.

ristas rinnal käed, sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Tema sisemust näris tühjus, mis asendus õige pea südamele valu tegeva kurbusega. Seda kõike oli liiga palju. Kus ta on? Mis koht see on? Kas see on mingisugune vangla? Ja kui, siis miks ta siia saadeti ja kui kauaks? Siin kõneldi kummalist keelt ning mitte ükski poiss ei paistnud hoolivat, kas ta elab või sureb. Pisarad ähvardasid taas vägisi tema silmisse valguda, kuid ta ei lubanud neil tulla.

      „Mida ma tegin?” sosistas ta, tahtmata tegelikult, et keegi teda pealt kuuleks. „Mida ma tegin – miks mind siia saadeti?”

      Newt patsutas talle õlale. „Kaunake, see, mida tunned – oleme kõik sama tundnud. Meil kõigil oli esimene päev, tulime pimedast karbist välja. Asjalood on kehvad, seda’nd küll, ja kõik läheb varsti veel hullemaks, tõsilugu. Aga kui oled juba mõnda aega siin olnud, võitled nagu nalja. Seda on näha, et sa pole mingi paganama memmekas.”

      „Kas see on vangla?” küsis Thomas ja sukeldus oma mõtete hämarusse, püüdes leida mingitki sissepääsu minevikku.

      „Neli küsimust on juba kirjas, või mis?” vastas Newt. „Häid vastuseid pole, vähemalt praegu mitte. Ole parem kuss ja lepi muutusega – hommik saabub homme.”

      Thomas ei kostnud midagi, pea alla löödud, silmad põrnitsemas pragulist kivipinda. Väikeste lehtedega rohulibled kasvasid mööda kiviploki äärt, väikesed kollased lilled nende vahelt välja piilumas, justkui otsiksid Glade’i hiiglaslike seinte taha kadunud päikest.

      „Chuck on sulle paras paariline,” sõnas Newt. „Pisike paks känk, aga kokkuvõttes vahva säga. Oota siin, tulen kohe tagasi.”

      Newt sai vaevu lause lõpetada, kui äkitselt kostis lõikav karje. Kõrge ja kriiskav, vaevalt et inimlooma karjatus kajas üle kivist väljaku ning kõik vaatevälja jäävad poisid pöörasid hääle suunas. Thomas tundis, kuidas veri jäätub veenides, kui ta taipas, et see hirmus heli tuleb puithoonest.

      Isegi Newt oli justkui ehmatusest võpatanud, laup murest kortsuline.

      „Suhka küll,” sõnas ta. „Kas need kuradima medivennad ei saa selle poisiga minu abita kümmet minutit ka hakkama?” Ta raputas pead ja lõi Thomasele kergelt jala pihta. „Otsi Chuckie üles, ütle, et sinu majutamine on tema teha.” Ja seejärel pööras ta minekule ning suundus joostes hoone poole.

      Thomas libistas end mööda krobelist puud allapoole, kuni istus taas maapinnal. Ta surus selja vastu tüve ja sulges silmad, soovides, et suudaks sellest kohutavast, kohutavast unest ärgata.

      3. peatükk

      Thomas istus päris kaua, liiga vapustatud, et liikuda. Viimaks sundis ta pilgu viletsa hoone poole. Poistekamp tungles selle ümber ja heitis ärevaid pilke ülemistele akendele, justkui oodates, et hirmõudne koletis klaasi ja puidu plahvatuse saatel välja hüppab.

      Ülalt okstest kostev metalliklõbin haaras Thomase tähelepanu ja pani pilku tõstma; ta märkas hõbedast ja punast valgusviirgu vaid hetk enne seda, kui see kadus puu tüve taha. Thomas ajas end püsti ja kõndis ümber puu, pea kuklas, nägemaks mingitki märki sellest, mida oli just kuulnud, kuid tema silme ette jäid vaid hallid ja pruunid oksad, mis eendusid nagu luukere sõrmed ning nägid seepärast vägagi elusad välja.

      „See oli üks neid terapõrnikaid,” ütles keegi.

      Thomas vaatas paremale ning nägi enda lähedal seismas üht lühikest ja töntsakat poissi, kes teda jõllitas. Ta oli noor, arvatavasti noorim neist kõigist, keda ta oli siin varem kohanud, ehk umbes kaheteist- või kolmeteistaastane. Tema pruunid juuksed ulatusid üle kõrvade ja kaela ning riivasid ta õlgu. Sinised silmad särasid kesk muidu haletsusväärset lodevat ja rõõsat nägu.

      Thomas noogutas talle. „Mis põrnikas?”

      „Terapõrnikas,” lausus poiss ja näitas näpuga puu ladva poole. „Haiget ei tee, muidugi kui sa pole püstiloll, et seda puutuda.” Ta vaikis hetkeks. „Känk.” Poisile ei tundunud see sõna just kuigi loomulikult üle huulte tulevat, justkui ta poleks veel Glade’i slängile päris pihta saanud.

      Järjekordne karjatus, seekord pikk ja närvesööv, lõikas läbi õhu ja Thomase südames jõnksatas. Hirm tõi nahale jäise higi. „Mis seal toimub?” küsis ta ja näitas hoone poole.

      „Ei tea,” vastas töntsakas poiss, kelle häälest polnud kadunud lapsepõlve kõrged toonid. „Ben on seal, sigahaige. Nemad said ta kätte.”

      „Nemad?” Thomasele ei meeldinud, kui halvaendeliselt poiss seda sõna rõhutas.

      „Jep.”

      „Kes need nemad on?”

      „Parem looda, et sa ei saa kunagi teada,” vastas poiss, tundes end justkui liigagi mugavalt. Ta sirutas käe välja. „Minu nimi on Chuck. Mina olin kaun, kuni sina välja ilmusid.”

      Selline on minu giid tänaseks õhtuks? mõtles Thomas. Ta ei suutnud painavat ebamugavustunnet kuidagi maha raputada ning nüüd hiilis ligi ka pahameel. Miski ei tundunud loogiline, ta pea valutas.

      „Miks kõik mind kaunaks kutsuvad?” küsis ta, Chucki kätt kärmelt raputades ja lahti lastes.

      „Sest sa oled uusim uustulnuk,” näitas Chuck Thomase poole ja naeris. Majast kostis järjekordne karje, heli, mis meenutas nälgiva looma piinamist.

      „Kuidas sa saad naerda?” küsis Thomas, sellest karjest kohkunud. „Kõlab, nagu kedagi tapetaks.”

      „Temaga saab kõik korda. Keegi ei sure, kui ta jõuab õigeks ajaks tagasi, et seerumit saada. Kas kõik või mitte midagi. Surnud või mitte surnud. Lihtsalt väga valus on.”

      Thomas jäi mõttesse. „Mis on väga valus?”

      Chucki silmad läksid suureks, justkui ta poleks kindel, mida öelda. „Ee, saada painajatelt torgata.”

      „Painajatelt?” Thomas sattus üha suuremasse segadusse.

      Torgata. Painajad. Need sõnad tõid endaga rõhuva hirmu ja korraga polnudki Thomas enam kindel, kas tahab teada, millest Chuck räägib.

      Chuck kehitas õlgu ja vaatas seejärel silmi pööritades mujale.

      Thomas ohkas ärritunult ja toetus taas puule.

      „Paistab, et sa tead vaevu rohkem kui mina,” sõnas ta, kuigi teadis isegi, et see pole tõsi. Mälukaotus oli kummaline. Ta mäletas enamjaolt seda, kuidas elu käib, ent ei suutnud meenutada detaile, nägusid, nimesid. Nagu terve raamat, millel on iga kaheteistkümnes sõna kadunud, nii et lugemine tekitab piinu ja segadust. Ta ei teadnud isegi oma vanust.

      „Chuck, kui … vana ma sinu arvates olen?”

      Poiss silmitses teda pealaest jalatallani. „Pakuksin kuusteist. Ja kui sa veel ei teadnud, siis meeter seitsekümmend viis … pruunid juuksed. Ah soo, ja kole nagu toki otsa torgatud praetud maks.” Ta turtsatas naerda.

      Thomas oli nii jahmunud, et vaevu kuulis viimast osa. Kuusteist? Ta on kuusteist? Ta tundus endale palju vanem.

      „Kas sa räägid tõsiselt?” Ta vaikis, otsides sõnu. „Kuidas …” Ta ei teadnud ise ka, mida küsida.

      „Ära muretse. Oled paar päeva sassis, aga siis harjud selle kohaga ära. Mina harjusin. Elame siin, muud meil pole. Parem, kui elada purtsuhunnikus.” Ta kissitas silmi, võib-olla oodates Thomase küsimust. „Purts tähendab kakat. Kaka teeb purtsu häält, kui potti kukub.”

      Thomas vaatas Chucki ega suutnud uskuda, et millestki sellisest vestleb. „See on tore,” oli kõik, mida ta suutis vastata. Ta tõusis püsti ja kõndis Chuckist mööda vana hoone poole; sara oli sellele parem nimetus. Maja oli nelja- või viiekorruseline ja iga hetk ümber vajumas – pöörane segu palkidest ja laudadest ja paksudest väätidest, aknad pealtnäha juhuslikult paigutatud, hiiglaslikud, luuderohuga palistatud kiviseinad taga kõrgumas. Üle väljaku liikudes ajas lõkke ja mingit sorti liha küpsemise lõhn tal kõhu korisema. Teadmine, et karjujaks oli vaid haige laps, tegi Thomase enesetunde paremaks