erle oli kindel, et uuesti magama ta ei jää.
Vähemalt oli siin pärapõrgus mobiililevi. Isegi värsked Facebooki postitused laadisid end nutitelefonis kiiresti alla, nii et oli, mida vaadata.
Pooled Erle klassikaaslased olid eilsel volbriõhtul koos pidutsenud. Piltidel paistis aialõke, palju rõõmsaid nägusid, rohkelt kerget alkoholi. Nojah, sinna peole oli ka tema kutsutud olnud. Neetud.
Uus sõbrakutse oli ka. Janno Lindvet! Erle silmad läksid pärani ja ta viskus voodis istuli. Eileõhtune tantsupartner – jah, tema tumedad naerused silmad ja veidi korratud lokid! Kuidas ta leidis? Perekonnanimedest, koolidest ega muust ei olnud ju juttugi? Ja kuidas ta jõudis – Erle lahkumise ajal jäi poiss ju veel platsile ja praegu oli alles varajane hommik?
Nüüd läks põnevaks. Kähku vajutas Erle ikooni sõbrakutsega nõustumiseks ning sai Janno sõbralistis ja pildialbumites uudistada.
Albumis „Väikevend” polnud midagi huvitavat – Janno ja beebi, beebi ja Janno, nende ema ja beebi ja nii edasi. „Kool” – puha võõrad näod, sekka rahvariietes Janno ilmselt õpetajaga polkat vihtumas või ülikonnastatult mingi ilmetu tüdrukuga jäika peotantsupoosi hoidmas. Pasunaga pilti polnud näha, nii et jutt pasunakoorist oli olnud ilmselt ikka nali. „Pidupidu” – jälle hulk võõraid nägusid, alkoga poseerimisi, Janno kitarriga, Janno klaasiga… Mitmel peopildil vilksatas Kiti, veel enamatel Ahti, mõnedel ka volbriõhtul põgusalt nähtud kuldjuukseke.
Aga oli veel üks album. „Kätuga”.
Piltide järgi otsustades oli see Kätu kõige ilusam tüdruk, keda Erle kunagi näinud oli. Veatu ovaalne nägu, võrratud põsesarnad ja piklikud huuled, mis naeratades paljastasid hambapärliread ja tekitasid põskedesse lohukesed. Hallid veidi viltuse lõikega mandlisilmad, piiratud nii tihedate ja pikkade ripsmetega, et neid tulnuks ilmselt iga päev kammida. Tuhmblondid lainesse koolduvad juuksed, mis enamikel piltidel olid punutud käsivarrejämedusse poolde selga ulatuvasse patsi, kuid osadel voogasid lahtiselt nagu „Sõrmuste isanda” haldjatüdrukul Arwenil.
Ja poseerida armastas see oma ilust ilmselt väga teadlik tüdruk küll hirmsasti! Kätu jalgrattal, Kätu võrkpalliplatsil, Kätu suusatamas, Kätu rannas, Kätu hiigelsuurte koertega, Kätu hobusega, Kätu toas, Kätu õues – igal pildil oli see tüdruk täpselt nii ilmekas ja graatsiline, nagu oleks selle pildi tegemiseks kulunud pool päeva ja mitusada modellivõtet… Oli see Janno tüdruk?
Kätu pärisnimeks osutus sõpradelisti järgi Kätlin ning asukohaks „Kemi, Suomi Finland”. See siis oligi see tüdruk, kes kolis koos perega Soome? Vana naabri-Nete lapselaps? Kas see ärakolitus tähendab, et Janno on nüüd vaba? Otsib ta uut tüdrukut…?
Erle peaaegu viskas telefoni käest. Teine kutsub teda lihtsalt sõbraks ja tema siin mõtleb juba ei tea mida kokku!
Majas oli imelikult vaikne. Erle pani ennast kiiresti riidesse ja haaras ukselingist. Korraks jäi ta küll kõhklema: Joosepi kušett oli eile veetud eelmisse tuppa, nii et väljapääsemiseks pidi Erle nüüd justkui Joosepi magamistoast läbi minema. Mis siis, kui Joosep parasjagu riietub…?
Erle kuulatas. Kõik oli vaikne, riiete kahinat polnud kuulda ning ta lükkas ukse lahti.
Tuba ja Joosepi voodi olid tühjad. Nii vara? Kodus magas Joosep vabadel päevadel mõnikord lausa kella kaheni päeval – tõsi, kodus istus ta vabade päevade eel küll ka öö läbi arvutis, kõrvaklapid peas ja võrgus üle maailma laiali olevate mängupartneritega inglise keeles hõigeldes. Erle polnud kunagi viitsinud küsidagi, mida ta mängib.
Välisuks oli paokil ning Erle astus kargesse kevadhommikusse. Linnud rõkkasid, maa lõhnas ja terve rohtunud õu sinas siniliiliatest kuidagi eriti eredalt.
Joosep istus küüni ees sellelsamal kastil, mida ema eile õue oli sikutanud, ja sonkis oksaga keskendunult oma jalge ees maad. Erlet märgates tõstis ta pea ja naeratas.
„Arvuti võõrutusnähud?” narritas Erle, aga tundis kohe, et see pole praegu õige toon. Joosepi naeratusest hoolimata oli temas midagi teistsugust, kuidagi haavatavat ja tõsist.
„No ja sul jäi kah „Glee” vaatamata?” küsis Joosep samas toonis vastu. Ent vaikis kohe pisut kohmetult – justkui tundnuks temagi, et see pole õige jutt ega õige toon.
Erle istus tema kõrvale teisele kastinurgale, poolküljetsi poisi poole. Mõnda aega olid mõlemad vait, ent see polnud ebamugav vaikus nagu mõnikord kodus kahekesi köögis süües või elutoas istudes. Oli lihtsalt vaikus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.